Pronkssõduri õhkulaskmine ei tekitanud temas mingeid erilisi emotsioone. Töö on töö. Ka ei olnud see võrreldav kortermajade õhkimisega Moskvas ja Rostovis enne teist Tšetšeenia sõda. Seal oli tegemist oma riigi süütute kodanike ohverdamisega olulise eesmärgi nimel. See oli olnud raske ja tekitas siiani kergeid südametunnistuse piinu. Võimalikud ohvrid Öise Vahtkonna ridadest teda eriti ei häirinud ning politsei ja juhuslike möödujate hulgas ei huvitanud teda üldse. Seltsimehed Öisest Vahtkonnast said oma töö eest palka ja pidid arvestama tööga kaasnevate riskidega. Pealegi oleks Venemaa hoolitsenud nende perede eest, sest nad oleksid kangelased, kes langesid Venemaa au ja väärikuse kaitsel.
Kohv hakkas masinast jooksma ja Vitali võttis järgmise kõne. Nüüd helistas ta Öise Vahtkonna ühele juhtfiguurile, Maksim Revale, kes oli hetkel koos kahe aktivistiga Tõnismäel valves.
„Tere. Vitali Gerassimov räägib. Kuidas olukord on?“ uuris Vitali.
„Kõik on endiselt suhteliselt rahulik Vitali Vladimirovitš,“ vastas Maksim Reva.
„Palju politseid kohal on?“ küsis Vitali edasi.
„Kaks patrulli. Ühed käivad ümber monumendi, teised istuvad autos raamatukogu ees. Ilmselt on veel mingeid jõude, aga need on kaugemal reservis ja siia ei paista,“ seletas kohapealset olukorda Maksim.
„Tänan, helista mulle kohe, kui tekib mingisugunegi aktiivsus või suurendatakse politseijõude,“ lõpetas Vitali kõne.
Vitali valas endale kohvi ja hakkas mõttes kavandama edasisi plaane, kui äkki helises telefon. Kell oli 02.55 ja helistajaks Igor Mogilnõi.
„Vitali Vladimirovitš, meil on jälle probleemid. Seda klouni Rebast pole kodus ja telefon on välja lülitatud. Kas meil on mingi varuplaan?“ raporteeris Igor.
„Normaalset varuplaani ei ole. Otsige ta üles. Jäta üks oma poistest maja juurde valvesse ja teisega minge kontrollige Rebase lemmikkõrtse,“ andis Vitali juhiseid.
„Ma keeraks sellel tolal hea meelega kaela kahekorra, kui sa lubad. Sitapea selline…“ vastas Igor, lisades lause lõppu mõned roppused.
„Rahune maha Igor, teda läheb meil veel vaja. Täidame kõigepealt esmased ülesanded ja siis vaatame, kuidas seda oinast karistame. Liigutage ennast, sest aega on meil vähe. Kontrollige iga kümne minuti tagant, kas ta on äkki telefoni sisse lülitanud. Kui midagi selgub, andke kohe teada.“
Vitali lõpetas kõne ja vandus. Kui mingi asi hakkab viltu minema, siis läheb see jätkuvalt. „Meil on ainult tund kuni kaks aega operatsiooni läbiviimiseks,“ mõtles Vitali endamisi.
Vitali oli kümmekond minutit mõtteid kogunud ja kohvi joonud. Mõttetöö tulemusena tegi ta otsuse, et peab minema ise kesklinna vaikselt asja uurima. Ta riietus ja istus oma uude, kuid suhteliselt tagasihoidliku välimusega Audi A4. Kell oli 3.25.
Viie minuti pärast oli Vitali jõudnud kesklinna. Ta otsustas läheneda Tõnismäele kino Kosmos poolt. Mäkke sõites märkas ta Läti saatkonna vastas seisvat paar-kolm aastat vana tumedate klaasidega Volkswagen Passatit, kus istusid inimesed sees, kuid ta ei olnud selles täiesti kindel. Selles autos võisid olla erariides politsei lisajõud. Pronkssõduri juures oli olukord endine: kaks politseipatrulli ja Öise Vahtkonna aktivistid kahe autoga. Vitali keeras Vabaduse väljakule. Seal oli kõik rahulik, ei mingeid lisajõude. Ta keeras tagasi Kaarli kiriku poole, pööras üles Toompea poole, sealt Wismari tänavale, kus eelnevate miitingute ajal olevat paiknenud politsei reservjõud. Seal oli samuti vaikne. Sõitnud läbi ka Luise tänava, keeras ta enne raudteeviadukti tagasi Endla tänavale ning liikus tagasi Tõnismäe poole. Enne Rahvusraamatukogu keeras ta paremale ning sõitis raamatukogu taga olevale parkimisplatsile.
Enne kui ta oli veel auto paika saanud, helises telefon. Helistaja oli Igor Mogilnõi.
„Saime just infot, et Rebane oli täna olnud vanalinna servas ühes karvaste baaris ja mingi napsulembese tibiga kella ühe paiku sealt jalga lasknud. Oli olnud täis, aga mitte maani.“
„Lõpetage baaride kammimine, tõmbate veel liiga palju tähelepanu. Ta ilmselt rautab teda kuskil ja seda me välja ei uuri. Keskenduge telefonile. Objektil on veel rahulik,“ Lõpetas Vitali kõne.
Kell oli 4.02, kui Igor Vitalile uuesti helistas.
„Kalev Rebane on meil käes. Ta lülitas just mõned minutid tagasi oma telefoni sisse. Käitusime viisakalt, nii et ma arvan, ta ei põgene kuhugi. Võtame ta viie minuti pärast Kopli ja Kalamaja piirilt peale,“ raporteeris Igor.
„Loodetavasti jõuame, hetkel on ümbruses kõik rahulik. Sõitke Rahvusraamatukogu taha parklasse, saadame ta sealt teele. Alustage autos kohe instrueerimist. Kui olete valmis Rebase teelesaatmiseks, kandke ette.“
Vitali lõpetas kõne ja sõitis tagasi mäest alla tolliameti hoone ette väikesesse parklasse, kust oli näha liiklus Endla tänaval, nagu ka Igori saabumine Kalev Rebasega.
Kell oli 04.09, kui Igor koos ühe oma poisiga võttis Kalev Rebase Sitsimäe kandist auto peale. Igor Mogilnõi istus tagaistmel, autot juhtis Oleg, kes oli 30. eluaastale lähenev hästi treenitud keha ja siilipeaga noormees. Ühesõnaga, tüüpiline Bemariga ringi ralliv vene kantpea.
Auto peatus ja Oleg palus Kalev Rebasel tagaistmele istuda. Kalev istus autosse ja auto sõitis kohe minema.
„Aeg on töö ära teha,“ ütles Igor. „Täna jumalat, et sa viimasel hetkel telefoni sisse lülitasid, muidu oleksime pidanud sind homme Männikule koos lisavarustusega ujuma viima.“
„Vabandage mind, ma ainult paariks tunniks. Ma …“
„Teame,“ katkestas Igor Kalevi jutu, „lähme asja juurde. Aega on vähe.“
„Mis ma tegema pean?“ küsis Kalev Rebane.
„Näed, siin on kohver.“ Igor näitas kohvrit oma kõrval. „Sa viid selle Tõnismäele Pronkssõduri juurde. Paned selle skulptuuri ja taustmüüri vahele ning selle trossi, mis siit kohvrist välja ulatub, paned ümber Pronkssõduri jala. Näed, selle munaka trossi otsas pistad siia pessa.“ Igor näitas kohvri sangast umbes 10 sentimeetri kaugusel olevat pesa.
„Te olelete hulluks läinud või? See on pomm. On või?“ karjus Kalev Rebane ja tõmbus hirmunult auto nurka.
„Pomm, pomm – on jah pomm, ja väga korralik pomm. Sinu töö ongi pommi viimine ja käivitamine,“ selgitas Igor kurjakuulutava iroonilise naeratusega. „Sinust saab kuulsus, Eesti natsionalistide ebajumal. Sa kirjutad oma nime suurte ja arvatavasti ka veriste tähtedega Eesti ajalukku. Kas sa ei tahagi kangelaseks saada?“
„Ma ei ole mingi terrorist. See on ohtlik. Ma võin surma saada ja kui asi õnnestub, pannakse mind kinni. Kurat, väga pikaks ajaks pannakse kinni,“ hädaldas Kalev närviliselt karjudes. „Ma arvasin, et soovite mult mingi provokatsiooni korraldamist. Ei-ei, pommi ma panema ei hakka.“
„Ma näen, et sa kardad pommi. Ma tõstan ta meie vahelt esiistmele,“ ütles Igor ja tõstis kohvri Olegi kõrvale esiistmele, ise õngitses samal ajal kahe istme vahele kummardudes taskust peenikese kapronnööri. Tagasi istmele liikudes tegi Igor järsu liigutuse Kalevi poole ja õpitud võttega oli kapronnöör ümber Kalevi kaela ning raudses pinges.
„Mis sa, loll, arvasid, et meie auto on laadaplats, kus vaielda, väike värdjas,“ sisistas Igor Kalevile kõrva.
„Viie tonni eest, mis me sulle ettemaksuks andsime, käisid juba pidu panemas ja naisi rautamas. Töö tuleb ära teha, mees. Sul on kaks valikut, kas lasta ausammas õhku, nii nagu me ütleme, ja saada kuulsaks. Teine võimalus on mädaneda kuulsusetult kuskil prügihunnikus, kust su laipa võib-olla kunagi ei leita. Sul on otsustamiseks pool minutit aega. Muidu on paari minuti pärast sinuga kõik.“
Kalev Rebane noogutas alistunult ja Igor lasi nööri natuke lõdvemaks.
„Ära hakka edaspidi vigurdama. Mul on veel vähemalt kümme nippi, kuidas sul väga kiiresti kael kahekorra keerata,“ hoiatas Igor Kalevit.
Igor