„Kas kaabel jääb pesasse kõvasti kinni?“ küsis Kalev.
„Piisavalt, kannatab paarikilost tõmbejõudu,“ vastas Igor ja jätkas: „Kui oleme kohale jõudnud, täpsustame liikumise marsruuti. Edasi räägime sellest, mida räägid politseinikele, sest varem või hiljem saavad nad su niikuinii kätte. Pommi tegi sulle mingi juhuslik tuttav Balti Jaama turult. Mingi endine sõjaväelane, kes enam teenistuses ei ole ja on viimasel ajal rohkem napsisõber. Vanus 45 kuni 50 aastat. Nüüd mõtle oma juhuslike tuttavate peale või nägude peale, keda sa seal kandis oled näinud. Tuli mõni nägu tuttav ette?“
Kalev mõtles natuke ja noogutas.
„Nüüd kirjelda mulle seda inimest,“ nõudis Igor.
Paariminutise kirjeldamise ja üleküsimiste protsessi järel jäi Igor tulemusega rahule.
„Lähme edasi,“ ütles Igor ja jätkas. „Kui küsitakse, kui palju maksid pommi eest, vastad et 50 000. Miks selline hind? Vastad, leppisime nii kokku ja mõlemale sobis. Raha oli sul säästudest. Küsimusele, miks pommi panid, ajad oma natsionalistlikku jura. Lisaks võid öelda, et Jüri Liim ei saanud tehtud, seepärast otsustasin ise ära teha. Kas on selge?“
„Selge,“ vastas Kalev Rebane.
„Veel üks asi,“ Igor pidas väikese pausi, „meid sa ei ole näinud ja unusta meie näod ka igaveseks. Kui midagi peaksid meist kobisema… saad isegi aru. Meil on ka vanglas pikad käed. Selge?“
„Selge, kõik on arusaadav,“ vastas Kalev.
Auto jõudis Rahvusraamatukogu tagusesse parklasse. Kell oli 4.23.
Vitali nägi Igori autot möödumas, võttis telefoni ja helistas poole minutiti pärast.
„Oleme kohal ja põhimõtteliselt valmis. Vaja on veel ainult pomm aktiveerida,“ kandis Igor ette.
„Sõidan objekti juurest läbi ja uurin olukorda. Esialgne soovitus on ligineda raamatukogu Pärnu maantee poolsest servast. Nägin enne Läti saatkonna vastas ühte kahtlast autot, aga loodame, et sealt kohe ei reageerita. Aktiveerige ja liikuge raamatukogu nurga poole ning oodake minu kõnet,“ lõpetas Vitali kõne ja hakkas autoga liikuma.
Ta hakkas keerama Endla tänavale, kui tema eest sõitis läbi hõbehall tumedate klaasidega väikebuss. Vitali keeras bussile järele ja sõitis üles Tõnismäe poole. Buss lülitas sisse parema suunatule ja peatus Rahvusraamatukogu Endla tänava poolse seina ääres asuval parkimiskohal. Vitali mõistis, et tegu on politsei lisajõududega. Pilk peeglisse näitas, et keegi bussist hetkel ei väljunud. Ta sõitis otse üle Tõnismäe Vabaduse Väljaku suunas. Pronkssõduri ümber oli olukord endine, üks patrull jalutas, teine patrull oli küll autost välja tulnud, kuid ilmselt ainult jalgu sirutama. Vabaduse väljak oli rahulik, ainult millegipärast seisis keset väljakut autode teisaldusmasin. Pärnu maanteelt keeras veel teine samasugune. Vitalile oli nüüd selge, et kohe hakkab midagi toimuma. Ta keeras autoga Pärnu maanteele suunaga kino Kosmos poole ning helistas Igorile.
„Kas olete kohal?“ küsis ta torusse.
„Peaaegu, vähem kui minuti pärast oleme nurgal,“ vastas Igor.
„Kohe hakkab midagi toimuma. Äsja saabus üks väikebuss eeldatavalt politseijõududega. Ma sõidan minuti pärast objektist mööda. Jääge kuuldele.“
Vitali vaatas kella. Kell oli 4.28 ja ta oli jõudnud kino Kosmos ette. Samal ajal keeras vastassuunast üles Tõnismäele üks politsei patrullauto, politsei väikebuss ja väikeveok liiklusmärkidega.
Vitali ütles telefonitorusse: „Peatuge, ärge liigselt lähenege, nii et keegi teid ei näeks. Näen liikumas lisapatrulle.“
„Selge, ootame,“ vastas Igor.
Vitali keeras autodele järele, et sõita üles Tõnismäele. Politseiautod peatusid enne Pronkssõdurit ja autodest väljusid politseinikud. Autolt hakati maha tõstma liiklusmärke. Siis helises Vitali teine telefon. Helistaja oli Maksim Reva. Vitali ei võtnud kõnet vastu, vaid sõitis edasi. Esimeste politseiautodega kohakuti jõudes nägi ta ausamba Kaarli kiriku poolses küljes veel politseimasinaid ja umbes 10-12 politseinikku. Samal hetkel saabusid ka teisaldusautod ja peatusid trollipeatuses.
Vitali ütles torusse „Operatsioon katkestada! Minge kiiresti, kuid rahulikult autosse, deaktiveerige seade ja lahkuge. Siin on vähemalt 20 politseinikku. Edasised käsud annan poole tunni pärast. Kõik.“
„Sain aru, tegutsen,“ lõpetas Igor kõne.
Vitali võttis vastu Maksim Reva kõne.
„Siin on läinud hirmsaks sebimiseks, kõik kohad on politseinikke täis ja nad ajavad meid minema,“ hüüdis Maksim Reva torusse.
„Näen isegi. Anna veerand tunni pärast teada, mis suunas sündmused arenevad,“ lõpetas Vitali kõne.
Vitali keeras Vabaduse Väljaku suunas. Pöördel nägi ta silmanurgast lähenevat suurt veoautot moodulaia detailidega. Kaarli kiriku kõrval peatunud politseibussidest väljus veel kümnete kaupa politseinikke, neist osa ilmselt eriüksuslased. Vabaduse väljakul sulgesid politseinikud liiklust Tõnismäe suunal.
Ta ohkas ja sõitis kuumast punktist kaugemale, et rahulikult mõtteid koguda. Ebaõnnestumiste jada jätkus.
KIIRE OPERATIIVKOOSOLEK BATJUKI BÜROOS
Kell puudus viis minutit kaheteistkümnest neljapäeva 26. aprilli keskpäeval. Vitali Gerassimov sisenes Andrei Batjuki õigusbüroo kontorisse Tallinna kesklinna lähistel. Hommikul olid sündmused tormiliselt arenema hakanud. Tõnismäele oli Pronkssõduri ja teda ümbritseva haljasala ümber ehitatud aed ning praegusel hetkel püstitati monumendi ümber telki. Politsei ei lubanud kellelgi aiale läheneda. Hommikul oli arreteeritud kolm Öise Vahtkonna aktivisti, kes blokeerisid oma autoga aia ehitust. Nad lukustasid ennast autosse ega reageerinud politsei käsklustele viivitamatult lahkuda. Politsei käitus ootamatu kindlameelsusega. Nad lõid pikema jututa auto akna sisse, kui olid veendunud, et aktivistid ei kavatse kohe lahkuda. Politsei tiris aktvistid autost välja ja toppis kongi. Auto teisaldati, nagu teisedki, mis olid pargitud ausamba vahetusse lähedusse või Rahvusraamatukogu ette.
Infosõda oli alanud. Öine Vahtkond edastas pressiteate Eesti Politsei brutaalse käitumise kohta ja nende aktivisti Larissa Nezadimova vigastamisest arreteerimise käigus. Tõnismäele oli kogunenud hulgaliselt kaameraid ja vähemalt korra poole tunni jooksul pakuti neile mingit näitemängu. Öine Vahtkond andis intervjuusid erinevatele telejaamadele, tõsi, peamiselt Venemaa omadele. Venemaa välisministeerium ja Riigiduuma saadikud olid esinenud jõuliste avaldustega, mis peaksid andma kindlust ja tuge kohalikele venelastele. Infoportaalides käis tõsine andmine kommentaatorite vahel, millele Vitali alluvate palgatud kommentaatorid valasid õli tulle, nii eestikui venekeelsetes keskkondades. Õhkkond oli kuum, kuid mitte veel piisavalt.Enne siiatulekut oli Vitali Gerassimov käinud Venemaa saatkonnas, rääkinud saatkonna ja Moskva analüütikute ning oma otseste ülemustega. Vitalile anti juhtnööre ja arutati võimalike stsenaariume. Üldiselt jõuti üsna üksmeelsele otsusele: tagasi ei ole enam midagi hoida, kõik ressursid ja vahendid tuleb käiku lasta, et sundida Eesti Valitsus tagasi astuma ja asendada see Venemaa-sõbraliku Edgar Savisaare „rahvustevahelise leppimise valitsusega“.
Vitali Gerassimov sisenes Andrei Batjukile kuuluva õigusbüroo koosolekuteruumi. Ruumis istusid juba varem Andrei Batjuk, Igor Mogilnõi, Öise Vahtkonna esindaja Maksim Reva ja Jevgeni Jemeljanov, kes oli Venemaalt saabunud eriüksuste koordinaator. Lisaks oli ruumis veel üks sekretär, kes valas kõigile soovijatele teed või kohvi ja