Tühjade pudelite lend peatas massi liikumise. Ükski pudel ei kukkunud otse tänavale. Kostis räiget vandumist. Nii-öelda vanakesed võtsid isikliku eeskujuga aktiivse rolli üle. Nad loopisid kive ja tõukasid noori rünnakule.
Varsti lendas õhus kõiksugu kättejuhtuvat kraami. Venelaste massi keskelt lendas esimene Molotovi kokteil.
Hirmsa pildumise tagajärjel hakkas venelaste vägi vaikselt taanduma. Kui nad olid poole tänava jagu tagasi surutud, tõmbasid nad oma jõud välja Söögiplatsi juurde tänava otsas.
Tarmo andis oma meestele käsu: „Woodstocki juurde tagasi tõmmata!“
Taandudes käskis ta kokku korjata suuremad kivid, kangid ja kaikad. Ühesõnaga, kõik selline kraam, mida sai järgmise rünnaku puhul hõlpsasti nende endi vastu kasutada.
Tarmo vaatas üle oma võitlejate read. Õnneks ei olnud keegi suuremaid vigastusi saanud. Kõik mehed olid rivis. Enamikul oli muhke ja marrastusi, aga ei midagi hullu. Kõige tõsisemalt oli viga saanud ühe punkari õlg, mis oli ühe kobedama kivi ette jäänud. Õlg oli valus ja natuke kange, aga liikus normaalselt.
Vastastel ei olnud nii hästi läinud. Tänaval oli parasjagu verd. Mässavad noored olid enamuses tugevas alkoholi- ja narkojoobes ning see tõttu oli nii mõnelgi koordinatsiooniga probleeme. Taganemisel nad komistasid ning kukkusid, mõned üksteise otsa, ja said purunenud klaastaara kildudest lõikehaavu. Kõige kehvemini läks ühel umbes neljakümneaastasel provokaatoril, kellele jooksis otsa üks taganev umbjoobes nolk. Provokaator omakorda komistas otsa teisele samasugusele maas kakerdajale ja kukkus nii õnnetult maas olnud pudelikaelale, et sai kõri piirkonda lõikehaava. Kaks kaaslast lohistasid ta kiiresti minema, käigu pealt üritades verejooksu sulgeda.
Tarmo vaatas tänava otsa ja nägi seal kamba juures peatunud autot. Vähemalt kaks inimest suruti autosse ja see kihutas minema. Provokaatorite meditsiiniteenistus toimis samamoodi, kui Eesti–Venemaa jalgpalli valikmängu järgse kakluse ajal märtsis.
Tarmo oli kindel, et tuleb ka järgmine rünnakulaine. Ta soovitas varuda kõigil täiendavat viskematerjali ja ise läks baarist tühja taarat juurde otsima.
Mõne minuti pärast oli Tarmo uuesti tänaval tagasi. Tal õnnestus leida veel kolm kasti tühja taarat. Tatari tänava Vabaduse väljaku poolses otsas oli inimmass tunduvalt tihenenud ja lärmakamaks muutunud. Sealt kostis ka motorollerite vinisemist. Teisel pool tänava otsas oli suhteliselt rahulik: üksikud suvaliselt liikuvad inimesed ja üks vaikselt seisev viie-kuue liikmeline kamp.
Algas teine rünnak. See oli teistsugune. Oli näha, kuidas provokaatorid vehkisid kätega ja suunasid liikumist. Hinnanguliselt oli väljaõppinud tänavakaklejaid kaks korda rohkem kui esimeses rünnakus. Lisaks nolkidele oli näha nüüd ka kohalikke pätte ja kaabakaid. See oli võimas inimmeri, mis Woodstocki poole hakkas valguma. Võimalik, et politsei surus neile Vabaduse väljaku poolt peale. Relvastuses oli näha rohkem kange kui varem. Lisaks olid kasutusse võetud ketid ja kasteedid. Massi seest vilksatas ka paar nuga. Asi oli tundavalt tõsisemaks muutunud.
Nagu esimese rünnaku puhulgi, hakkasid kõigepealt lendama mässajate massist kivid, tühjad ja täis pudelid.
Kaitsjate lahingtaktika oli sama. Kui massi eesliin jõudis loomakliiniku tõkkepuuni, anti tuld. Liikumine küll peatus hetkeks, aga tagant tulijad surusid eesliini edasi. Pealetungijate mass oli nii tihe, et maanduvale taarale ei jäänud mingitki võimalust maad puudutada. Paari minuti pärast olid võitlusleerid rinnutsi koos ja algas käsivõitlus. Provokaatorid üritasid baari kaitsjaid maadlusvõtetega massi keskele tirida. Tarmo andis käsu siseruumidesse taganeda.
Enne tuli kaks meest vabastada ründajate haardest. Tarmo suundus kahe mehega neile appi. Samal ajal pommitasid teised viimaste pudelitega ründajaid ja hoidsid ukse ümbrust kontrolli all.
Tarmo virutas ühele maadlejale kurikaga vastu pead ja andis teda abistama tulnud sellile lõuahaagi, mis ta jalust niitis. Tarmo kõrval olnud kaitsja tõmbas lõksu sattunud oma mehe baari ukse juurde. Kaks kaitseliitlasest baari kaitsjat vabastasid teise vaenlase haardesse langenu.
Kaitsjad taganesid baari. Tarmo hoidis ründajaid kurikaga uksest eemal ja sisenes baari viimasena ning sulges koos paari võitlejaga ukse.
Imekombel õnnestus kõik omad tänavalt evakueerida. Väljajäämine oleks tähendanud kindlat surma.
Tarmo andis käsu barrikaadide ehitamiseks, mida Kaitseliidu poisid olid tegelikult juba alustanud. Ta helistas politseisse. Uuriti olukorda, aga abi ei lubatud.
Aknad pidasid veel vastu. Poleks Tarmo raskeid lillekorve ja prügikaste sisse lasknud tõsta, oleks juba praeguseks akendest läbi murtud.
Tarmo vaatas asjade kulgu ja mõistis, et üleval olevast mööblist ei jätku tõhusateks barrikaadideks. Ta andis käsu tuua alumiselt korruselt mööblit juurde ja naistel varjuda keldrisse. Naised hakkasid mööblit trepi juurde kokku tooma.
Aknad hakkasid vaikselt järele andma. Kui esimesed kivid ja pudelid tekitasid klaasidesse vaid väikesed ämblikuvõrgud, siis nüüdseks olid tekkinud esimesed augud. Võrgustikest hakkasid välja kukkuma tükid. Mõnekümne sekundi pärast jõudsid esimesed pudelid läbi tekkinud avade baari. Kohe heideti neile järgi esimene Molotovi kokteil, mis põrkas vastu turritavaid klaasikilde, lendas sealt tagasi õue ja süttis baari ees tänaval. Mida rohkem aknad purunesid, seda enam mitmesugust sodi akendest sisse lendas. Peagi saadeti teele järgmised Molotovi kokteilid, millele lisandusid suitsupommid. Enamus neist jõudis baari sisemusse, aga kõik neist õnneks ei süttinud. Baar põles ja oli suitsu täis. Lisaks tekitasid süttimata, aga purunenud Molotovi kokteilid iiveldama ajavat haisu.
Tarmo haaras vahtkustuti ja läks tuld kustutama. Teised andsid aknaavade pihta tuld baarileti taga leiduva kaubaga, sest esimesed mässajad proovisid läbi akende siseneda. Käiku läks kõik, mis kätte juhtus: klaasid, kannud, pudelid baari riiulilt. Väljapoolt kostitati sama sortimendiga – kõigega, mis kätte juhtus. Ühel hetkel purunes kaitsjate selja taga külmkapi klaasuks. Külmkappi oli tabanud mingi raudkangi või tala taoline ese, mis läbis klaasukse ja jäi kinni külmiku tagaseina. Kaitsjatel oli õnne, et see neid ei tabanud.
Tarmol õnnestus koos ühega kaitseliitlastest enamus süttinud kohti kustutada. Ainult ühes kohas see ei õnnestunud. Toolid jäidki põlema, kui kustuti tühjaks sai.
Olukord läks aina hullemaks. Mitmed kaitsjad olid kivide ja pudelitega vastu pead saanud. Ühel mehele oli täis šampusepudel vastu pead lõhki visatud. Õnneks ei olnud keegi meelemärkust kaotanud. Peaaegu igaühel oli mingeid vigastusi, aga neid ei pandud eriti tähele. Kõiki hoidis püsti võitluses kõrgenenud adrenaliini tase ja tahe võidelda oma elu eest.
Võitlus oli kestnud pikalt. Kas see oli viis minutit, veerand tundi, pool tundi või tund aega, ei osanud keegi öelda, sest ajataju oli kadunud. Nüüd oli saabunud hetk, kus tuli lõpuks ka baariruumist taanduda. Esimesed mässajad olid ühest nurgast sisse pääsenud, kus barrikaad oli nõrgem. Neid tagasi lüüa oli täiesti võimatu.
Tarmo tahtis anda keldrisse taganemise käsku, kui märkas nurgas laua taga istuvat endist populaarset estraadilauljat Vello Orumetsa. Ta istus tuima pilguga ette vaadates ja ahmis õhku. Tal oli vingust ja suitsust hapnikupuudus ning ta oli tugeva šoki tõttu justkui halvatud. Tarmo kutsus paar meest appi ja nad talutasid lauda kilbina kasutades Vello keldrisse.
Oli ka viimane aeg enda evakueerimisele mõelda, sest sissetunginuid oli juba kümmekond.
Kaitsjad taganesid baari tagumisse ossa, kus viis trepp keldrisse. Viimaseks barrikaadiks lükati külili piljardilaud, et katta keldrisse varjumist. Kui Tarmo koos viimase kahe kaitsjaga keldrisse laskus ja luugi pealt kinni tõmbas, oli piljardilaud praktiliselt pilbasteks pekstud. Baari esimene pool oli mässajaid juba täis, sest ei olnud enam kaitsjaid, kes oleks takistanud akendest sisse ronimist.
Ülevalt kostis kohutav lärm. Ilmselt otsiti kaitsjaid ja lõhuti kõik, mis teele jäi. Varsti hakkas keldrisse vett jooksma. Mässajad olid WC leidnud ja seda mittesihtotstarbeliselt kasutanud. Keldriluuki vandaalid ei leidnud. Arvatavasti pimeduse