IT-mees pidi olema hea spetsialist ja saanud korraliku väljaõppe. Ta olevat ühes Eesti IT-firmas olnud nädalasel koolitusel, kus olla teema korralikult läbi võetud ning stsenaarium läbi mängitud. Kodutöö olla olnud korralik, sest infot oli saadud lisaks riigihanke materjalide uurimisele ka otse ühe programmeerija käest, kes oli osalenud Rahvastikuregistri infosüsteemi loomisel. Täna hommikul käidi kõik veel uuesti üle. IT-mees arvas, et kui kõik ideaalselt laabub, läheb tal serveriruumis aega paar-kolm minutit. Halvimal juhul kümme. Igori ülesanne oli juhtida operatsiooni ja avada serveriruumi uks. Kõige ekstreemsema lahendusena võis õhkida ukseluku.
Igor oli jõudnud Sergei Astafjevi juurde ja andis talle korralduse: „Võta oma poisid kokku. Viie minuti pärast hakkame liikuma objekti poole. Saatsin ühe poisi sülearvuti ja tööriistakoti järele. Sina pane ülejäänud rühm Kapo hoonet ja maja taguses parklas olevaid autosid ründama. Kordan veel üle, et alates kolmandast korrusest on klaasid meie andmetel tugevdamata ja peaksid ka purunema.“
„Mul kulub võib-olla mõni minut rohkem. Saame kokku parkla juures,“ osutas Sergei Endla tänaval Rahvusraamatukogu tiiva ja Maksu- ja Tolliameti tolli üksuse maja vahelisele parklale „Kontrollime sidet ja alustame.“
Igor liikus ühe oma poisi poole, kellega nad hommikul olid Kalev Rebasega tegelenud. Nemad olidki need kaks meest, kes peale tema ja ITspetsialisti pidid Rahvastikuregistri ruumidesse sisenema.
Minuti pärast hakkasid kivid lendama Kapo maja akendesse. Kaks meest üritasid kividega maha võtta maja külge kinnitatud turvakaameraid. Rahvas võttis vaikselt ka siin tsoonis tuld. Rahvast ei olnud siin küll tuhandetes, aga paar-kolmsada kindlasti. Kuna Kapo maja aknad olid kehva purunemisega, üritasid mõned noorsandid paari minuti pärast naabermajade aknaid, mis tõesti hulga kergemini purunesid.
Seitsme minuti pärast kohtusid Igor Mogilnõi ja Sergei Astafjev parkimisplatsi juures. Nad panid mobiilide handsfree-klapid kõrva ja Sergei helistas Igorile. Side oli loodud. Sergei andis kellelegi kaootiliselt liikuva rahva hulgas peanoogutusega märku ja siis kostis röögatus rahva hulgast.
„Teeme selle fašistide riigi maatasa! See tänav on täis selle neetud riigi asutusi. Andkem tuld, vennad! Võtame kontrolli siin riigis oma kätte!“
Rahvas liikus mäest alla Statistikaameti ning Tolli- ja Maksuameti majade suunas. Kõikjal lendasid kivid majade akende suunas.
Statistikaameti maja kõrval ukse läheduses ootasid IT-spetsialist ja üks Igori poistest. Nad olid mõni minut tagasi väljunud paarkümmend meetrit eemal seisvast viisteist aastat vanast Opel Astrast. See oli saadud umbes aasta tagasi mingilt tüübilt võlgade katteks ja oli autoregistris endiselt võlgniku nimel. Seda autot kasutati vahel hämarateks tegevusteks ja temast ilma jäämine ei tähendanud endast suurt rahalist kaotust. IT-mehe õlal olevas arvutikotis oli töövalmis arvuti, teisel mehel spordikott tööriistadega.
Maja pidi olema tühi ja eeldatavalt keelduvad ka turvafirmad laamendamise tsooni sisenemast. Juhul, kui turvatöötajad või politsei peaks majja sisenema, oli kahe Igori poisi ülesanne neid takistada ja õigest sihtmärgist kõrvale meelitada.
Igor ega keegi tema meeskonnast ei teadnud, et majas siiski viibis üks inimene. Selleks oli majandusosakonna 55-aastane spetsialist ja kaitseliitlane Mart. Ta oli leppinud ülemustega kokku, et jääb igaks juhuks majja valvesse, sest ta sisetunne aimas halba. Ta lubas olla nii kaua maja peal, kuni olukord Tõnismäel rahuneb. Ta oli kaasa võtnud oma isikliku relva. Lihtsalt igaks juhuks, kui peaks mingiks jamaks minema.
Igor lähenes koos teise poisiga ootajatele. Esimeste akende purustamisest maja esiküljel oli möödunud minut ja kaks Sergei Astafjevi rühma võitlejat laamendasid seal edasi. Igor võttis spordikotist kangi ja teatas Sergeile: „Siseneme.“
Kolme professionaalse löögiga oli ukseklaas täielikult lõhutud. Rühm sisenes hoonesse.
Samal ajal istus Mart Sigur majandusosakonna ruumides arvuti juures, millest oli võimalik näha ruumide uste avamist ja signalisatsiooni rakendumist. Ta oli helistanud juba politseisse maja akende sisseviskamise kohta. Nüüd märkas ta kõrvalsissepääsu signalisatsiooni käivitumist ja mõnekümne sekundi pärast ühe vaheukse avanemist. Mart Sigur otsustas asja ise uurima minna. Ta valis uuesti oma mobiiltelefonilt 110 ja väljus kabinetist. Koridori jõudes surus ta telefoni pea ja õla vahele ning võttis kabuurist oma isikliku relva. Igaks juhuks tõmbas ta kuuli rauda ja eemaldas ka kohe kaitseriivi, sest telefonikõne ajal ei oleks selleks pruukinud mahti olla. Ta liikus vaistlikult serveriruumide poole. Politseiliinid olid ülekoormatud, endiselt oli kuulda kutsuvat tooni. Ta oli jõudnud serveriruumide juurde, kui torust kostis politsei häirekeskuse operaatori hääl: „Politsei kuuleb.“
„Helistan Statistikaametist. Mul on tunne, et meie majja on sisse murtud,“ andis Mart oma teate edasi.
„Olete selles kindel või see tundub ainult teile?“ küsis dispetšeri naishääl häirekeskusest.
„Päris kindel saan olla umbes minuti pärast,“ ütles Mart, kui koridori teises otsas käis raks ja seejärel suurem mürts ning avanes vaheuks koridori lõpus. See oli lihtsalt toore jõuga maha murtud. Uksest sisenesid kolm meest, esimesel oli kang käes ja ta lähenes otsustaval sammul.
„Nüüd olen kindel, neid on vähemalt kolm,“ ütles Mart torusse, lasi telefoni kaelapaela otsa rippu langeda ja karjus.
„Peatuge või ma tulistan“
Kaks tagumist meest peatusid, esimene liikus kindlalt edasi.
Mart karjus nüüd vene keeles: „Tulistan. Kaitseliit,“ ja vajutas päästikule.
Kuul lendas umbes pool meetrit esimese mehe peast mööda, raksatas vastu seina ja tabas rikošetist kolmandat arvutikotiga meest jalga. Mees röögatas, haaras jalast ja vandus vene keeles. Esimene mees peatus lõppuks ja hakkas vaikselt taganema. Teised mehed põgenesid vaheukse tagusesesse koridori. Esimene mees viskas kangi käest, keeras selja ja hakkas vaheukse poole jooksma.
„Seisa! Muidu tulistan!“ karjus Mart.
Mees peatus umbes meeter uksest. Mart haaras vasaku käega vahepeal paela otsa rippu vajunud telefoni, et jätkata kõnet, kui teiselt poolt koridori lajatas lask. Ukse peal olnud mees hüppas vaheukse taha varju, Mart põgenes aga poolteist meetrit tagasi koridori nurga taha. Ta ei saanud õnneks pihta. Mart võttis uuesti toru: „Mul oli sissetungijatega tulevahetus. Ma kardan, et neil on kindel eesmärk ja nad ei kavatse kohe majast lahkuda,“ teatas Mart politsei juhtimiskeskusse.
„Saime aru, teie juurde liigutakse. Öelge täpselt, kus te majas asute,“ paluti politseist informatsiooni.
Mart seletas oma täpse asukoha ja tee, kustkaudu sissemurdjad olid sisenenud. Siis kuulis ta ülemisel korrusel ukse murdmise raginat. Politsei palus Mardil ennast kusagile ära peita, kuni politseiüksus kohale jõuab. Politseist lubati talle helistada, kui on õige aeg välja tulla ning kästi telefon kindlasti hääletule režiimile panna.
Mart liikus mööda koridori viis meetrit tagasi naiste WC-ni ja peitis ennast ühte kabiini. Ta jäi, relv laskevalmis, ootele. Alles nüüd tundis ta, kui kiiresti süda peksab, ja et vererõhk on tõusnud väga kõrgele.
Igor redutas vaheukse taga peidus ja mõtles, mida edasi teha. Sisenemine oli läinud libedalt. Umbes kahe minutiga olid nad jõudnud koridorini, kus asus serveriruum ja siis, nagu selgest taevast, saabub mingi relvastatud kaitseliitlane. Selge oli see, et kui ta ei oleks peatunud, oleks tal praegu kuul keres. Kuradi kaitseliidu fanaatikud, need nalja ei tee. Õnneks ei löönud Dmitri verest välja ja andis tulistamisega