Isa ütles midagi looduse ebardite kohta ja ema kutsus isa härra Ninatark Nupumeheks, kes keeldus uskumast, et ema on eriline. Isa ütles midagi selle kohta, et isegi kargu abil komberdav püha Jeesus Kristus ei vajanud sündimiseks nii palju aega. Ema vihastus isa pühaduseteotuse peale, tõstis jala juhiistme ette ja vajutas pidurile. Väljas oli täielik öö ja ema tormas autost välja ja jooksis pimedusse.
“Sa hull lirva!” lõugas isa talle järele. “Aja oma paganama taguots tagasi siia autosse!”
“Eks püüa mind kinni, kui julged, härra Kõva Mees!” karjus ema minema joostes.
Isa keeras järsu liigutusega rooli, tõmbas teelt kõrvale ja sõitis emale kõrbesse järele. Lori, Brian ja mina hoidsime üksteisest kinni, nagu alati, kui isa alustas mõnda metsikut tagaajamist, mille kohta teadsime, et see viib meid konarlikule teele.
Isa pistis sõitmise ajal pea autoaknast välja ja lõugas ema suunas, kutsudes teda lolliks litsiks ja kuradi vituks ja käskides tal tagasi autosse tulla. Ema keeldus. Ta oli meist eespool, vupsates kõrbepõõsaste vahelt välja ja kadudes siis taas nende vahele. Kuna ema ei kasutanud kunagi vandesõnu, siis kutsus ta isa tühjakstähjaks ja väärtusetust joodikust selleks ja teiseks. Isa peatas auto, surus siis gaasi põhja ja vabastas äkiliselt siduri. Lendasime paigalt ema poole, kes karjatas ja hüppas eest. Isa keeras auto ringi ja asusime jälle ema jälitama.
Kuud tol ööl ei paistnud ja me nägime ema ainult siis, kui ta auto esitulede valgusvihku jooksis. Ta vaatas muudkui üle õla, silmad suured nagu jahitaval loomal. Meie, lapsed, nutsime ja anusime isa, et ta lõpetaks, aga ta ignoreeris meid. Muretsesin vähem ema kui beebi pärast tema paisunud kõhus. Auto loksus läbi aukude ja kargas üle kivide, põõsad kraapisid selle külgi ja avatud akendest paiskus sisse tolmu. Lõpuks ajas isa ema mingite kivide juures nurka. Kartsin, et isa võib ema autoga lömastada, aga ta läks hoopis välja, tiris põtkivate jalgadega ema tagasi ja tõukas ta autosse. Loksusime läbi kõrbe tagasi teele. Kõik olid vait peale ema, kes nuuksus, et oli Lorit tõesti neliteist kuud kandnud.
Ema ja isa leppisid järgmisel päeval ära ja hilisel pärastlõunal lõikas ema meie üürikorteri elutoas isa juukseid. Isa oli särgi seljast võtnud ja istus kaksiratsi toolil, ta pea oli ette kallutatud ja juuksed ette kammitud. Ema lõikus rahulikult juukseid ja isa näitas talle salke, mis olid ikka veel liiga pikad. Kui nad lõpetasid, kammis isa juuksed üle pea tagasi ja teatas, et ema oli saanud hakkama ühe kuradima hea pügamisega.
Meie korter asus Blythe ’i äärelinnas, ühekorruselises tuhaplokkidest hoones. Selle seinal oli suur ovaalne sinist ja valget värvi plastsilt, millel oli kirjas lbj korterid. Mõtlesin, et need tähistasid Lorit, Brianit ja Jeannette ’i, aga ema ütles, et need olid ühe presidendi nimetähed9, kes oli olnud ema sõnul petis ja sõjaõhutaja. LBJ hoones elasid mõned rekkamehed ja kauboid, aga enamik elanikest olid immigranttöölised ja nende pered ning me kuulsime läbi õhukeste kipsplaadist seinte, kuidas nad omavahel hispaania keeles rääkisid. Ema ütles, et see oli üks LBJ hoones elamise eelistest, sest omandasime nii ilma tegelikult õppimata veidi hispaania keelt.
Blythe asus Californias, aga Arizona piir oli sellest vaid kiviviske kaugusel. Blythe ’is elavatele inimestele meeldis öelda, et linn oli sada viiskümmend miili Phoenixist läänes ja kakssada viiskümmend miili Los Angelesist idas ja täpselt kesk mitte midagi. Aga nad ütlesid seda alati nii, nagu kiitleks nad sellega.
Ema ja isa ei olnud Blythe ’ist just vaimustuses. Liiga tsiviliseeritud, ütlesid nad, ja üdini ebaloomulik, sest mitte ühelgi teisel Blythe ’i-suurusel linnal ei olnud Mojave kõrbes äri. Blythe ’i äri asus Colorado jõe lähedal ja oli asutatud 19. sajandil, kui üks mees oli nuputanud välja, et võib kõrbet põllumaaks muutes rikkaks saada. Ta kaevas hulga niisutuskraave ja juhtis Colorado jõest vett, et kasvatada kaktuste ja pujude keskel lehtsalatit ja viinamarju ja brokolit. Iga kord, kui me mõnest sellisest vallikraavilaiuste niisutuskraavidega põllust mööda sõitsime, tekitas see isas vastikust. “Pagan küll, see on looduse väärastamine,” ütles ta. “Kui tahate põldude vahel elada, siis vedage oma õnnetud taguotsad Pennsylvaniasse. Kui tahate kõrbes elada, siis sööge viigikaktuse vilju, mitte kuradima peent jääsalatit.”
“Täpselt nii,” ütles ema. “Viigikaktuste viljades on niikuinii rohkem vitamiine.”
Blythe ’i-suguses suures linnas elamine tähendas, et pidin kandma kingi. See tähendas ka seda, et pidin minema kooli.
Kool ei olnudki nii halb. Olin esimeses klassis ja mu õpetaja, preili Cook, palus alati minul raamatust ette lugeda, kui kooli direktor tundi tuli. Ma ei meeldinud eriti teistele õpilastele, sest ma olin pikk ja kahvatu ja kõhetu ja tõstsin alati liiga kiiresti kätt ja lehvitasin seda meeleheitlikult, kui preili Cook midagi küsis. Paar päeva pärast kooli algust jälitasid neli mehhiko tüdrukut mind koduni ja varitsesid mind LBJ hoone lähedal kõrvaltänavas. Nad peksid mind päris kõvasti, tirisid mu juukseid ja rebisid riideid ja kutsusid mind õpetaja pailapseks ja tuletikuks.
Tulin sel õhtul koju marraskil põlvede ja küünarnukkide ja lõhkise huulega. “Paistab, et sa sattusid kaklusesse,” ütles isa. Ta istus laua taga ja võttis koos Brianiga vana äratuskella osadeks.
“Lihtsalt väike rüselus,” ütlesin. Isa kasutas alati seda sõna, kui oli kellegagi kakelnud.
“Palju neid oli?”
“Kuus,” valetasin.
“Kas selle lõhkise huulega on kõik korras?” küsis ta.
“Selle pisitillu kriimuga?” küsisin. “Oleksid pidanud nägema, mida ma nendega tegin:”
“Tubli tüdruk!” ütles isa ja pöördus tagasi kella poole, kuid Brian vaatas ikka veel mind.
Kui ma järgmisel päeval kõrvaltänavale jõudsin, ootasid mehhiko tüdrukud mind juba. Enne kui nad rünnata jõudsid, hüppas Brian pujupuhma tagant välja, vehkides tääkliilia oksaga. Brian oli minust lühem, ta nina oli kaetud tedretähnidega ja ta punased juuksed langesid silmile. Tal olid jalas minu vanad püksid, mille mina olin saanud Lorilt ja vennale pärandanud ning need vajusid kogu aeg ta kondistelt puusadelt alla.
“Tõmmake kohe praegu uttu, siis lahkuvad kõik siit ühes tükis,” ütles Brian. See oli üks järjekordne isa stampfraas.
Mehhiklased jõllitasid teda ja puhkesid laginal naerma. Siis piirasid nad Briani ümber. Brian sai nende eemalhoidmisega päris hästi hakkama, kuni tääkliilia oks murdus. Siis kadus ta äigavate rusikate ja peksvate jalgade laviini alla. Haarasin kõige suurema kivi, mille suutsin leida, ja virutasin sellega vastu ühe tüdruku pead. Mõtlesin kätt läbistavat põrutust tundes, et purustasin ta kolju. Ta vajus põlvili. Üks ta sõpradest lükkas mu pikali ja lõi mulle jalaga näkku, siis jooksid nad kõik minema; tüdruk, keda olin löönud, hoidis komberdades peast kinni.
Tõusime Brianiga istukile. Ta nägu oli kaetud liivaga. Näha oli vaid ta piidlevaid siniseid silmi ja mõnda liiva alt välja immitsevat vereplekki. Tahtsin teda kallistada, aga see oleks olnud liiga veider. Brian tõusis ja viipas, et ma talle järgneksin. Ronisime läbi traataia august, mille olime hommikul avastanud, ja jooksime maja kõrvale jääsalatipõllule. Järgnesin Brianile mööda suurte roheliste lehtedega ääristatud vagusid, kuni sättisime lõpuks pidusöögiks istuma, surusime näod hiiglaslikesse märgadesse salatipeadesse ja sõime neid, kuni kõhud valutama hakkasid.
“Hirmutasime neid vist korralikult,” ütlesin Brianile.
“Vist küll,” ütles ta.
Talle ei meeldinud kunagi kiidelda, aga sain aru, et ta tundis uhkust, et oli astunud vastu neljale suuremale ja kangemale lapsele, mis siis, et tüdrukutele.
“Salatisõda!” hüüdis Brian. Ta viskas mind pooleldi söödud salatipeaga nagu granaadiga. Jooksime mööda vagusid, tõmmates välja salatipäid ja loopidas üksteist nendega.