Klaasloss. Jeanette Walls. Читать онлайн. Newlib. NEWLIB.NET

Автор: Jeanette Walls
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Серия:
Жанр произведения: Биографии и Мемуары
Год издания: 2015
isbn: 9789949277056
Скачать книгу
Tegelikult oli isa ainus inimene, kes minu käest kunagi kive ostis. Ta tuli ühel päeval minu juurde maja taha koos taskutäie sentidega ja ehmus, kui nägi hinnasilte, mille olin igale kivile kleepinud.

      “Kullake, sa võiksid kaubast veidi kiiremini lahti saada, kui sa hinda alandaksid,” ütles ta. Selgitasin, et kõik mu kivid olid mulle meeletult väärtuslikud ja jätaksin need pigem endale, kui müüksin neid vähema eest, kui need väärt olid.

      Isa suunas mulle viltuse naeratuse. “Paistab, et oled selle päris korralikult läbi mõelnud,” ütles ta. Ta rääkis mulle, et oli pannud silma peale ühele konkreetsele roosa kvartsi tükile, aga tal ei olnud kuutsadat dollarit, mida ma selle eest küsisin, ja seega langetasin ma hinna viiesajale ja andsin kivi talle järelmaksuga.

      Brianile ja mulle meeldis väga ka prügimäel käia. Otsisime äravisatud pliitide ja külmikute, katkiste mööblitükkide ja kulunud rehvide vahel varandust. Ajasime taga tavakeksikuid, kes elasid autoromudes, või püüdsime limase kihiga kaetud tiigist kulleseid ja konni. Raisakotkad tiirutasid me peade kohal ja õhk oli täis väikeste lindude suuruseid kiile. Battle Mountainis ei olnud ühtegi korralikku puud, aga prügimäe ühes nurgas olid tohutu suured raudteeliiprite ja mädaneva puidu virnad, mis olid ronimiseks ja nimetähtede lõikumiseks suisa suurepärased. Kutsusime seda Metsaks.

      Prügimäe teises nurgas ladustati mürgiseid ja ohtlikke jäätmeid ja sealt võis leida vanu patareisid, kütusetünne, värvipurke ja pudeleid, millel olid kolbad ja ristatud kondid. Otsustasime Brianiga, et neist saaks teha laheda teaduseksperimendi, täitsime mõned kastid pudelite ja purkidega ja viisime need mahajäetud kuuri, mille nimetasime oma laboratooriumiks. Alguses segasime lihtsalt asju kokku, lootes, et need plahvatavad, aga kui midagi ei juhtunud, otsustasin, et peaksime korraldama katse, et välja uurida, kas mõni neist asjadest on kergesti süttiv.

      Läksime järgmisel päeval pärast kooli laboratooriumisse koos ühe isa tikutopsiga. Keerasime mõnel purgil kaaned pealt ja kukutasime nendesse põlevaid tikke, ent ikka ei juhtunud veel midagi. Siis valasime eri vedelikke ühte purki ja saime segu, mida Brian nimetas tuumakütuseks. Kui ma tiku sinna sisse kukutasin, kargas sealt vuhinal välja leek nagu reaktiivmootorist.

      Plahvatuse jõud tõukas meid Brianiga pikali. Kui me püsti tõusime, oli üks sein leekides. Hüüdsin Brianile, et peame välja saama, aga ta loopis tule poole liiva ja ütles, et peame selle kustutama või saame muidu suure pahanduse kaela. Leegid liikusid ukse poole, neelates kuiva puitu sekunditega. Lõin jalaga vastu ühte tagaseina lauda ja surusin end sealt läbi. Kui Brian mulle ei järgnenud, jooksin abi kutsudes tänavale. Nägin, et isa kõndis töölt kodu poole. Jooksime tagasi kuuri juurde. Isa lõi jalaga seina suurema augu ja tõmbas köhiva Briani välja.

      Mõtlesin, et isa saab maruvihaseks, aga ei saanud. Ta oli kuidagi vaikne. Seisime tänaval ja vaatasime, kuidas leegid kuuri neelasid. Isa käed olid me õlgade ümber. Ta ütles, et see oli uskumatu kokkusattumus, et ta juhtus sealt mööda kõndima. Siis osutas ta leegi tipu poole, kus ülespoole limpsavad kollased leegid sulandusid nähtamatuks läiklevaks kuumuseks, mis pani kõrbe kaugemal värelema nagu miraaži. Isa rääkis meile, et seda kohta nimetati füüsikas turbulentsi ja korra vaheliseks piiriks. “See on koht, kus ei kehti ükski reegel või vähemasti ei ole keegi suutnud sealseid reegleid veel välja uurida,” ütles ta. “Sattusite täna sellele pisut liiga lähedale.”

      MITTE ÜKSKI MEIST, lastest, ei saanud taskuraha. Kui tahtsime raha, siis kõndisime mööda teeääri ning korjasime õllepurke ja pudeleid, mille eest saime taarapunktis kaks senti tükist. Korjasime Brianiga ka vanametalli, mille müüsime kokkuostjale hinnaga üks sent poole kilo eest ja kolm senti poole kilo vase eest. Jalutasime pärast pudelite äraviimist või vanametalli mahamüümist Owl Clubi kõrvale apteeki. Seal oli valida niivõrd paljude imemaitsvate maiustuste vahel, et meil kulus terve tund, et otsustada, mille peale oma kümmet senti kulutada. Valisime mõlemad välja ühe maiustuse ja olime valmis juba selle eest maksma, kui muutsime äkki meelt ja valisime hoopis järgmise, kuni apteegiomaniku kannatus katkes ja ta käskis meil maiustuse käperdamise lõpetada, midagi osta ja välja kerida.

      Briani lemmikuks olid suured hapukasmagusad SweeTarti kommid, mida ta limpsis nii kaua, kuni keel verele hõõrdus. Mina armastasin šokolaadi, aga see sai liiga kiiresti otsa, seega ostsin tavaliselt SugarDaddy karamellimaitselist pulgakommi, mida sain pea pool päeva lutsida, lisaks oli selle pulgale alati trükitud roosas kirjas mõni naljakas luuletus, näiteks Kui su jalad / sureda tahvad, / siis torka need sokki, / mis tantsu löövad.

      Kommipoest kodu poole minnes meeldis meile Brianiga luurata, mis toimus Green Lanternis – suures tumerohelises viltu vajunud verandaga majas, mis asus kohe maantee ääres. Ema ütles, et see on kiisumaja, aga ma ei näinud seal kunagi ühtegi kassi, ainult päevitusriideid ja lühikesi kleite kandvaid naisi, kes istusid või lamasklesid verandal ja lehvitasid mööduvatele autodele. Maja ust ääristasid aasta ringi jõulutuled ja ema ütles, et selle järgi saidki kõik aru, et tegu on kiisumajaga. Maja ees peatusid autod ja neist tulid välja mehed, kes läksid kiiruga majja sisse. Ma ei suutnud välja nuputada, mis Green Lanternis toimus, ja ema keeldus seda minuga arutamast. Ta ütles ainult, et seal tehti halbu asju, ja see tegi Green Lanterni meie jaoks vastupandamatu uudishimu allikaks.

      Peitsime end Brianiga teisel pool maanteed kasvavasse pujuvõssa ja püüdsime esiuksest sisse piiluda, kui keegi sisenes või väljus, aga me ei näinud kunagi, mis seal toimus. Hiilisime paar korda maja juurde ja üritasime akendest sisse vaadata, aga aknad olid mustaks värvitud. Ükskord, kui olime põõsastes, nägi üks naine meid verandalt ja lehvitas meile ning me jooksime kisaga minema.

      Ühel päeval, kui olime Brianiga peidus luuramas, esitasin talle väljakutse, et ta läheks ja räägiks verandal lebava naisega. Brian oli siis juba peaaegu kuueaastane, minust aasta noorem ega kartnud midagi. Ta kehitas pükse, andis mu hoole alla oma poolelioleva SweeTarti, läks üle tee ja kõndis otsejoones naise juurde verandale. Naisel olid pikad mustad juuksed, ta silmi ääristasid justkui paksu musta tušiga tõrvatud ripsmed ja tal oli seljas lühike sinine mustalilleline kleit. Ta lebas verandal külili, käsi pead toetamas, aga kui Brian tema juurde läks, keeras ta end kõhuli ja toetas lõua käele.

      Nägin oma peidupaigast, kuidas Brian naisega rääkis, aga ma ei kuulnud, mida nad ütlesid. Siis sirutas naine käe Briani poole. Vaatasin hinge kinni hoides, mida see naine, kes Green Lanternis halbu asju tegi, Brianile teeb. Ta pani oma käe Briani juustele ja sasis neid. Täiskasvanud naised tegid seda alati Brianile, sest ta juuksed olid punased ja tal olid tedretähnid. See ei meeldinud Brianile, tavaliselt lükkas ta naiste käed eemale. Aga mitte seekord. Ta jäi hoopis paigale ja rääkis natuke aega naisega. Kui ta tagasi üle tee tuli, paistis, et ta ei ole sugugi hirmul.

      “Mis juhtus?” küsisin.

      “Ei midagi erilist,” ütles Brian.

      “Millest te rääkisite?”

      “Küsisin temalt, mida Green Lanternis tehakse,” ütles ta.

      “Tõesti?” See avaldas mulle muljet. “Mis ta vastas?”

      “Ei midagi erilist,” ütles ta. “Ta rääkis, et mehed tulevad sisse ja naised on nende vastu lahked.”

      “Aa,” ütlesin. “Veel midagi?”

      “Eih,” ütles Brian. Ta hakkas jalaga kivikesi taguma, nagu ei tahaks enam sellest rääkida. “Ta oli päris lahke,” ütles ta.

      Pärast seda lehvitas Brian Green Lanterni verandal olevatele naistele, kes naeratasid suurelt ja lehvitasid vastu, aga mina kartsin neid ikka veel natuke.

      MEIE BATTLE MOUNTAINI kodu oli täis loomi. Nad tulid ja läksid – kodutud koerad ja kassid, nende kutsikad ja pojad, mürgitud maod ning sisalikud ja kilpkonnad, keda me kõrbest püüdsime. Meie juures elas natuke aega üks üpris taltsa loomuga koiott ja ükskord tõi isa koju viga saanud raisakotka, kellele panime nimeks Buster. See raisakotkas oli kõige inetum lemmikloom, kes meil oli kunagi olnud. Iga kord, kui me Busterile liharaasukesi süüa andsime, keeras ta pea ühele küljele ja põrnitses meid ühe tigeda kollase silmaga. Siis hakkas ta kriiskama ja meeleheitlikult terve tiivaga vehkima. Mul oli salaja hea