Barüüdikaevandusel, kus isa töötas, oli oma pood, ja kaevanduse omanik võttis iga kuu meie poearve ja jaamahoone üüri isa palgast maha. Käisime iga nädala alguses kaevanduse poes ja tõime koju kottide kaupa toitu. Ema ütles, et ainult reklaamide ajupesule alistunud inimesed ostsid valmistoite, nagu SpaghettiO purgimakarone või külmutatud eineid. Ema ostis esmaseid toiduaineid: kotitäisi nisu- või maisijahu, piimapulbrit, sibulaid, kartuleid, üheksakiloseid riisi- või aedoakotte, soola, suhkrut, pärmi saia tegemiseks, stauriidikonserve, konservsinki või suure jupi keeduvorsti ja magustoiduks virsikukonserve.
Emale ei meeldinud eriti süüa teha. “Miks veeta kogu pärastlõuna toidu valmistamisele, mis on tunni ajaga kadunud,” küsis ta meilt, “kui saaksin selle ajaga maalida valmis pildi, mis on igavene?” Seega keetis ta umbes kord nädalas valmis suure potitäie midagi, näiteks kala ja riisi või enamasti ube. Sorteerisime oad koos läbi ja noppisime kivikesed välja, seejärel pani ema oad ööseks likku ja keetis need järgmisel päeval ära, lisades neile maitseks vana singikondi ning kogu järgneva nädala sõime ube nii hommikusöögiks, lõunaks kui ka õhtuks. Kui oad hakkasid halvaks minema, lisasime neile teravaid maitseaineid, nagu olid teinud LBJ hoones elavad mehhiklased.
Ostsime nii palju toitu, et me ei saanud isa palgapäeva saabudes kunagi eriti palju raha. Ühel palgapäeval oli isa kaevandus-firmale isegi üksteist senti võlgu. Tema meelest oli see naljakas ja ta ütles neile, et nad selle ta arvele kirjutaksid. Isa ei läinud enam peaaegu kunagi õhtuti välja jooma nagu varem. Ta jäi koos meiega koju. Pärast õhtusööki sirutas kogu pere end jaamahoone pinkidel ja põrandal välja ja asus lugema. Toa keskel oli sõnaraamat, et me saaksime otsida üles sõnad, mille tähendust me ei teadnud. Vahel arutlesin isaga sõnaseletuste üle ja kui me ei nõustunud sellega, mis sõnaraamatutes seisis, siis istusime maha ja kirjutasime kirjastustele kirju. Nad vastasid oma seisukohti kaitsvate kirjadega, mis said isalt veelgi pikema vastuse ning kui kirjastused uuesti kirjutasid, tegi seda ka isa ja see kestis, kuni sõnaraamatute kirjastuste inimesed meiega suhtlemise lõpetasid.
Ema luges kõike: Charles Dickensi, William Faulkneri, Henry Milleri ja Pearl Bucki teoseid. Ta luges isegi – küll vabandades – James Micheneri11 teoseid ja ütles, et teadis küll, et tegu ei olnud just väärtkirjandusega, kuid ta lihtsalt ei suutnud nendele vastu panna. Isa eelistas teadus- ja matemaatikaraamatud, elulugusid ja ajalugu. Meie, lapsed, lugesime kõike, mida ema iga nädal raamatukogust koju tõi.
Brian luges pakse seiklusromaane, mille autoriteks olid mehed, nagu näiteks Zane Grey. Lori armastas eriti Walter R. Brooksi kirjutatud siga Freddy seikluseid ja L. Frank Baumi Ozi raamatuid. Mulle meeldisid Laura Ingalls Wilderi lood väikesest majast preerias ja seeria “Me olime seal” raamatud lastest, kes olid suurte ajalooliste sündmuste tunnistajaks, kuid minu kõige suurem lemmik oli “Must iludus”. Nendel õhtutel, kui istusime koos ja lugesime, sõitis rong vahetevahel meist mürinal mööda, raputades maja ja lõgistades aknaklaase. Müra oli kõrvulukustav, aga kui olime seal juba natuke aega elanud, siis ei pannud me seda enam tähelegi.
EMA JA ISA PANID meid Mary S. Blacki nimelisse algkooli. See oli pikk madal hoone, mille kõrval oleva mänguväljaku asfaltkate muutus kuuma päikese käes pehmeks. Minu teine klass oli täis kaevurite ja mängurite lapsi, kelle põlved olid marraskil, tukad kodusest juukselõikusest viltused ja kes olid kõrbes mängimisest tolmused. Meie õpetaja preili Page oli väike krimpsus naine, kellel käisid peal äkilised raevupuhangud ja meeletud joonlauaga vehkimise hood.
Ema ja isa olid mulle õpetanud juba peaaegu kõike, mida preili Page meie klassile õpetas. Kuna tahtsin teistele lastele meeldida, siis ei tõstnud ma kogu aeg kätt nagu Blythe ’is. Isa süüdistas mind, et löön luuslanki. Vahel käskis isa mul matemaatika koduseid ülesandeid binaarsüsteemis lahendada, sest tema sõnul oli mul vaja väljakutseid. Pidin need enne tundi araabia numbritega ümber kirjutama, aga ühel päeval ei jõudnud ma seda teha ja andsin õpetajale binaarsüsteemis lahenduse.
“Mis see on?” küsis preili Page. Ta surus huuled kokku, kui uuris mu paberilehte katvaid ringe ja kriipse ning vaatas siis mulle kahtlustavalt otsa. “Kas see on mingi nali?”
Üritasin talle binaarsüsteemi selgitada – kuidas arvutid just seda kasutasid ja kuidas isa oli öelnud, et see oli parem kui kõik teised arvusüsteemid. Preili Page põrnitses mind.
“See ei olnud sinu üleasanne,” ütles ta kannatamatult. Pidin pärast tunde jääma ja kodutöö uuesti tegema. Ma ei rääkinud sellest isale, sest teadsin, et ta tuleks kooli preili Page ’iga arvusüsteemide positiivseid külgi arutama.
Meie naabruskonnas, mida tunti Rööbaste nime all, elas palju teisi lapsi ja me mängisime pärast kooli koos. Mängisime heeringat, kulli, jalgpalli, ali-babaad või teisi nimetuid mänge, milles tuli kiiresti joosta, kambaga sammu pidada ja mahakukkumise korral mitte nutta. Kõigil Rööbaste peredel oli rahaga kitsas. Mõne olukord oli kehvem kui teistel, aga kõik lapsed olid kondised ja päikesest pruunid, kandsid tuhme šortse ja näruseid särke ja aukudega tosse või olid üldse paljajalu.
Meie jaoks oli kõige olulisem see, kes kõige kiiremini jooksis ja kelle isa ei olnud argpüks. Meie isa mitte ainult ei olnud argpüks, vaid tuli ka koos meie kambaga välja mängima, joostes meiega kaasa, visates meid õhku ja maadeldes kogu kambaga ise haiget saamata. Rööbaste lapsed koputasid meie uksele ja kui ma ukse avasin, küsisid nad: “Kas su isa saab tulla välja mängima?”
Lori, Brian ja mina ja isegi Maureen võisime minna põhimõtteliselt igale poole ja teha peaaegu kõike, mida hing ihaldas. Ema uskus, et lapsi ei tohiks koormata liigsete reeglite ja piirangutega. Isa andis meile küll rihma, aga mitte kunagi viha pärast ja ainult siis, kui olime talle vastu hakanud või otsesest käsust üle astunud, mida juhtus harva. Meie ainus reegel oli, et pidime koju tulema, kui tänavavalgustus süttis. “Ja kasutage tervet mõistust,” ütles ema. Talle tundus, et see on lastele hea, kui nad saavad teha seda, mida tahavad, sest nii saavad nad oma vigadest õppida. Ema ei olnud üks neist alati muretsevatest emadest, kes said pahaseks, kui lapsed räpastena koju tulid või kui nad poris mängisid ja end kriimustasid. Ta ütles, et inimesed peaksid sellised asjad noorena peast välja saama. Tõmbasin ükskord, kui ronisin oma sõbra Carla kodu aiast üle, oma kintsu vana naela otsas katki. Carla ema arvas, et peaksime minema haiglasse haava õmblema ja teetanusesüsti saama. “See on kõigest väike lihahaav,” teatas ema pärast sügava haava uurimist. “Tänapäeval tahavad inimesed iga kord, kui põlve kriimustavad, haiglasse joosta,” lisas ta. “Meist on saamas memmepoegade riik.” Seda öelnud, saatis ta mind tagasi välja mängima.
Mõned kivid, mis ma kõrbes ringi seigeldes leidsin, olid nii ilusad, et ma lihtsalt ei suutnud neid sinnapaika jätta. Seetõttu panin aluse oma kollektsioonile. Brian aitas mind ja leidsime koos granaate ja graniite ja obsidiaane ja ahhaate ja aina rohkem ja rohkem türkiise. Isa tegi nendest türkiisidest emale kaelakee. Leidsime suuri vilgulehti, mida sai imepeeneks puruks tampida ja siis kehale kanda, nii et sätendasid Nevada päikese käes, nagu oleksid kaetud teemantidega. Arvasime Brianiga paljudel kordadel, et oleme kulda leidnud, ja tuigerdasime koju koos ämbritäite säravate kivitükikestega, aga see olid alati püriit – kassikuld. Isa ütles, et peaksime osa sellest alles jätma, sest mõned tükid olid kassikulla kohta väga hea kvaliteediga.
Mulle meeldis alati leida minu lemmikuid – geoode, mis olid ema sõnul pärit miljonite aastate eest miotseeni ajastikul Tuscarora mägedest välja pursanud vulkaanidest. Väljastpoolt nägid geoodid välja nagu igavad ümmargused kivid, aga kui need peitli ja haamriga poolitada, oli nende sisemus õõnes nagu koobas, mille seinad olid kaetud valgete kvartsikristallide või sätendavate lillade ametüstidega.
Hoidsin oma kivikollektsiooni maja taga ema klaveri kõrval, mis oli hakanud ilmastiku mõjul veidi