Kõrbes olid ka raevukad liivatormid. Vahel saabusid need ühegi hoiatuseta, kuid vahel teadsid selle tulekust, kui nägid, kuidas liivakeerised mööda kõrbet aina edasi pöörlesid ja tantsisklesid. Kui tuul hakkas liiva üles peksma, siis oli nähtavust vaid üks jalg. Kui liivatorm algas ja sa ei olnud leidnud mõnda maja või autot või hütti, kuhu end peita, tuli tormi möödumiseni kükitada, silmad ja suu hästi kõvasti sulgeda, kõrvad katta ja nägu sülle peita, sest muidu oleksid kehaõõnsused liivaga täitunud. Võisid saada pihta suure ringilendava põõsapuhmaga, aga need olid kerged ja hüplevad ega teinud haiget. Kui liivatorm oli tõeliselt tugev, siis lükkas see su pikali ja sa veeresid ringi, nagu oleksid ise põõsapuhmas.
Kui vihmad lõpuks saabusid, siis muutus taevas tumedaks ja õhk raskeks. Taevast sööstsid alla marmorkuulisuurused vihmapiisad. Mõned vanemad muretsesid, et nende lapsed võivad saada piksetabamuse, kuid meie ema ja isa ei teinud seda kunagi, vaid lubasid meil välja minna ja soojas vulavas vees mängida. Me pladistasime ja laulsime ja tantsisime. Madalatest pilvedest raksatasid võimsad piksenooled ja kõu pani maa värisema. Ahhetasime kõige suurejoonelisemate piksenoolte üle, justkui oleksime ilutulestikku vaadanud. Pärast tormi viis isa meid muidu kuivanud jõesängi äärde vaatama, kuidas tulvaveed seal mäslesid. Järgmisel päeval olid saguaarod ja viigikaktused punnis, nad olid imanud sisse nii palju vett kui võimalik, sest teadsid, et järgmise vihmani võib kuluda palju-palju aega.
Olime ka ise enam-vähem nagu kaktused. Sõime ebaregulaarselt ja kui sõime, siis õgisime end kurguni täis. Ükskord, kui elasime Nevadas, sõitis üks ida poole kantaluupe vedanud rong rööbastelt maha. Ma ei olnud mitte kunagi varem kantaluupi söönud, ent isa tõi neid koju suisa kastide kaupa. Sõime värsket kantaluupi, hautatud kantaluupi, isegi praetud kantaluupi. Kord hakkasid California viinamarjakorjajad streikima. Viinamarjaistanduste omanikud lubasid inimestel tulla ja endale marju korjata, hinnaga viis senti nael. Sõitsime umbes sada miili istandustesse, kus viinamarjad olid nii küpsed, et minu peast suuremates kobarates kasvavad marjad olid valmis kohe väädi otsas lõhkema. Täitsime terve auto roheliste viinamarjadega, täitsime nendega pagasiruumi, isegi kindalaeka ja isa ladus meile sülle nii kõrged marjakuhjad, et nägime neist vaevu üle. Sõime pärast seda mitu nädalat rohelisi viinamarju nii hommikusöögiks, lõunaks kui ka õhtusöögiks.
Isa selgitas, et kogu see ringijooksmine ja kolimine oli ainult ajutine. Tal oli plaan. Ta kavatses kulda leida.
Kõik ütlesid, et isa oli geenius. Ta võis ükskõik mida ehitada või parandada. Ükskord, kui naabri televiisor katki läks, avas isa televiisoritaguse ja kasutas makaroni, et kokkupuutuvaid traate isoleerida. Naaber ei saanud seda peast. Ta käis ja rääkis linnas kõigile, et küll isa ikka teadis, kuidas oma makaroni kasutada. Isa oli matemaatika- ja füüsika- ja elektriekspert. Ta luges raamatuid algebrast ja logaritmidest ning armastas matemaatika poeesiat ja sümmeetriat, nagu ta ise seda nimetas. Ta rääkis meile iga numbri võluomadustest ja kuidas numbrid universumi saladusi avasid. Kuid isa suurim huvi oli energia: geotermaalenergia, tuumaenergia, päikeseenergia, elektrienergia ja tuuleenergia. Ta ütles, et maailmas oli nii palju kasutamata energiaallikaid, et kõigi nende fossiilkütuste põletamine oli naeruväärne.
Isa leiutas ka alati igasuguseid asju. Üks tema tähtsaimaid leiutisi oli keeruline masinavärk, mida ta kutsus Kullaotsijaks. See pidi aitama meil kulda leida. Kullaotsijal oli suur lame tööpind, umbes neli jalga kõrge ja kuus jalga lai, mis kerkis maapinnast nurga all kõrgemale. Tööpind oli kaetud horisontaalsete puulattidega, mille vahel olid tühimikud. Kullaotsija pidi kahmama ise pinnast ja kive ning neid läbi puulattide vahelise labürindi liigutama. Masin pidi massi järgi aru saama, kas mõni kivi oli tegelikult kuld. See pidi viskama väärtusetu kraami minema ja laduma kullakamakad hunnikusse, nii et iga kord, kui meil oli vaja toitu osta, võisime lihtsalt maja taha minna ja kullakamaka haarata. Vähemasti seda pidi masin tegema, kui isa selle ehitamisega kord lõpule jõudis.
Isa lubas mul ja Brianil teda Kullaotsija ehitamisel aidata. Läksime koos maja taha ja mina hoidsin naelu, kui isa neid sisse lõi. Vahel lubas ta mul naelu esiti veidi sisse toksida ja lõi need siis ise ühe haamrilöögiga sisse. Õhk oli täis saepuru ja värskelt saetud puidu lõhna ning haamrilööke ja vilistamist, sest isa vilistas alati tööd tehes.
Minu arvates oli isa täiuslik, kuigi tal oli, nagu ema seda kutsus, pisukene joomaviga. Isal oli õllefaas, nagu ema seda nimetas. Saime sellega hakkama. Isa sõitis siis kiiresti ja laulis väga kõvasti ja juuksekiharad langesid ta näole ja elu oli veidi hirmuäratav, aga ikkagi väga lõbus. Aga kui isa võttis välja pudeli, mida ema kutsus kangeks kraamiks, läks ema natuke paanikasse, sest pärast pudeli seltsis veedetud aega muutus isa tigedasilmseks võõraks, kes loopis mööblitükke ja ähvardas peksa anda emale või ükskõik kellele teisele, kes talle ette juhtus jääma. Kui tal sai kirumisest ja karjumisest ja asjade lõhkumisest isu täis, kukkus ta kokku. Kuid isa jõi kanget alkoholi ainult siis, kui meil oli raha, mida meil tihtipeale aga ei olnud, ja seega oli elu noil päevil enamjaolt hea.
Igal õhtul, kui Lori, Brian ja mina hakkasime magama minema, jutustas isa meile unejutte. Need olid alati temast endast. Olime voodites teki sisse mässitud või lamasime kõrbes tekkide all, kogu maailm pime peale isa sigareti oranžika kuma. Kui ta tõmbas pika mahvi, süttis sigaretiots täpselt nii kauaks, et näeksime tema nägu.
“Jutusta meile endast üks lugu, isa!” palusime teda.
“Oo. Te ei taha järjekordset minu lugu kuulda,” ütles ta.
“Jah, tahame küll! Tahame küll!” käisime peale.
“No olgu siis,” ütles ta. Ta vaikis hetkeks ja muheles mingi mälestuse üle. “Palju on neid kuradima narre asju, mida te vana isa on teinud, aga see lugu oli sõge isegi Rex Wallsi suguse hullu litapoja jaoks.”
Ja siis jutustas ta meile, kuidas tal oli õhujõududes teenides lennuki mootor välja surnud ja kuidas ta oli teinud hädamaandumise karjamaale ja päästnud nii enda kui ka meeskonnaliikmete elud. Või sellest, kui ta võitles karja metsikute koertega, kes olid lombaka mustangi ümber piiranud. Siis oli tal ka lugu, kuidas ta parandas Hooveri tammi katkise lüüsi ja päästis sellega tuhandete inimeste elud, kes oleksid tammi purunedes uppunud. Tal oli lugu ka korrast, kui oli läinud õhujõududest hüppesse õlut tooma ja tabas baaris hullumeelse, kes oli kavatsenud kogu õhujõudude baasi õhku lasta, ning demonstreeris niimoodi, et aeg-ajalt oli reeglite rikkumisest kasu.
Isa oli dramaatiline jutuvestja. Ta alustas alati aeglaselt, paljude pausidega. “Räägi edasi! Mis järgmisena juhtus?” küsisime isegi siis, kui olime lugu varemgi kuulnud. Ema itsitas ja pööritas silmi, kui isa oma lugusid jutustas, ja isa põrnitses teda pahaselt. Kui keegi isa jutuvestmisele vahele segas, siis ta solvus ja me pidime teda anuma, et ta jätkaks, ja lubama, et mitte keegi enam vahele ei sega.
Oma lugudes võitles isa kõigist teistest metsikumalt, lendas kiiremini ja oli hasartmängudes kavalam. Seikluste käigus päästis ta naisi ja lapsi ja isegi mehi, kes ei olnud nii tugevad ega taibukad. Isa õpetas meile oma kangelastegude taga peituvaid nippe: ta näitas, kuidas metsikule koerale peale istuda ja tema kael murda ning mis kohta mehe kaelal sihtida, et teda ühe võimsa löögiga tappa. Isa kinnitas aga, et meie ei pea end kaitsma senikaua, kui tema läheduses on, sest kui keegi mõnda Rex Wallsi last kasvõi puudutab, tõotas isa jumala nimel anda neile nii kõva paugu vastu taguotsa, et nende kannikatelt võib isa kingasuurust välja lugeda.
Kui isa ei jutustanud meile kõigist neist hämmastavatest asjadest, mida ta oli juba teinud, siis jutustas ta meile imelistest asjadest, mida ta veel teha kavatses. Näiteks ehitada Klaaslossi. Kõik isa insenerioskused ja matemaatikateadmised koondusid sellesse erilisse projekti ehitada meile kõrbesse võimas suur maja. Sellel pidid olema klaaslaed