Midlandis elades maalis ema lühilehisest tääkliiliast kümneid variatsioone ja etüüde. Käisime temaga kaasas ja ta andis meile kunstitunde. Märkasin ühel korral vana puu lähedal kasvavat tillukest tääkliiliavõrset. Tahtsin seda välja kaevata ja meie kodu juurde istutada. Rääkisin emale, et kaitsen seda tuule eest ja kastan seda iga päev, et see kasvaks ilusaks ja kõrgeks ja sirgeks.
Ema kortsutas kulmu. “Sa hävitaksid selle, mis ta eriliseks teeb,” ütles ta. “Lühilehise tääkliilia muudab ilusaks eluheitlus.”
MA EI USKUNUD kunagi jõuluvanasse.
Mitte ükski meist pere lastest ei uskunud. Ema ja isa ei lasknud meil seda teha. Nad ei saanud kalleid kingitusi lubada ega tahtnud, et me arvaks, et me pole sama head kui teised lapsed, kes leidsid jõuluhommikul kuuse alt igasuguseid uhkeid mänguasju, mille jõuluvana oli sinna oletatavasti jätnud. Seega rääkisid nad meile, kuidas teiste laste vanemad enda lapsi petsid, kuidas kingitused, mille valmistajateks olid täiskasvanute väitel väikesed punaste mütsidega päkapikud põhjapooluse töökojas, olid tegelikult varustatud siltidega, millel oli kirjas valmistatud Jaapanis.
“Ärge pidage neid lapsi endast halvemaks,” ütles ema. “See ei ole nende süü, et nad on ajupestud ja usuvad selliseid tobedaid müüte.”
Tähistasime jõule, aga tavaliselt umbes nädal pärast jõulu esimest püha, sest siis oli võimalik leida täiesti korralikke lehve ja pakkepaberit, mille inimesed olid minema visanud, ja teede äärde jäetud jõulupuid, mille okstel olid alles enamik okastest ja isegi mõned hõbedased karraribad. Ema ja isa andsid meile kotitäie marmorkuule või nuku või ragulka, mille hind oli jõulujärgse allahindluse käigus väga madalale lastud.
Isa kaotas pärast tülliminekut töödejuhatajaga töö kipsikaevanduses ja kui jõulud sel aastal saabusid, polnud meil üldse raha. Jõuluõhtul viis isa meid, lapsi, ükshaaval kõrbeöösse. Olin mässinud endale teki ümber ja kui kätte jõudis minu kord, pakkusin, et jagan tekki isaga, kuid ta keeldus tänades. Külm ei häirinud teda kunagi. Olin sel aastal viiene ja istusin isa kõrvale ja vaatasime üles taevasse. Isa armastas tähtedest rääkida. Ta selgitas meile, kuidas need taevas Maa pöörlemise järgi liikusid. Ta õpetas meile, kuidas tähtkujusid ära tunda ja kuidas Põhjanaela järgi ilmakaarte suunda teada. Talle meeldis meile meelde tuletada, et need säravad tähed olid meiesugustele metsikus looduses elavatele inimestele eriline kingitus. Ta ütles, et rikkad linnainimesed elasid küll uhketes korterites, kuid nende õhk oli nii saastunud, et nad ei näinud isegi tähti. Peaksime olema peast segi, kui tahta neist ühegagi kohti vahetada.
“Vali välja oma lemmiktäht,” ütles isa tol õhtul. Ta teatas, et võin selle endale võtta. Ütles, et see oli mu jõulukink.
“Sa ei saa mulle tähte anda!” ütlesin. “Mitte keegi ei saa tähti omada.”
“Õige,” ütles isa. “Mitte keegi teine ei oma neid. Sa pead tähe lihtsalt enne teisi enda omaks kuulutama, nagu see Itaalia poiss Kolumbus Ameerika kuninganna Isabella enda omaks kuulutas. Tähe enda omaks kuulutamine on täpselt sama loogiline.”
Mõtlesin natuke selle üle ja mõistsin, et isal on õigus. Ta nuputas alatasa selliseid asju välja. Isa ütles, et võin saada ükskõik millise tähe, välja arvatud Betelgeuse ja Riigeli, sest Lori ja Brian olid need juba enda omaks kuulutanud.
Vaatasin üles tähtede poole ja püüdsin nuputada, milline oli neist kõige parem. Selges kõrbetaevas oli näha sadu, võib-olla tuhandeid või isegi miljoneid säravaid tähti. Mida kauem neid vaadata, seda enam kohanesid silmad pimedusega ja seda enam tähti oli näha – need ilmusid järkjärguliselt, kiht-kihi haaval esile. Läänes, madalal mägede kohal oli taevas aga üks täht, mis säras kõigist teistest palju heledamalt.
“Ma tahan seda,” ütlesin.
Isa naeratas laialt. “See on Veenus,” ütles ta. Ta jätkas, et Veenus on kõigest planeet ja päris tähtedega võrreldes nigel. See nägi suurem ja heledam välja seepärast, et asus meile palju lähemal kui tähed. Vana väike Veenus ei sünnitanud isegi omaenda valgust, ütles isa. See säras ainult tänu selle pinnalt peegelduvale valgusele. Ta seletas mulle, et planeedid särasid taevas ühtlase valgusega ainult seepärast, et neilt peegelduv valgus oli püsiv, ja õiged tähed vilkusid, sest nende valgus tuikles.
“See meeldib mulle ikkagi,” ütlesin. Olin Veenust juba enne neid jõule imetlenud. Seda oli näha varajastel õhtutundidel läänehorisondi kohal säramas ja kui vara ärgata, siis ka hommikuti, kui kõik teised tähed olid juba kadunud.
“No mis siis ikka,” ütles isa. “On ju jõulud. Kui tahad, siis võid saada planeedi.”
Ja ta andis mulle Veenuse.
Arutasime sel õhtul jõululaua taga kosmose üle. Isa selgitas meile, mis on valgusaastad ja mustad augud ja kvasarid, ja rääkis Betelgeuse, Riigeli ja Veenuse iseloomulikest tunnustest.
Betelgeuse oli punane täht Orioni tähtkujus ja moodustas ühe tähtkuju õlgadest. See oli üks suurimaid tähti, mida taevas näha oli, päikesest sada korda suurem. See oli sadu tuhandeid aastaid eredalt põlenud ning pidi peagi supernoovaks muutuma ja siis kustuma. Muutusin nukraks, et Lori oli valinud endale hädise vana tähe, aga siis selgitas isa, et “peagi” tähendas tähtedest rääkides sadu tuhandeid aastaid.
Riigel oli Betelgeusest väiksem sinine täht, ütles isa, kuid sellest veelgi eredam. See oli samuti Orioni tähtkujus ja moodustas Orioni vasaku jala, mis näis väga sobiv, sest Brian oli äärmiselt kiire jooksja.
Veenusel ei olnud ühtegi Kuud ega kaaslast ega isegi magnetvälja, aga selle atmosfäär sarnanes Maa omaga, kuigi oli ülikuum, umbes viiesaja kraadi ringis. “Seega,” ütles isa, “kui päike hakkab kustuma ja Maal muutub külmaks, siis võivad kõik Veenusele kolida, et sooja saada. Aga nad peavad kõigepealt sinu järeltulijatelt luba küsima.”
Naersime kõigi nende laste üle, kes uskusid jõuluvanalugu ja said jõuluks ainult hunniku odavaid plastmänguasju. “Aastate pärast, kui kõik nende kingiks saadud rämps on katki ja ammu unustuse hõlma vajunud,” ütles isa, “siis on teil ikka oma tähed olemas.”
KUI PÄIKE OLI PALENI mägede taha vajunud ja saabus videvik, siis ilmusid välja nahkhiired ja tiirutasid Midlandi hüttide kohal taevas. Meie kõrval elav vana naine hoiatas meid, et me nahkhiirtest eemale hoiaksime. Ta kutsus neid lendavateks rottideks ja rääkis, et üks neist oli kord ta juustesse kinni jäänud ja ta pead hullunult küünistanud. Aga mina armastasin neid väikeseid koledaid nahkhiiri ning seda, kuidas nad ringi sööstsid, tiibu silmale hoomamatu ägedusega vehkides. Isa selgitas, et neil oli kajalood, mis sarnanes allveelaevades kasutatava kajaloodiga. Loopisime Brianiga nahkhiirte poole kivikesi, sest lootsime, et nad arvavad, et need on putukad, söövad need ära ja langevad siis kivikeste raskuse tõttu alla ja me saame neid lemmikloomadena pidada, lastes neil küüniste külge seotud pikkade nööride abil ikka ringi lennata. Tahtsin õpetada ühele nahkhiirele, kuidas mu sõrme küljes pea alaspidi rippuda. Aga need paganama nahkhiired olid liiga kavalad, et meie lõksu langeda.
Nahkhiired lendasid haake tehes ja häälitsedes ringi, kui me Midlandist Blythe ’i poole lahkusime. Ema oli teatanud meile päeval beebi otsusest, et ta on piisavalt suur peagi sündimiseks ja perega liitumiseks. Kui olime juba teel, hakkasid ema ja isa tõsiselt vaidlema, mitu kuud oli ema rase olnud. Ema ütles, et oli juba kümnendat kuud rase. Isa, kes oli päeval kellegi televisioonivastuvõtja ära parandanud ja selle eest teenitud