Ema ja isa magamistuba oli teisel korrusel, kus oli kunagi olnud jaamaülema kontor. Meie, lapsed, magasime allkorrusel, mis oli kunagi olnud ootesaal. Vanad tualettruumid olid alles, aga ühest tualetist oli WC-pott välja tõmmatud ja asendatud vanniga. Piletimüügikassa oli ehitatud ümber köögiks. Mõned esialgsed ootesaalipingid olid ikka veel värvimata puitseinte külge kruvitud ja neil oli näha tumedaid kulunuid kohti, kus kullaotsijad ja kaevurid ja nende naised ja lapsed olid rongi oodates istunud ja taguotstega puupinke läikima löönud.
Kuna meil ei olnud mööbli jaoks raha, olime loovad. Meie majale päris lähedal oli raudteerööbaste äärde jäetud mitu hiiglasuurt pooli, mida kasutati tööstuskaabli vedamiseks, veeretasime need koju ja tegime neist lauad. “Milline tola läheb ja raiskab poest laudade ostmisele raha, kui need on siin täiesti tasuta?” ütles isa, kui rusikaga vastu pooli lõi, et meile selle tugevust demonstreerida.
Kasutasime toolideks väiksemaid poole ja paari kasti. Voodite asemel magasime me, lapsed, kõik oma isiklikes suurtes pappkastides, mida oli kasutatud ilmselt külmkappide transpordiks. Veidi aega pärast jaamahoonesse kolimist kuulsime, kuidas ema ja isa rääkisid, et peaksid meile päris voodid ostma, aga me ütlesime, et nad ei pea seda tegema. Meile meeldisid kastid. Need muutsid magamamineku omamoodi seikluseks.
Ema otsustas veidi aega pärast jaamahoonesse kolimist, et vajasime tõeliselt vaid üht asja – klaverit. Isa leidis odava püstklaveri, kui naaberlinnas kõrts pankrotti läks, ja laenas naabri pikapit, et see koju tuua. Libistasime klaveri mööda kaldpinda autokastist maha, aga see oli tassimiseks liiga raske. Selleks, et klaver jaamahoonesse saada, mõtles isa välja keeruka köite ja plokkide süsteemi. Köie ühe otsa kinnitas ta eesõuel seisva klaveri külge ja see jooksis läbi maja tagauksest välja, kus selle teine ots oli seotud pikapi külge. Plaani kohaselt pidi ema pikapiga aeglaselt edasi nihkuma ja klaveri majja tõmbama, samas kui meie isaga juhtisime seda mööda laudadest tehtud kaldpinda üles ja esiuksest sisse.
“Valmis!” hõikas isa, kui olime kõik kohad sisse võtnud.
“Okidoki!” hüüdis ema vastu. Ent aeglaselt edasi nihkumise asemel vajutas ema, kes ei olnud kunagi autojuhtimist päris selgeks saanud, gaasi põhja ja pikap sööstis paigalt. Klaver lendas jõnksatusega meie käte vahelt, lüües meid jalust, ja põrutas ukseraami lõhkudes majja. Isa röökis emale, et ta hoogu maha võtaks, kuid ema sõitis edasi ja tiris krääksuva ja plõniseva klaveri üle jaamahoone põranda otse tagauksest välja, lõhkudes ka selle ukse raami, ning sealt edasi tagaõue, kus see jäi ühe okkalise põõsa kõrval seisma.
Isa jooksis läbi maja. “Mida vanakurja sa teed?” karjus ta emale. “Käskisin sul ju aeglaselt sõita!”
“Sõitsin ainult kahekümne viiega!” ütles ema. “Sa saad mu peale alati pahaseks, kui ma kiirteel nii aeglaselt sõidan.” Ema vaatas tagasi ja nägi tagaõues seisvat klaverit. “Oh heldeke!” ütles ta.
Ema tahtis auto ringi keerata ja klaveri teistpidi tagasi majja vedada, aga isa ütles, et see on võimatu, sest rööpad olid esiuksele liiga lähedal, et pikapit õigesse kohta sättida. Seega jäi klaver sinnasamasse. Neil päevil, kui emal inspiratsioon tuli, võttis ta noodid ja ühe meie poolist tehtud tooli ning klimberdas tagaõues. “Enamikul pianistidel ei avane kunagi võimalust vabas õhus mängida,” ütles ta. “Ja nüüd saab ka kogu naabruskond muusikat nautida.”
ISA SAI ELEKTRIKUNA barüüdikaevanduses tööd. Ta lahkus hommikuti vara ja tuli vara koju ja me mängisime pärastlõunati kõik koos. Isa õpetas meid kaarte mängima. Ta üritas meile näidata, kuidas olla tundeid vaka all hoidev pokkerimängija, aga ma ei olnud selles eriti osav. Isa ütles, et näeb mu ilmest sama selgelt läbi kui aknaklaasist. Kuigi ma ei olnud suur bluffija, suutsin ikkagi mõned käed võita, sest läksin elevile isegi keskpäraste kaartide, näiteks viite paari peale ja Lori ja Brian järeldasid, et olin saanud kätte ässad. Isa mõtles meile välja ka täiesti uusi mänge, näiteks Ergo mängu, milles ta ütles meile kaks väidet ja esitas siis nende väidete kohta käiva küsimuse, millele pidime kas vastama või ütlema: “Järelduse tegemiseks puuduvad piisavad andmed” ja selgitama, miks see nii oli.
Kui isa kodus ei olnud, siis mõtlesime ise mänge välja. Meil ei olnud palju mänguasju, aga Battle Mountaini suguses paigas ei olnudki neid vaja. Võisime võtta papitüki ja minna sellega jaamahoone kitsast trepist alla kelgutama. Võisime hüpata jaamahoone katuselt alla, kasutades sõjaväetekke langevarjudena ja lastes jalad maandumisel põlvest krõnksu, just nagu päris langevarjurid, kelle maandumistehnikat oli isa meile õpetanud. Võisime panna tükikese vanametalli – või ühesendise, kui olime pillavas tujus – veidi enne rongi tulekut rööbastele. Kui rong oli hiiglaslike rataste raginal mööda möiratanud, jooksime oma vastselt lamedaks pressitud, kuuma ja läikiva metallitüki juurde.
Kõige enam meeldis meile kõrbes seigelda. Tõusime koidu paiku, mis oli mu lemmikaeg, kui varjud olid pikad ja lillad ja terve päev veel ees. Vahel tuli isa meiega kaasa ja me marssisime sõdurite kombel läbi pujude, isa meloodilisel häälel käsklusi jagamas – üks, kaks, kolm, neli –, jäime siis seisma ja tegime kätekõverdusi või tõmbasime isa käte peal lõuga, kui ta neid sirgelt enda ees hoidis. Enamjaolt käisime Brianiga omapäi ringi seiklemas. Kõrb oli täis igasuguseid võrratuid aardeid.
Olime kolinud Battle Mountainisse piirkonnas leiduva kulla pärast, aga kõrbes oli tonnide viisi ka teisi maavarasid. Seal oli hõbedat ja vaske ja uraani ja barüüti, mida kasutati isa sõnul naftapuurtornides. Ema ja isa võisid kivide ja maapinna värvi järgi öelda, mida seal leidus, ja nad õpetasid meile, mida otsida. Punastes kivides oli rauda, rohelistes vaske. Seal oli ka palju türkiisi, kõrbe pinnal lebas selle tükikesi ja isegi suuri kamakaid, millega mina ja Brian taskuid täitsime, kuni me püksid nende raskusest peaaegu alla vajusid. Kõrbest võis leida ka nooleotsi ja fossiile ja vanu pudeleid, mis olid aastatepikkusest kõrvetava päikese käes olemisest tumelillaks muutunud. Võis leida päikesest kõrbenud koiotikolpasid ja tühje kilpkonnakilpe ja lõgismadude lõgisteid ja seljast aetud maonahku. Leida võis ka tohutu suuri härgkonni, mis olid liiga kauaks päikese kätte jäänud ja täiesti ära kuivanud ning kerged kui paberilehed.
Kui isal oli pühapäevaõhtuti raha, läksime kõik koos Owl Clubisse õhtust sööma. Vähemasti sildi järgi, kus kokamütsi kandev Ameerika metskakk10 sissepääsu poole osutas, oli Owl Club maailmakuulus. Asutuse ühte külge jäi saal, kus oli ridade kaupa mänguautomaate, mis pidevalt kõlisesid, plõksusid ja tulesid vilgutasid. Ema ütles, et mänguautomaatidega mängivad inimesed olid hüpnotiseeritud. Isa ütles, et nad olid kuradi lollid. “Ärge kunagi mänguautomaatidega mängige,” ütles isa meile. “Need on mõeldud kergeusklikele, kes loodavad õnnele.” Isa teadis statistikast kõike ja selgitas, et kasiinodel oli mänguautomaatide puhul mängijate ees ebaaus eelis. Kui isa mängis hasartmänge, eelistas ta pokkerit ja piljardit – mänge, mis nõudsid oskust, mitte õnne. “Kes iganes selle ütluse välja mõtles, et tuleb leppida nende kaartidega, mis sulle jagatakse, see oli kohe kindlasti üks õige vilets bluffija,” ütles isa.
Owl Clubis oli baar, kus istusid kambakesi koos päikesest põlenud kaeltega mehed, ees õlu ja sigaretid. Nad kõik tundsid isa ja iga kord, kui me sisse astusime, lasid nad isa aadressil kuulda valjudel ja naljakatel solvangutel, mis olid mõeldud väljendama nende sõbralikkust. “See koht põrutab ikka täiskäigul põrgu poole, kui nad juba sinusuguseid tölplasi siia lasevad!” hüüdsid nad.
“Kurat küll, minu kohalolu muudab siinse õhu ikka paremaks kui teiesuguste kärnaste koiottide oma,” hüüdis isa neile vastu. Siis viskasid nad kõik pea kuklasse ja huilgasid naerda ja patsutasid üksteist sõbralikult abaluude vahele.
Istusime alati mõne punaste istmete ja vaheseintega ümbritsetud laua taga. “Nii head kombed,” hüüatas ettekandja ikka, sest ema ja isa olid käskinud meil