Olime selleks ajaks sõitnud läbi väikese Bar None Bari külje all olevast linnast. Isa kasutas üht kätt rooli keeramiseks ja suitsetamiseks ning teist pruunis paberkotis õllepudeli hoidmiseks. Lori istus esiistmel isa ja ema vahel ning Brian, kes oli koos minuga taga, üritas vahetada poolt oma 3 Musketeersi batoonist poole minu Moundsi batooni vastu. Läbisime terava, üle raudteerööbaste kulgeva kurvi, minupoolne uks paiskus lahti ja ma lendasin autost välja.
Veeresin mitu jardi mööda raudteetammi edasi ja kui ma peatusin, olin nutmiseks liiga suures šokis, mu hing oli kinni ning silmad ja suu täis liivaterasid ja kivikesi. Tõstsin pea, et näha, kuidas Roheline Vagun muutus aina väiksemaks ja väiksemaks ja kadus siis käänaku taha.
Verd voolas mu otsaesiselt ja ninast. Mu põlved ja küünarnukid olid marraskile kraabitud ja liivaga kaetud. Hoidsin ikka veel oma Moundsi batooni käes, kuid olin selle kukkudes lömastanud, paberi katki rebinud ja valge kookostäidise, mis oli nüüd samuti liivaterakestega kaetud, välja pigistanud.
Kui olin hingamise taas kontrolli alla saanud, roomasin mööda raudteetammi teeni ja istusin maha, et oodata, millal ema ja isa tagasi tulevad. Kogu mu keha valutas. Päike oli väike ja valge ja põletavkuum. Tuul oli tõusnud ja kergitas teeäärset tolmu. Ootasin väga kaua, vähemalt mulle tundus see nii, enne kui otsustasin, et ema ja isa ei pruugi mulle järele tulla. Nad ei pruugi minu puudumist märgata. Nad võivad otsustada, et ei ole mõtet tagasi minu järele sõita, et ma olin, nagu kass Quixotegi, tüütus ja koorem, milleta nad saavad kenasti hakkama.
Minu selja taha jääv linn oli vaikne ja teel ei olnud ühtegi teist autot. Hakkasin nutma, aga see pani kõik kohad veelgi rohkem valutama. Tõusin püsti ja hakkasin tagasi majade poole kõndima, kuid otsustasin siis, et kui ema ja isa tulevad mulle järele, siis ei oska nad mind otsida. Naasin seega raudteerööbastele ja istusin uuesti maha.
Kraapisin parasjagu jalgadelt kuivanud verd maha, kui tõstsin pea ja nägin, kuidas Roheline Vagun käänaku tagant välja ilmus. See sööstis mööda teed minu poole, muutudes aina suuremaks ja suuremaks, kuni peatus pidurite kriginal täpselt minu ees. Isa tuli autost välja, põlvitas ja püüdis mind kallistada.
Tõmbusin temast eemale. “Mõtlesin, et jätate mu maha,” ütlesin.
“Oo, ma ei teeks seda kunagi,” ütles ta. “Su vend üritas meile öelda, et olid autost välja kukkunud, aga ta töinas nii kuradi hirmsasti, et me ei saanud sellest sõnagi aru.”
Isa hakkas mu näost kivikesi välja noppima. Mõned olid nii sügavale nahka tunginud, et ta pistis käe kindalaekasse teravaotsaliste näpitstangide järele. Kui ta oli kõik kivikesed mu põskedest ja otsaesiselt välja noppinud, võttis ta taskuräti ja üritas mu ninaverejooksu peatada. See tilkus nagu katkine kraan. “Kurat küll, kullake,” ütles ta. “Sa lõid oma tatikapi ikka päris korralikult lõhki.”
Hakkasin hästi kõvasti naerma. Tatikapp oli kõige naljakam nimi, mida olin kunagi nina kohta kuulnud. Kui isa oli mind puhtaks teinud ja ma tagasi autosse ronisin, rääkisin Brianile ja Lorile ja emale sellest sõnast ja nad hakkasid ka kõik sama kõvasti naerma nagu mina. See oli hirmnaljakas.
ELASIME LAS VEGASES ühes punaste seinte ja kahe kitsa voodiga motellitoas umbes kuu aega. Meie, lapsed, magasime kolmekesi ühes voodis, ema ja isa teises. Päeva ajal käisime kasiinodes, kus isal oli enda sõnul kindel süsteem, kuidas maja võita. Mängisime Brianiga klõksuvate mänguautomaatide vahel peitust, otsisime väljastussahtlitesse ununenud kahekümne viie sendiseid, samal ajal kui isa blackjack’i laua taga raha võitis. Vahtisin siresäärseid show-tüdrukuid, kui nad üle kasiinopõranda sujuvalt libisesid, hiiglaslikud suled peadele ja taguotstele kinnitatud, litrid nende kehadel kiiskamas ja silmaümbrused sädelemas. Kui üritasin nende kõnnakut järele aimata, ütles Brian, et näen välja nagu jaanalind.
Päeva lõpus tuli isa meile järele, taskud raha täis. Ta ostis meile kauboikübaraid ja naharibadega ehitud veste ja me sõime paneeritud kanafileesid restoranides, kus oli jääkülma õhku puhuv konditsioneer ja iga laua peal miniatuurne jukebox. Ühel õhtul, kui isa sai eriti suure võidu, ütles ta, et on käes aeg hakata elama nagu need kõrgetele panustele mängijad, kelleks olime saanud. Ta viis meid restorani, millel olid pendeluksed nagu mõnel vanaaegsel kõrtsil. Restorani seinad olid kaunistatud ehtsate kullaotsija tööriistadega. Klaverit mängis mees, kelle käsivartel olid varrukasidemed, ja üks naine, kel olid käes küünarnukist kõrgemale ulatuvad kindad, kiirustas kogu aeg isa juurde, et ta sigarette süüdata.
Isa ütles, et saame magustoiduks midagi erilist: flambeeritud jäätisetorti. Kelner lükkas tordi serveerimislaual kohale ja siis süütas kinnastega naine selle peenikese vahaküünlaga. Kõik jätsid söömise pooleli, et seda vaadata. Leegid liikusid aeglaselt, meenutades vedelikku, limpsates õhku nagu lendlevad paelad. Kõik hakkasid plaksutama, isa hüppas püsti ja tõstis kelneri käe üles, nagu oleks ta mõne peaauhinna võitnud.
Paar päeva hiljem läksid ema ja isa blackjack’i mängima ja tulid siis peaaegu kohe tagasi meid otsima. Isa ütles, et üks diileritest oli taibanud, et isal oli oma süsteem, ja kõiki hoiatanud. Isa ütles, et käes on aeg sääred teha.
Pidime isa sõnul Las Vegasest võimalikult kaugele põgenema, sest kasiinosid pidav maffia oli tal jälil. Suundusime läbi kõrbe läände ja siis üle mägede. Ema ütles, et kõik peaksid vähemalt üks kord elus Vaikse ookeani läheduses elama ja seega jätkasime sõitmist San Francisconi välja.
Ema ei tahtnud, et me peatuks mõnes turistidele mõeldud hotellis ajaloolise Fisherman’s Wharfi lähedal, sest need olid tema sõnul ebaehtsad ja linna tõelisest elust ära lõigatud, seega leidsime endale hotelli, millel oli palju rohkem iseloomu ja mis asus Tenderloini8 piirkonnas. Seal peatusid ka meremehed ja rohket meiki kandvad naised. Isa kutsus seda nigelaks majutusasutuseks, aga ema ütles, et see on ühikas, ja kui ma küsisin, mida see tähendas, selgitas ta, et hotell oli mõeldud ainult erilistele külastajatele.
Kui ema ja isa läksid linna, et leida Kullaotsija ehitamiseks investoreid, jäime meie, lapsed, hotelli mängima. Leidsin ühel päeva pooleldi täis tikutopsi. Olin elevil, sest mulle meeldisid märksa enam topsides müüdavad tikud, kui need haprad, mis olid pakitud papist kaante vahele. Läksin tikkudega üles ja lukustasin end vannituppa. Rebisin natuke tualettpaberit, süütasin selle ja viskasin WC-potti, kui see põlema hakkas. Piinasin tuld, andes sellele elu ja summutades seda. Siis tuli mulle parem mõte. Kuhjasin WC-potti tualettpaberit, süütasin selle ja lasin potist alla, kui see põlema hakkas, leek hääletult potist kerkimas.
Paar päeva hiljem ärkasin öösel äkitselt üles. Õhk oli kuum ja lämmatav. Tundsin suitsulõhna ja nägin avatud akna juures tõusvaid leeke. Ma ei saanud esialgu aru, kas tuli oli toas või väljas, ent nägin siis, et kardin minu voodist vaid mõne jala kaugusel oli leekides.
Ema ja isa ei olnud toas ning Lori ja Brian magasid ikka veel. Üritasin karjuda, et neid hoiatada, aga mu suust ei tulnud ühtegi heli. Tahtsin käe sirutada, et neid üles raputada, aga ma ei suutnud liigutada. Tuli kasvas suuremaks, tugevamaks ja vihasemaks.
Just siis lendas uks lahti. Keegi hüüdis meie nimesid. See oli isa. Lori ja Brian ärkasid ja jooksid suitsust köhides tema juurde. Ma ei suutnud ikka veel liigutada. Vaatasin tuld ja ootasin, et mu tekk lahvatab kohe-kohe leekidesse. Isa mässis teki mu ümber, võttis mu sülle ja jooksis trepist alla, juhatades ühe käega Lorit ja Brianit ja hoides teisega mind.
Isa viis meid üle tänava baari ja läks siis tagasi, et tulekahjuga võidelda. Punaste küünte ja mustjassiniste juustega ettekandja küsis, kas tahaksime Coca-Colat või, põrgu pihta, kasvõi õlut, sest olime pidanud tol ööl nii palju üle elama. Brian ja Lori ütlesid jah, Coca-Cola, palun. Küsisin, kas mina võiksin saada ühe Shirley Temple ’i kokteili, sest isa tellis mulle alati seda, kui ta mind baari kaasa võttis. Ettekandja hakkas millegipärast naerma.
Baaris olnud inimesed viskasid muudkui põlevast majast välja jooksvate paljaste naiste üle nalja. Mul oli seljas vaid aluspesu ja hoidsin seepärast tekki kõvasti enda ümber. Püüdsin