“Vallatud kurvid” ilmuvad stuudio huviorbiiti 1957. aasta alguses. Stsenaarium satub aga tohutusse kadalippu, on lausa ime, et käsikiri üldse filmiks sai. Esialgu saab stsenaariumile takistuseks, et ta pole algupärane. Stuudio direktori Danilovitši allkirjaga läheb 13. veebruaril 1957 autoritele Dagmar Normetile ja Sandor Sternile teele kiri, mis teatab, et “kuna Teie poolt esitatud libreto filmikomöödiale “Mis liig see liig” väga sarnaneb Teie kunagisele operetile “Hermese kannul”, mille kohta Teil oli leping Eesti NSV Kultuuriministeeriumi Kunstide Valitsusega, siis ei saa meie Teiega lepingut sõlmida. Vajame täiesti originaalseid teoseid”.
Päriselt ei ole selge, miks toimub meelemuutus, ent 1958. aasta 3. detsembril arutab juba valmis käsikirja stuudio kunstinõukogu ja stsenaarium võetakse vastu tingimusel, et autorid teevad rea parandusi. Niisama lihtsalt asi siiski ei lähe. Sandor Stern (stsenaariumi kaasautor): “Meil olid head päevad ja halvad päevad. Head päevad olid need, kus meile öeldi, et me võime siiski oma stsenaariumi kallal edasi töötada, ja halvad päevad olid, kui öeldi, et jätke järele, sellest ei tule midagi välja, see on ebanõukogulik film, apoliitiline ja tal ei ole sügavust, korralik nõukogude komöödia peab ikka hästi tõsine olema…”
Läheb mööda vaid mõni päev ja juba 29. detsembril arutab stuudio kunstinõukogu käsikirja uuesti. Istungi protokollist väljaloetav hinnang on hävitav.
“Sm Dolinski: … Teame, et tõeliselt häid nõukogulikke kinokomöödiaid (on) vähe, kuid mulle näib, et käesolev stsenaarium ei anna võimalusi tüüpilise nõukoguliku komöödia loomiseks. Seda sobib filmida ükskõik millises kodanlikus riigis. …
Sm Rummo: … Sm Dolinski oskas paremini välja ütelda need kahtlused, mis mulgi tekkisid… ... Praegu paistab veel rohkem välja kui eelmise kirjandusliku stsenaariumi lugemisel selle ideeline kergekaalulisus. [-]
Sm Levin: Minu arvates praegu igatahes Tallinna kinostuudio ei peaks seda stsenaariumi võtma.”
Stuudio kunstinõukogu protokoll räägib hirmu ja valvsuse õhkkonnast, mis Tallinnas neil aastatel valitses. Hruštšovi sula levis Läänemere kallastele väga pikkamööda. Ainukene, kes selgel sõnal käsikirja kaitseb, on Ants Eskola. Ebamugavasse olukorda sattunud stuudio direktor Nikolai Danilovitš, kes on ühtlasi ka kunstinõukogu esimees, lõpetab diskussiooni umbmäärase seisukohaga, et eks me vaata, mis me sellega teeme…
Seltsimees Dolinskil oli õigus. “Vallatud kurvid” polnud tõesti nõukogulik teos, kuna see oli üks väheseid Tallinna kinostuudios töös olevatest filmistsenaariumidest, mis oli vaba kommunistliku ideoloogia survest. Selle oleks tõepoolest võinud lavastada ükskõik millises kapitalistlikus riigis. Aga lisaks sellele oli käsikiri ka tugev alusmaterjal filmile. Kui Kaljo Kiisk oma intervjuudes jõuab jutujärjega “Vallatute kurvide” ja selle stsenaariumini, poetab ta enamasti märkuse, et see stsenaarium oleks tugev materjal ka praegu.
Ent rohkete süüdistuste osaliseks saanud käsikiri ei meeldinud mitte ainult Kiisale. Tallinnfilmi ümber tiirles Venemaa mees Juli Kun (mõnikord kohtab teda kirjanduses ka nimekujuga Julius Kuhn), kes oli operaatoriks Tallinna kinostuudios vändatud kostüümidraamale “Esimese järgu kapten”. Temagi näeb selles käsikirjas head alust filmile ja niisamuti võimalust tõusta režissööritoolile.
“Ohtlike kurvide” võidusõitja Vaike (Terje Luik, ees keskel) koos oma naiskonna (Eve Kivi vasakul ja Iraida Generalova paremal) ning patroonidega, keda kehastavad Ants Eskola (vasakul servas) ja Rudolf Nuude (paremal servas).
Halja Klaar (“Vallatute kurvide” kunstnik): “Juli Kun oli läbi ja lõhki vene intelligent kõige paremas tähenduses. Temas oli juudi, saksa ja iiri verd, oma emaga rääkis ta saksa keeles. Veel valdas ta hispaania ja inglise keelt. Talle meeldis Eesti ja talle meeldis siin töötada, nii et ta suutis ühel hetkel veidi rääkida ka eesti keelt, keeled hakkasid talle külge. Kui me tegime Mosfilmis “Vallatute kurvide” panoraamvarianti “Ohtlikud kurvid”, siis ma nägin, et tal oli seal suur autoriteet, temast peeti lugu.”
Et “Vallatud kurvid” ikkagi töösse läks, peab Juli Kuni teeneks ka Õie Orav. “Juli Kun oli mees, kes oskas ennast koos õigete inimestega pildile saada. Ta sai väga hästi läbi näiteks Furtsevaga.” (Jekaterina Furtseva ei olnud “Vallatute kurvide” üle otsuse langetamisel küll veel Nõukogude Liidu kultuuriminister.)
Koomiline koeraomanik (Voldemar Panso) ja Ants (Harijs Liepinš).
Tallinna kinostuudiot pikalt juhtinud direktorit Nikolai Danilovitšit peetakse üldiselt araks inimeseks. Silvia Kiik: “Oli teada, et tema isa oli endine Loodearmee valgekaartlik ohvitser. Stalini ajal oli sellest küllalt, et olla represseeritud. Danilovitš kartis ja ei julgenud kunagi teha otsuseid, mis võimudele ei meeldinud.” Ent Danilovitš oli ka osav laveerija. Ja tal oli hea nina inimeste peale. Kui ta silmapiirile ilmus andekas filmilooja, ei kõhelnud ta just temale panust tegemast. Moskvast, kus sel hetkel paistsid otsustamisvabadus ja – julgus suuremad olevat, tulid Juli Kuni initsieeritud signaalid ja see oli piisav põhjus “Vallatud kurvid” töösse lubada. Kaaslavastajateks määrati filmiloomise visuaalset külge tundev Juli Kun ja näitlejate hingeelu valdav Kaljo Kiisk.
“Vallatute kurvide” kaasrežissöörid Kaljo Kiisk ja Juli Kun istuvad, operaator Edgar Štõrtskober küürutab kaamera taga.
Terje Luik – “Vallatute kurvide” muretu armastuse diiva.
“Vallatute kurvide” peategelasteks olid kaksikõed, kelle äravahetamise koomikal oli suur osa tegevuse arengus. Tegijad langetasid otsuse, et kahte tegelast mängib üksainus näitlejanna, kes kombineeritud võtete abil kaks korda kaadrisse seatakse. Aga kust selline võluv naisstaar võtta?
Kaljo Kiisk: “Käisin koolides vaatamas, mitte midagi ei tulnud välja. Nädal, kaks, kolm, peamist näitlejannat pole… Ja siis järsku sattusin ma juhuslikult vaatama Tallinnfilmi väikesesse saali, kus vaadati, kui ma ei eksi, Dorovatovski žurnaali “Nõukogude Eesti” lõiku, kus noored lapsed käisid põhjarannikut vaatamas. Järsku jäi mul hing kinni, ma vaatasin, ühe suure kivi peal Toila või Ontika rannikul kekutab üks noor tütarlaps. Ma vaatasin, et – see on meie kangelane. Palusin selle lõigu uuesti lasta, teist korda, kolmandat. Lasin kaadritest fotod teha. Uurisin, kuskohas noor daam töötab või õpib. Ta õppis 7. keskkoolis, Terje Luik oli nimi. Minu assistendid läksid kooli, piirasid tütarlapse ringi, tõid jõuga Tallinnfilmi. Vaesekene oli ära ehmatanud. Ma mäletan, suured, suured silmad. Ta oli kõhnakene. Vaatas meile otsa, et teda on kinni võetud ja tahetakse millegipärast karistada.”
Raivo (Rein Aren) ja Heino (Peeter Kard), rivaalid võidusõidurajal ja armastuses.
“Vallatute kurvide” noort võluvat daami otsiti tõepoolest kaua ja põhjalikult. Tehti hulk proovipildistamisi ja proovivõtteid. Lapati näitlejannade portreesid. Teiste hulgas oli Vaike ja Mareti kaksikrolli kandidaadiks ka Eve Kivi, kes sai filmi hoopis Evi kõrvalosa. Koolitatud näitlejate asemel tehti panus ehedusele ja vahenditusele.
Terje Luik: “Mul polnud aimdustki, et nad lähevad nii suure riski peale välja, et võtavad koolitüdruku selle rolli peale.”
Terje Luik oli õnnestunud valik. Tema näojooned oleksid ideaalselt vastanud tummfilmi noore armastaja rollile: kaks suurt üksteisest suhteliselt kaugel asetsevat silma olid pehmete kaartega näos kui noore neiu hinge peegeldus. Õige vähe pruntis suu oli kaunis ja samas väga elav element