Ent väga hea näitlejate seltskond elas hoolimata õnnetust tootmisest võtete ajal sõbralikult lõbusat elu. “Pöördel” on film, kus teevad kõrvalosas kaasa sellised legendaarsed näitlejad nagu Betty Kuuskemaa ja Ruts Bauman, kes olid võtteperioodil seltskonna hingeks. Hoolimata küündimatust käsikirjast andsid näitlejad endast parima. Gunnar Kilgas: “Eskola oli muidugi nii nagu teatrinäitlejana ka filminäitlejana ääretult orgaaniline ja loomulik, seetõttu ma vastasmängijana imetlesin tema vaba ja loomulikku esinemist kaamera ees. Temas ei tundunud ei mingit närvi ega kangestumist, kui see käsklus “kaamera!” käis, ta improviseeris vabalt.”
Lembit Anton: “See oli üks toredamaid filmigruppe: režissöör Mandrõkin oli üks rahvalik tore mees. Ta ei pressinud ennast kunagi peale, lasi näitlejal vabalt teha ja ei olnud distsipliini suhtes hirmus karm. Hea filmi teeb ikka hea režissöör, aga Mandrõkin ikka ei olnud režissöör. Ta oli filmi seadja, ajas inimesed kokku. Ta ei suutnud näitlejale ühtegi asjalikku märkust teha.”
Aga kes siis filmi tegi? Selle kohta on oma versioon peategelast kehastanud Gunnar Kilgasel. “Mandrõkin põhiliselt kõndis mööda võtteplatsi, pani muidugi paika kaadrid, ta oli ka teatava vilumusega mees. See, kes tegeles näitleja osade analüüsiga, psühholoogiaga, nii palju kui selles filmis psühholoogiat oli, selle küljega tegeles Kaljo Kiisk.”
Muide, Kaljo Kiisk pole sugugi ainuke, kes end meelsasti filmist distantseeriks. Sama arvas ka peategelase rolli mänginud näitleja. “Hirmuga vaatan mõnikord, ega teda nende vanade filmide kavas ole… Õnneks mitte.”10
“Pöördel” esilinastus hilinemiste tõttu umbes samal ajal, kui märksa hiljem võttesse läinud “Juunikuu päevad”. Seetõttu kippus kriitika neid võrdlema ja oli üsna armutu Saare ja Mandrõkini loomingu suhtes, pealkirjadeski nimetati uus kolhoosikorda kujutav film ebaõnnestumiseks. Juba tollasele kriitikale oli selge, et “Pöördel” on kokku konstrueeritud muinasjutt, mitte lugu, kus on kohta elu- ja kunstitõel. Selle ütleb välja tollal noore kirjandusloolasena filmikriitikat harrastav Oskar Kruus: “Ometi peaks selge olema, et nii nagu kolhoosi ei saa ühe aastaga täiesti laostada, nii ei saa seda paari kuuga ka üles viia. Juba ainuüksi põllumajanduse sõltuvus taimede vegetatsiooniperioodist ei võimalda võtta nii järske kurve.”11
“Juunikuu päevade” võtted. Noori peategelasi Ritat (Eha Sikk, vasakul) ja Peetrit (Rein Mikk) juhendavad kaaslavastajad Viktor Nevežin ja Kaljo Kiisk, kaamera taga Semjon Školnikov.
Kaljo Kiisk oli oma filmimehekarjääri päris alguses teinud kaks tööd teise režissöörina ja mõlemal korral langes ta kaela suurem töökoorem ja ka vastutus, kui oleks oodanud lepinguga seatud tavapärasest tööjaotusest võtteplatsil. Aga eesti mängufilmi tegemine oli nii noor, et mingeid kindlaid tavasid ei olnud veel välja kujunenud. Vaadates Tallinna kinostuudio pabereid, võib vaid imestada, kuhu kõikjale pidi jõudma noor mees, kes oli tulnud filmi, õhukeseks pagasiks vaid näitleja- ja näitejuhikogemus Draamateatrist. Kiisa allkiri on paberitel, millega tunnistati sobivaks dekoratsioonid ja muusika, rääkimata näitlejate juhendamise sisulisest tööst, mida tuli teha ihuüksi. Kas see ühele poole kaldu töökoorem oli õiglane, kui arvestada, et tähtsa näoga võtteplatsil ringikäimist tasustati märksa heldemalt kui tohutut töörügamist, mis asjad sisuliselt paika pani? Võime ainult aimata, mis Kaljo Kiisa hinges toimus – on ju kunstnik eriti hell silme ees laiutava ebaõigluse suhtes. Aga tollal mingit kaebamist ei olnud. Tööjaotusest ja vastutusest pole stuudios juttu, kui uskuda seal peetud koosolekute protokolle. Ega ka kodus. “Kaljo ei toonud oma töömuresid koju. Me ei rääkinud sellest,” ütles abikaasa Siisi Kiisk. Paar krõbedamat väljendit on režissööride-gastrolööride aadressil läinud Kiisa suust käiku alles hilisminevikus, aastakümneid hiljem.
“Juunikuu päevade” kapitalistlikud haid Saarmann (Paul Ruubel) ja Kipper (Konstantin Kald).
Oma järgmise tööga filmis “Juunikuu päevad” tõuseb Kaljo Kiisk kaaslavastajaks, see teos valmib tal kahasse Viktor Nevežiniga. Töö Georg Ormi stsenaariumiga algas väga lootusrikkalt, oli see ju saanud üle terve Nõukogude Liidu korraldatud stsenaariumide võistlusel auhinnalise koha. Arvo Kruusement: “Kui see stsenaarium ilmus, siis oli küllalt elevust selle ümber. Et on tulnud selline hea stsenaarium, tänapäevane stsenaarium, mis kajastab seda ja teist… Siis räägiti ka seda, et kirjanikud ei saa stsenaariumiga hakkama, hoopis insener tegi selle ära.”12 Tegemist on tõepoolest inseneriga, Georg Orm tegi “Juunikuu päevade” kirjutamise ajal põhitööd suure tehase tehnilises juhtkonnas ja kirjutamisest saab tema puhul rääkida kui harrastusest. Veel on ta kirjutanud näitemänge.
Tõde kunstis on suhteline. Kui 1957. aastal tundus “Juunikuu päevade” käsikiri värske ja avastuslikuna, siis tänapäeval torkavad silma selle kehvasti maskeeritud ideoloogilised traagelniidid. Filmi kaasajaline raamjutustus viib tegevuse kolmekümnendate aastate Eesti Vabariiki, kus vaadeldakse töösturite Laurisoode perekonnas ja tehases toimuvat. Perekonnas käib liiderdamine – perepoeg Felix on teinud lapse vaesest perest pärit kenale noorele neiule Mairele ja kavatseb ta seejärel maha jätta, tehases kurnatakse töölisi, hoitakse kokku tööohutuse arvel, mistõttu toimub katastroof. Jaan Ruus: “Film järgis ajakirjanduslikke propagandaklišeesid. Kunstiga on selles tegemist ainult niipalju, et Paul Ruubel, kes mängib reetlikku inseneri, püüab pedalleerida reetmise traagikat ja inetust, et pisaraid välja kutsuda…” Felix Laurisoo ja Maire suhtest sündinud poeg Peetril on aga raamjutustuses romaan Erikaga, mis loob paralleeli tema vanemate vahel juhtunule. Filmi käigus selgitab Peeter välja ka oma päritolu. Arvo Kruusement: “See peategelane, Astrid Koik mängis seda, see osa oleks pidanud rohkem režissööride tähelepanu all olema, seda liini oleks pidanud rohkem välja arendama… Mis vastu hakkas: Paul Ruubel oli väga hea näitleja, miks teda küll nii tegema pandi. See ei hakanud mulle mitte põrmugi meeldima. Ma räägin oma rollist. Me arutasime seda rolli Pansoga, kes ütles, et seda tööd saab ainult huumoriga võtta. Mäletan, et ta oma rolli ehitaski naeru peale üles ja kogu aeg naeris ja mina pidin vastukaaluks selline morn olema…”
Noorpaar Rita ja Peeter.
Eks näitlejad pidid neist ideoloogilise templiga rollidest midagi välja võluma. Eva Klink (Maire osatäitja): “Niipalju kui minul kokkupuudet oli, töötas ikkagi näitlejatega ainult Kiisk. Nevežin seisis kõrval, mustad prillid peas, ja tal oli komme, nagu ihuks ta hambaid, nätsu ju tollal veel ei olnud…”
Võtteplatsil koos vajaliku tehnikaga. Kaljo Kiisk (mantlis) auto ees, kaamera kõrval operaatori assistent Andres Sööt ja operaator Semjon Školnikov.
Arvo Kruusement: “Kiisk oli nagu pehmem, tema tegi näitlejatega tööd, seal oli palju mitteprofessionaalseid näitlejaid. Nevežin oli nagu kõvema häälega – “motor” kamandas ikka tema. Selle viimase surve pani ikka tema peale…”
Lisaks tegelaste loole oli filmil veel üks oluline tasapind – olustikuline. Jaan Ruus: “Žanriliselt on see film poliitiliselt varjundatud ekletika, ta on õppefilm tänapäeva noorsoo jaoks, missugusena nõukogude võim tahtis näha Eesti Vabariiki.” Kaadrid Laurisoode kodust või siis õues üles võetud stseenid, mis pidid justkui näitama kodanliku Eesti Vabariigi mandumist, olid samas tehtud mitmetähenduslikult. Peeter Linzbachi kujunduses oli näha “kodanluse diskreetset võlu”, mis jätab publikule võimaluse kujundada oma seisukoht kaadrisse kätketud tegelikkuse kohta.
Ja kuigi kriitika suhtus “Juunikuu päevadesse” üldiselt heatahtlikult, noriti vaid pisiasjade kallal, toob suure pöörde Kaljo Kiisa loomingusse ikkagi ta järgmine töö, komöödia “Vallatud