Kaksikõdesid Vaiket ja Maretit mänginud Terje Luik pidi stsenaariumi ja filmi autorite suuniste kohaselt viima ellu mitte kommunistlikust ideoloogiast välja imetud, vaid lihtsat üldinimlikku vastuolu, mis sobis hästi noore neiu personaliteediga. Terje Luik: ““Vallatutes kurvides” mängisin ma iseenneast. Üks tegelaskuju oli poisilik ja teine daamilik. Ma eluaja jooksul olen läinud poisilikumaks, daamilikkust pole juurde tulnud.”14
Ent “Vallatud kurvid” pole sugugi ainult ühe peategelase film. Siin astus üles terve plejaad noori võluvaid isiksusi, kes mängisid dünaamilises, kihutavate mootorratastega loos lõbusat, lihtsa inimliku moraaliga äravahetamiskomöödiat. Oma sarm oli isegi negatiivsel tegelasel, ninatargal võidusõitjal Raivol, keda mängis tollane noor anne Rein Aren. Ilusa noore inimese sära on näha tollal oma filmitäheteed alustavates Eve Kivis (meditsiiniõde Evi) ja Peeter Kardis (Heino).
Terje Luik: “Dramaturgiline materjal oli niivõrd kerge. Seal ei ole psühholoogilist draamat, tragöödiat. See oli olmefilm, mis ei nõudnud näitlejatelt erilist ümberkehastumist või mingeid erivõtteid. Inimesed tõid ekraanile oma headuse ja rõõmu, olid niisugused, nagu nad olid. Kui me seda filmi tegime, siis oli mul selline tunne, et olime siis õnnelikud. Ja et kõik olid õnnelikud. Vaatamata sellele, et oli selline aeg… Aga me olime noored ja siis see atmosfäär. See film on õnnest tehtud. Ja võib-olla sellepärast, et õnn oli kaadri taga, on ta olemas ka filmis.”15 See mälestustes silmatorkav kergus ja õnnetunne ei välista ometi filmi loomisel võtmepositsioonil olnud inimeste suurt tööd ja ülesannete hoolikat läbimõtlemist. Pigem vastupidi. Terje Luik: “Esimene võttepäev oli Kellassepaga – Pansoga. Antoniusega, koeraga. Mina ei olnud ju näitleja, aga arvatavasti olin ma kontaktne tütarlaps, kui Kaljo rääkis, mida tuleb teha, siis arvatavasti ma tegin.”
Terje Luige mõlemas rollis oli oma karakteriloogika ja areng, niisamuti omad emotsionaalsed kõrgkohad. Aja möödudes jäävad meelde vaid koomilised üksikasjad, nagu mäletab Terje Luige mängima panemise tehnoloogiat humoorikal moel Jaanus Orgulas: ““Vallatutes kurvides” oli Kaljo Kiisk laua all. Ta oli siis teine režissöör. Ja meie kõik laua taga räägime juttu. Terje Luik oli ju täitsa kogenematu koolitüdruk ja ega tema ei teadnud, kuidas tuleb olla ja mida selle kaamera ees teha. Siis Kaljo õpetas: “Vaata, mina olen laua all, ja kui ma sind oksakesega tasakesi jalast kõdistan, siis sina naerad kaamerasse.” Ja muuseas, nii läkski. Kui Kaljo kõdistas, siis Terje naeratas. Kino!”16
Muidugi ei tule oksaga kõdistamist kahtluse alla seada, küllap oli ka selliseid võtteid. Kuid need on pisiasjad suures rollijoonises, mis näitlejad Kaljo Kiisa juhendamisel filmitöös tegid.
Pühajärvel ja Pirita-Kose võidusõiduringrajal toimunud võtted olid täis sporti ja elevust. Näitlejad õppisid selgeks mootorrattasõidu. Muist võtetest tehti päriselt toimunud võidusõitu ära kasutades. Filmirežii dünaamika tekitas loojatele parasjagu peavalu – kuidas seda kõike teoks teha.
Sandor Stern: “Merestseenid pidid olema kuskil suvel tehtud. Nagu teate, kõik asjad juhtuvad õigel ajal ja natukene hiljem. Septembrikuu lõpus või oktoobrikuu alguses tuli seda teha, vesi oli niivõrd külm, keegi ei julgenud sinna sisse hüpata. Terje pidi hüppama, aga ta ei julgenud hüpata. Üks daam oli seal, võttis riidest lahti ja hüppas…”17
Filmikaksikute omavaheliste stseenide tehnilised lahendused olid Venemaalt pärit teeneka operaatori Edgar Stõrtskoberi loodud. Kaljo Kiisk: “Kui ma rääkisin kunagi Ameerikas Universalis, mismoodi me tegime Tallinnfilmis kombineeritud võtteid “Vallatute kurvide” juures, rõkkas terve tuba naerda. Meie põhiliseks tööristaks oli 10 korda 10 sentimeetrit kolakas puu, millel oli laudalus, sellel oli plekist konks, kuhu pandi inimese kael. Kaamera kaeti eest papitükiga, lõigati välja näosuurune lapike ja see kombineeriti inimese näo kohale. Nööriga seoti inimene kinni, et ta liigutada ei saaks, see oli meie tehnika.”
Lisaks eelloetletud lihtsatele abivahenditele oli mängus veel stopper, millega Terje Luigele märku anti, millal ta peab andma repliigi oma õele, keda juhtumisi mängib tema ise.
“Vallatud kurvid” oli esimene mängufilm Eesti Nõukogude Sotsialistlikus Vabariigis, mida vaadates ei jäänud publikul kommunistliku ideoloogia mõru järelmaitset. Isegi muusika, mille oli loonud Gennadi Podelski, oli trendikalt džässilik. Kui film 1959. aasta lõpus kinodesse jõudis, ei jäänud selle väärtused vaataja poolt tähelepanuta. Sandor Stern: “Meile pakkus suurt rahuldust näha, kuidas rahvas seda filmi vastu võttis. Need sabad olid ikka väga suured. Kino Helios sabad olid Müürivahe tänavale välja. Aasta hiljem käisime Moskvas. Seal oli niisugune tung, et meile kui autoritele pandi lisatoolid, muidu poleks üldse sisse saanud.”
Ka kriitika tunnistas filmi kordaläinuks. “Vallatute kurvide” edu nii Eestis kui üle terve Nõukogude Liidu innustas tegema filmi panoraamvarianti. Tegemist on formaadiga, mida tollal üritati rahvusvaheliselt juurutada, kuid mis siiski eluõigust ei saanud.
Panoraamfilm tähendas seda, et iga stseen filmiti üles kolme kõrvuti asuva kaameraga ja filmi projitseeriti ovaalsele ekraanile kolme projektoriga. Tulemuseks oli ruumilise kujutise illusioon, seda toetas ka kaheksale kanalile salvestatud heli, mis mõjus eriti efektselt läheneva ja kaugeneva mootorratta häält edastades. Sellise tehnikaga oli varem tehtud peamiselt loodusfilme, “Ohtlikud kurvid” oli esimene mängufilm, mis loodi sellises formaadis.
Maret Vaike pähe Heinoga kalal.
Panoraamvariandi jaoks oli veidi kohendatud stsenaariumi – selle tehnikaga löövalt jäädvustatud mootorrattasõitu oli võrreldes “Vallatute kurvidega” rohkem. Kuid üldiselt oli süžee sama, samad olid ka näitlejad. Ent formaat nõudis uudseid ruumilisi lahendusi. Halja Klaar: “Me ei olnud sellist tehnikat, sellist optikat kasutades varem filmi teinud. Polnud ehitanud dekoratsiooni, mis tehnikale vastaks. Kellegi käest ei olnud küsida. Ma istusin pikalt Moskvas ja tegelesin sellega. Rahapuudust meil ei olnud. Tegime uued kostüümid. Võidusõitjatele said tehtud uued nahast kostüümid. Naha saime Rahvamajandusnõukogust (see oli Hruštšovi ajal asutatud majandusjuhtimisüksus – A.L.). Õmbles Tallinna ettevõte, mis tegi nahkkindaid. Mootorratastele panime gondlid, mis valati klaasplastikust, tahtsime, et oleks nagu välismaal. Gondlitele kujundasin ma värvilised triibud peale. Tantsusaal ehitati Mosfilmi suurde paviljoni. Sain Kaubanduspalatist igasugust importvärki. Kui me dekoratsiooni üles ehitasime, saatis Mosfilmi stuudiote direktor, oli üks Kimi-nimeline korealane, oma rahva vaatama – kuidas tuleb ehitada üles Lääne interjöörid.”
“Vallatute kurvide” pea- tegelased finaali ballil. Lõpliku klaarimise pildil Rein Aren (vasakult), Jaanus Ogulas, Terje Luik, Peeter Kard, Ain Jürisson ja Heiki Roots.
Mosfilmi stuudiosse jäeti veel teinegi jälg. Halja Klaar: “Kui Kaljo hommikuti stuudiosse tuli, käis ta kõik töötajad läbi, kätles ja küsis – “kak žizn?” (kuidas elu läheb?). Ma nägin, et vanal paviljoni meistril tulid pisarad silma. Ütles, et siin on palju suuri meistreid töötanud, aga ükski pole kätt andnud ega käekäigu vastu huvi tundnud. Sama juhtus hiljem Ida-Saksamaal DEFA stuudiotes, kus me tegime “Punase viiuli” võtteid. Kaljo käis, kätles kõik läbi ja küsis “Wie geht’s?” (kuidas käsi käib?). Sealsed tehnikainimesed imestasid, ütlesid, et saavad režissööridega suhelda ainult läbi assistendi.
Kaljo jaoks olid temaga koos töötavad inimesed tähtsad ja ta suhtus neisse siira austusega. Filmitöö on keeruline, suur hulk inimesi peab seal andma panuse ühise teose loomiseks ja vahel nõutakse