1. TOOMPEALT LASKUMINE
Kevadtalviselt pehme ilmaga 13. veebruari päeval aastal 2003 tuleb Toompealt alla üks vana mees. Ta töö on tehtud.
“Peeter Kreitzbergi haamrilöök pani eile mõni minut enne kella üht punkti Riigikogu IX koosseisu tööle, mille jooksul vabanes Eesti õigusruum lõplikult nõukogudeaegsetest seadussätetest,” kirjutas järgmise päeva Eesti Päevaleht.
Toompealt lahkunud mees, Kaljo Kiisk nimeks, oli nii Eesti Riigikogu VIII kui ka IX koosseisu liige. Ehk kui poliitiku mõõdupuuga võtta, siis edukas mees, sest kahel korral riigi parlamenti pääsemine on igati väärikas tulemus. Ent Toompealt alla sammuv mees justkui polekski tähtis poliitik. Ta on inimestele kuidagi lähedaselt tuttav. Nii jääb ta ka silma ajakirjanikule. ““Näe, kingsepp Johannes läheb!” hõiskavad lapsed tänaval ja emmed noogutavad kaasa: “Ongi Johannes! Tubli, Mari (või Jüri), tundsid ära.” Ka noore mamma jaoks on Kaljo Kiisk ainult ja üheselt Johannes, kes juba tosin aastat koos Almaga Õnne tänava köögis vaikseid asjaajamisi ajab, mõnikord veidi vintis on ja tihtipeale Alma käest pragada saab.”1
Kahe riigikoguga peab aga Kiisa poliitikutee piirduma – 2. märtsil 2003 toimuvatel parlamendivalimistel tema nime kandidaatide nimekirjas enam pole. 2003. aasta jaanuari keskpaigaks, järgmise Riigikogu kandidaatide ülesseadmise tähtajaks oli tollal 78-aastasel Kaljo Kiisal küpsenud otsus, et enam ta suures poliitikas kaasa ei tee. “Tundsin, et ratas liigub ühe koha peal. Aitab.”
Samal ajal käidi Reformierakonna peakorterist Tõnismäel peale, et eakas parteilane oma kandidatuuri veel kord üles seaks. Poliitikasse jääma kannustajaid oli teisigi. “Siim Kallas helistas mulle mitu korda Brüsselist. Rääkis, et mine uuesti Riigikokku.” Aga otsus oli tehtud. Kaljo Kiisk ei tahtnud saada isegi valimisnimekirja lõppu ankruks. “Kui juba, siis juba…”
Päriselt pole side oma parteiga kadunud. Veel 2007. aasta sügisel oli Kiisk partei aukohtu liige. Tulid kutsed koosolekutele ja koosviibimistele. “Paljude Reformierakonna inimestega käin siiamaani väga tihedalt läbi,” tunnistas mees, andes mõista, et ta parteiline tegevus ei ole piirdunud ainult Riigikogu kahes koosseisus töötamisega.
Reformierakonda astus Kaljo Kiisk 8. jaanuaril 1995. aastal, kui käis kibe töö uue partei valimisnimekirja koostamisel. Tema parteipileti number on 133. See ei kattu küll päriselt parteistaaži pikkuse pingereaga, sest mõni Kiisast varem Reformierakonda astunu võttis parteipileti vastu temast hiljem, kuid erakonna esimeses otsas on filmimees igal juhul.
Uus liberaalne poliitiline jõud oli just trüginud Eesti poliitikamaastikule. Kiisa värbamine käis tutvuse kaudu. Kaljo Kiisk: “Ma ei läinud ise, mul poleks seda vist pähegi tulnud. Minu juurde tuli Rakvere gümnaasiumi klassiõe vennanaine, Valve Kirsipuu, kes naerunäoga ütles, nüüd lähme. Mulle meeldis nende programm, see oli lihtne ja selge. Ja suurepärased inimesed muidugi.”2
Parteikaaslase Ignar Fjuki sõnul ei osatud tollal, 1994. aasta lõpus, kui Reformierakonda loodi, näha erakonna majanduskesksust. Siim Kallas: “Reformierakonna loomine oli keeristormi moodi. Lühikese ajaga tegime ära töö, milleks mujal võib minna aastaid. Pigem loodi liberaalset erakonda, mis näis kunstiinimestele lähedasena.” Ignar Fjuk: “Ta tuli Reformierakonda sümpaatsete inimeste pärast, keda usaldas ja kellega tahtis koos poliitikas olla.”
Vanameister on maininud, et teisedki erakonnad sondeerisid pinda, kas ta ei tahaks nendega liituda ja valimistel kandideerida. Siim Kallas: “Reformierakonda kadestati selle pärast, et ta oli oma leeri saanud sellise mehe nagu Kaljo Kiisk. 1995. aastal tuli Jaak Allik minu käest küsima, kuidas meil õnnestus ta ära rääkida. Tollane Koonderakond oli ka püüdnud teda värvata.”
Reformierakond lootis, et Kiisast saab nende nimekirja häältemagnet. Ja selles ei tulnud pettuda. Riigikogu valimistel 5. märtsil 1995 sai Kaljo Kiisk Lääne-Virumaal Reformierakonna esinumbrina ühtekokku 4437 häält, ainuüksi Kadrinas hääletas tema poolt 416 inimest. Riigikogu 101-liikmelises seltskonnas oli ta häälte arvult 22. kohal.
Head valimistulemust on lihtne seletada. Kiisa tööd filmis, televisioonis ja teatris tegid temast tuntud mehe. Ka teemad, mida ta oma töödes puudutas, tõid ta kunstnikuisiksuse rahvale lähedale. Seda tõendavad head valimistulemused maakohtades, väikestes alevites, kus elavad siiamaani kellamees Libled ja kingsepp Johannesed, kelle mina Kaljo Kiisa looming peegeldab. Järgmistel, 1999. aasta valimistel, kui ta oli Reformierakonna esinumbriks Jõgevamaal, kogus ta 2051 häält, olles eriti edukas Põltsamaal. On ehk liiga vähe öelda, et rahvas Kaljo Kiiska armastab. Oma kunstnikuisiksusega on ta saanud osaks rahvast, kaotanud vaimse piiri eliidi (kuhu ta oma positsiooni poolest kuulub) ja rahva vahel.
Riigikogu, märts 1995, vande andmine.
Nii jõudiski filmimees Riigikokku. Ja kohe sai ta oma oskustele vastava ülesande. Kaljo Kiisa isiklikus arhiivis on paber lühikese sõnumiga: “Asudes täitma oma kohustusi Riigikogu liikmena Riigikogu IX koosseisus, annan vande jääda ustavaks Eesti Vabariigile ja tema põhiseaduslikule korrale.” See on tekst, mille seaduse järgi loeb Riigikogu vastvalitud koosseisu ametisse vannutamisel ette kõige vanem rahvasaadik, kelleks oli nii 1995. kui ka 1999. aastal Kaljo Kiisk. Tähelepanuväärne on see, et muist sõnu on paberil kollaseks joonitud. See toob meelde laialt teada oleva fakti, et ka Jüri Järvet joonis oma tekstiraamatuid ja filmistsenaariume värvipliiatsitega, kasutades kõiki vikerkaarevärve, et teha ainult talle arusaadavaid märke teksti sisu kohta. Küllap vajas see lühike tekst Kaljo Kiisa jaoks vaid ühte värvi, et ta nõutaval tasemel ette lugeda. Kuigi tekst ei olnud keeruline, on joonimisest näha, et ehku peale ei jäetud Riigikogu avatseremoonial midagi.
Eelmises Riigikogus oli filmirahva saadikuks Arvo Vallikivi, ent tema esindas ju ka kirjanikke. Igatahes on Riigikogu töödes nüüd selgesti nähtav filmi teema, mis koos Kiisaga Toompeale sai. Kui käib 1996. aasta riigieelarve koostamine, teeb kultuurikomisjon, kus Kiisk liikmeks, filmimehe initsiatiivil ettepaneku suurendada kodumaise filmitootmise rahasid 10 miljonilt kroonilt 15 miljonini. “Praegune summa on naeruväärne,” ütleb Kiisk 12. oktoobril kultuurikomisjoni istungil, kui arutatakse eelarve projekti. Ettepanek leiab toetust ja läbib edukalt eelarve menetlemise kadalipu, tõstes filmi nappi rahastamist 50 % võrra.
Aga asi pole ainult rahas. Filmindus on madalseisus. Tallinnfilmi tegevus lõpetatud, tootmine vaevu hingitseb. Pole selgust, kuidas edasi minna. Riigikokku pääsenud režissöör ilmutab oma ala arendamisel suurt aktiivsust, justkui tõukaks teda tagant tohutu sisemine sund. Äkki see oligi nii? Tiina Lokk: “Neil aastatel rääkis Kaljo Kiisk mulle korduvalt, et tahab veel filmi teha.” Tõepoolest, maailma suur filmilugu tunneb näiteid, kus seitsmekümneaastane võib olla heas loomejõus. Kaljo Kiisa filmikunsti eest seismise ja isegi poliitikasse mineku taga võib näha isiklikkugi motiivi – nii lootis ta filmi loomise võimalusi arendades ka ise uuesti režiipulti pääseda.
12. veebruaril arutab kultuurikomisjon filmiasjanduse olukorda üheskoos Kinoliidu delegatsiooniga. Peetakse plaane ja kavandatakse lennukalt uusi institutsioone. Kas luua Eesti filmi instituut? Kas on vaja oma filmiseadust? Tollal jäid mõlemad seadusandja poolt loomata. Küll aga koorus neist arutlustest järgmisel aastal hoopis Eesti Filmi Sihtasutus. Tagantjärele hindab Kiisk sihtasutuse loomise käiku Kultuuriministeeriumis kõrgelt. “Tähtis on see, et asjad said liikuma. Ei saa alati finaali peale mängida.”
Filmi rahastamise eest seismine ei lähe aga alati sugugi libedalt. 1997. aasta eelarve koostamisel teeb vanahärra kultuurikomisjonis ettepaneku suurendada filmitootmise toetusi 2,85 miljoni võrra. Selleks on tal põhjendused olemas, muu hulgas räägib ta ka Sulev Keeduse filmist “Georgica”, mis lõpetamist ootab. Kiisk saadab oma kolleegidele kultuurikomisjonis kirjad filmiraha kaitseks, ent asi läheb ikkagi untsu. 9. detsembril, kui kultuurikomisjon 1997. aasta riigieelarve muudatusettepanekuid vaeb, hääletatakse kinorahade tõstmine kuue vastuhäälega ühe poolthääle vastu välja. Kiiska ennast sellel koosolekul ei ole. “Ma ei mäletagi enam, kuidas see nii tollal juhtus,” räägib ta sellest tagantjärele. Küllap näitab juhtum sedagi, et parlamendis on nii Eestis kui mujalgi tähtis ise oma isikuga asjade liikumist mõjutada.
Kaljo Kiisk