Nende kahe dublaažitöö vahepeal toimub aga üks tähtis sõit, mida Kaljo Kiisk on tagantjärele kõvasti väärtustanud. 11. veebruaril 1956 annab Tallinna kinostuudio direktor Nikolai Danilovitš välja käskkirja, millega lähetab kuuks ajaks Leningradi kaks meest – operaator Vladimir Parveli ja režissöör Kaljo Kiisa. Põhjusena on käskkirjas märgitud vene kantseliidist pärit mõiste “kvalifikatsiooni tõstmine”.
Selle paberi järgi viibis Kaljo Kiisk 11. veebruarist 10. märtsini Nõukogude Liidu suuruselt ja tähtsuselt teises filmitootmise ettevõttes Lenfilmis, et võtta õppust filmide tegemise kunsti alal. See kuu aega oligi Kaljo Kiisa kogu filmikunstiülikool. Kiisk ja Parvel käisid läbi Lenfilmi tohutud ja tolle aja kohta moodsad tootmisüksused, tutvusid filmitegemise masinavärgi ja inimestega, kes seda tööd tegid. Kuid tähtsaim oli isiklik kontakt – Kaljo Kiisk sattus kokku filmilavastaja Jossif Heifitsiga, keda ta on korduvalt nimetanud oma õpetajaks.
Jossif Heifits oli Kaljo Kiisaga kohtumise hetkeks saanud juba elavaks klassikuks. Ta oli teinud sellised vene filmikunstis olulised teosed nagu “Baltikumi saadik” (Deputat Baltiki, 1937) ja “Valitsuse liige” (Tšlen pravitelstva, 1940). Mees oli kahekordne Stalini preemia laureaat, tema filmid olid hästi tuntud ka välismaal, kahel korral oli tema loodud teos Cannes’i festivali võitlustules: 1954. aastal film “Suur pere” ja 1960 Tšehhovi-ekraniseering “Daam koerakesega”. Siis, kui Kaljo Kiisk Heifitsit Lenfilmis kohtas, oli too just lõpetanud filmi “Rumjantsevi lugu” (Delo Rumjantseva, 1955), milles kõrvalrolli mängis Ants Eskola.
On ülimalt loomulik, et Kaljo Kiisal tekkis Jossif Heifitsiga loominguline side, sest mõlemad esindavad filmilavastaja tüüpi, kelle põhitähelepanu keskendub näitlejale. Nende filmidele on omased sügavad rollikäsitlused ja sealtkaudu kumav humanistlik sõnum. Heifitsi teeneks loetakse, et vene filmikunstis leidsid endale põnevate rollidega väärika koha sellised näitlejad nagu Aleksei Batalov, Anatoli Papanov, Oleg Dal, Vladimir Võssotski ja Ljudmila Maksakova, kes muutsid uutes teostes varasemate, Stalini-aegsete filmide superkangelaste tüpaaži inimlikumaks. Heifitsi filmides, mis on tehtud Hruštšovi ajal ja hiljemgi, kerkivad esile uut laadi tegelased – tavaline inimene meie hulgast, naaber kõrvalmajast, mis aga veelgi olulisem – intellektuaalid rahva seast, kui räägime ennekõike Dalist, Batalovist ja Võssotskist. Heifits oli oma loomingus poliitiliselt paindlik. Kui ta karjääri alguse suured filmid esindasid stalinlikku võimutruudust, siis ühiskonnaolude leevenedes tegi ta hoopis teistsugust filmi, sealhulgas ekraniseeris palju vene klassikat.
Kiisa usalduslik vahekord Heifitsiga säilis aastakümneid. Sellest annavad kinnitust Jossif Heifitsi kirjad – neid pole küll palju – Kaljo Kiisa arhiivis. Kiri 27. maist 1983 tunnistab sedagi, et üheskoos aeti loomingulisi asju. Selle postskriptumis on lause: “Kaljo, kui vajad Liidult mingisugust paberit asjaajamise jaoks, saadan viivitamata.” Jutt on ilmselt Moskva Kinoliidust. Mis asjaajamisest jutt, seda kiri ei täpsusta. Küll aga mainib Heifits telefonivestlust, milles tõenäoliselt probleemist räägiti.
Ent enesetäiendamise võimalust ei paku Tallinna kinostuudio ja selle peadirektor Danilovitš kauaks. 16. mail alustab stuudio uue mängufilmiga, mis kannab tööpealkirja “Järsul kurvil”. Selle teiseks režissööriks on määratud ka Kaljo Kiisk. Seekord on ta filmistuudio oma mehe Aleksandr Mandrõkini käealune.
Stsenaarium “Järsul kurvil” pärineb Ants Saarelt ja on kaasajaaineline. See on Kaljo Kiisa ja Ants Saare koostöö alguseks. Hiljem lavastab Kiisk juba iseseisvalt Saare käsikirja järgi “Jäljed” ja “Me olime kaheksateistkümneaastased”. Ent hoolimata Kaljo Kiisa ja Ants Saare loomingulisest seotusest, on märke, mis lubavad oletada, et Kiisk tahtis ennast sellest tööst distantseerida. Filmi “Pöördel” (nii oli filmi hilisem pealkiri) pole mainitud Kaljo Kiisa 70 aasta juubeliks koostatud filmograafias. Toetudes Kaljo Kiisa arvamusele, jättis Õie Orav teoses “Tallinnfilmi mängufilmid” Kiisa teadlikult välja “Pöördel” võttegrupi nimekirjast, patustades sel viisil faktide vastu – Kiisk on nimetatud režisööriks nii filmi tiitrites kui montaažilehel.
Filmi “Pöördel” noored kolhoosielu tõstjad Raivo Kotkas (Gunnar Kilgas) ja Salme (Ellen Kaarma).
Isiklikus arhiivis asuvas loometegevuse ankeedis toob Kiisk filmi “Pöördel” küll ära, kuid teeb seejuures märkuse “jäi pooleli”. Mis on ka tõsi, sest filmi võtted, mis algavad 1956. aasta suvel, venivad ridamisi juhtunud õnnetuste tõttu järgmise aasta sügiseni. 1957. aasta suvel aga alustab Kaljo Kiisk tööd juba järgmise filmi juures, ta on teine režissöör “Juunikuu päevades”. Nii et vormiline põhjus distantseeruda on täiesti olemas.
Usin ja edumeelne Raivo keset rahvast, keda ta helgele teele juhtida püüdis.
Filmi “Pöördel” võtted algavad esialgu kenasti. Lembit Anton (mängis filmis klubijuhataja rolli): “Näitlejad aeti kell seitse üles, me elasime põhiliselt Viljandi hotellis. Või kui hotellis polnud, toodi Tallinna Draamateatrist ja teistest teatritest autodega kohale. Näitlejad toodi kohale kaheksaks, sõime kõhud täis – kella üheksaks pidime olema võtteplatsil. Oli ilm kuidas oli, meie, näitlejad, olime kõik seal. Filmi juhtkonnast polnud veel kedagi. Kell üksteist hakkasid ilmuma tehnikamehed. Kõigepealt tulid elektrimehed, kes panid kopsikud üles. Siis poole kaheteistkümne paiku tulid operaatorid, hakkasid kaameraid seadma. Kella kaheteistkümne paiku ilmus Mandrõkin. Mandrõkin ütles: “Nu tšto sevodnja budem snimat?” (mida hakkame täna filmima) ja sügas ennast kõrva tagant.”9
Kaljo Kiisk juhendamas Gunnar Kilgast ja Meta Lutsu.
Ent praktikas ei laabunud kõik sugugi hästi. Evi Rauer (mängis kanafarmi juhatajat): “See ainuke stseen, mis mul on, see ärakolimise ähvardus ja auto peale pakkimine. Taevataat oli nii vastu meie filmimisele, et kuu aega me ootasime ilma. Kuu aega käisime grimmi, kostüümi ja objektile. Sellepärast on mul sellest filmist üks lorutamise mälestus.”
Edasi läks asi nii hulluks, et meenub nali: sotsialismil oli Nõukogude Liidus viis võimsat vaenlast – rahvusvaheline imperialism ja kevad, suvi, sügis ja talv. Filmivõtted muudkui venisid ja nii juhtuski, et kevadkülvistseenide võtete ajaks tuli Eestis lumi maha.
Lembit Anton: “Aga siis otsustati, sõidame lõunasse, kus lund ei ole, Ukrainasse või Moldaaviasse. Otsustati, sõidame Moldaaviasse, teeme seal kevadkülvi. Stuudio tellis Moskvast eraldi transportlennuki, sinna laaditi peale näitlejad ja tehnika, sõitsime suure laulu ja lustiga Moldaaviasse. Moldaavias kohalik kinokomitee lilledega vastas. Ilus kevad, kõik õitseb. Järgmine hommik sõidame kell üheksa võtteplatsile, et hakkame võtma… Lumi maas! Paks lumekord. Jäime ootele, ilm soe, lumi sulab ruttu ära. Aga sooja ei tulnud ja lumi ei sulanud. Ootasime kolm nädalat. Ja sel öösel, kui me lennukile pakkisime ja ära sõitsime, sulas lumi ära, oleks võinud võtted ära teha.” Lonkava filmitootmise tegi kaasa Kaljo Kiisk. Sellest annab kinnitust stuudio direktori käskkiri, mis lükkab Kaljo Kiisa 1956. aasta tööpäevade eest saada oleva puhkuse edasi 1957. aastasse. Kõrbeva filmi puhul pole puhkuseks mahti.
Ent lisaks õnnetule tootmisprotsessile on Kaljo Kiisal arvatavasti ka sisuline põhjus filmi “Pöördel” tegemisest vaikida. Ants Saare kolmest käiku läinud käsikirjast on see kõige skemaatilisem, kõige võimutruult deklaratiivsem. Filmi peategelaseks on noor kommunist Raivo Kotkas, kes suunatakse Võidu kolhoosi esimeheks ja kes tõstab mahajäänud majandi tublimate hulka, võites kahjurid ja nende kaasajooksikud. “Pöördel” stsenaariumis on ellu viidud kommunistliku partei suunised põllumajanduspoliitika alal. Ja see poliitiline angažeeritus tekitas legende juba filmi võtete aegu. Lembit Anton: “Minu mälestust mööda anti selleks isegi korraldus Keskkomitee poolt, et teha üks hea kolhoosifilm. Hruštšov oli sel ajal Keskkomitee esimees, suur juhataja, sekretär, tema tahtis minna Soome ja Rootsi, turneed teha, võtta Eesti ja Baltikumi oludest film kaasa, et näidata, mismoodi kolhoosikord on elu siin uueks muutnud.”