Kaljo Kiisa isa Karl Kiisk oli noorespõlves Peterburi-mees. Töötas metalliala oskustöölisena kuulsas Putilovi tehases. Ärevad revolutsiooniajad tõid ta jälle Eestisse tagasi. Üheskoos venna Rudolfiga, kes kolis Tallinna. Karl Kiisk jäi Ida-Virumaale, kus tegi elu lõpuni tööd põlevkivitööstusega seotud metallitöökodades.
Kaljo Kiisa ema, neiupõlvenimega Elsa Johanna Kobbel, oli pärit Toilast. Sealsamas Toila külje all Vaivinas töötas Karl Kiisk. Toila oli oma seltsielu poolest tuntud koht, arvatavasti seal saidki kaks noort – või oleks nende kohta õigem öelda teises nooruses inimest – kokku.
Elsal ei olnud see esimene abielu. Ta kandis Karl Kiisaga abielludes perekonnanime Möller, mille oli saanud abielust 1908. aastal. Aasta hiljem, 1909 sündis poeg August Möller ja pärast seda toimus lahutus. August Möller elas hiljem isa juures Tallinnas, lõpetas Reaalkooli ja Tartu Ülikooli. Küllap oli esimene ebaõnnestunud abielu Kaljo Kiisa emale mõru kogemus, sest hilisemat läbikäimist Mölleritega oli napilt.
Ema töötas õpetajana Toilas ja Jõhvis. Tegu oli aktiivse ja hakkaja naisega, kes lõi Toilas kaasa näitemänguharrastajate seas. Näitemängutegemisel olid Toilas üldse kõvad traditsioonid ja tähtis osa seltsielus.
Millised olid Kiiskade peres kodused suhted? Anname sõna perepojale:
“Mida emalt õppinud!
1. Tavaliselt püütakse mälestustes oma esivanemaid kas liialt hellitada või siis neile külge luuletada ülistavaid omadusi.
Kui ma seda teeks, solvuksid nad või vaataksid mind arusaamatu pilguga.
2. Suuresti oli ema teene see, et meie peres ei räägitud ega toonitatud, kui kallid me üksteisele oleme – kui palju me sind – poiss, armastame. Seda ei mängitud, seda tundsin nende surmani.
3. Kõige tähtsam, see, mis tegi mu ilusa ema veel ilusamaks, oli see, mida ta otsis ja leidis – ta tahtis näha kõigis inimestes, kellega ta elu jooksul kokku puutus – head, heatahtlikkust. Kunagi ei hakanud ta teist inimest iseloomustades rääkima tema halbadest omadustest – vastupidi!
4. Sealt olen ka mina saanud sellise lähenemisviisi mind ümbritsevatele inimestele – inimestele, kellega olen pika elu jooksul kokku puutunud.
5. Ma tean, et selline inimesele lähenemisviis ei teinud ema elu kergeks, pettumused, kuigi temast peeti väga lugu. Ka minu elu kulgu ei ole selline suhtumine kaaskondlastesse mitte lihtsustanud – isegi vastupidi. Kuid ülirasketel hetkedel elus on sellest väga palju kasu, – ilusat olnud.
Olen küllaltki palju lugenud. Paljude naiskangelastega romaanide ja jutustuste lehekülgedel kohtunud. Kuid ma ei saa ühegi kirjandusliku kujuga oma ema võrrelda ega samastada. Minu emas oli nii palju peidetut, nii palju allteksti, mida ei saa sõnadesse panna – mida lugesid ainult tema silmadest.
1. Suur tagasihoidlikkus.
2. Looduse poolt antud anne – näitemäng.
3. Oskus ennast arendada – keeled, õpetaja.
4. Suur jõud väikesel naisel – otsustada, millal siit ära minna, – ja see täide viia.”20
Töö ja leiva otsingul tuli Kiiskadel kolida mööda Ida-Virumaad. Pärast Vaivinat jäädi mõneks ajaks pidama Sillamäele, Narva maantee äärsesse Schnurri tallu. Kaljo Kiisk: “Meil oli kasutada seal köök ja kaks suurt ilusat tuba. Saime pererahvaga väga hästi läbi. Pärast hommikusööki andsid nad mulle ikka mõne kommi või muu magusa pala. Tegin tiirukese hoovi peal: ahaa, nad on üleval ilusti. Koputasin siis ja ütlesin: te olete juba söönud, aga mina veel pole! Nemad seda nalja juba teadsid ning panid siis mulle midagi magusat.”21
Kaljo Kiisa ema Elsa vanavanemate Juhan ja Mari Kobeli perekond: pojad Jüri ja Jaan, tütred Julie ja Pauline ning minia Mari ja väimees Gustav; lapselapsed Leopold, Arnold, Daniel, Bruno, Oskar, Marta ja Elsa (valges vasakul).
Edasi kolivad Kiisad Jõhvi, kus Kaljo läheb Jõhvi alevi 6-klassilisse algkooli. Ta on siis kaheksa-aastane ja mõne kuu pärast saab üheksa täis. Siia juurde on paslik märkida, et Eesti Vabariigi ajal tõlgendati seitsmendast eluaastast algavat koolikohustust võrdlemisi vabalt. Kui poisil või tüdrukul tervis kehvem, mindi kooli hiljem. Küllap mängis ka Kaljo Kiisa puhul rolli väike kasv. Klassipiltide peal ei paista ta kuidagi oma koolikaaslastest kaks aastat vanem välja.
1934/35. õppeaastal on koolitunnistusel kõik hinded “väga head”. Tunnistusel on ka klassijuhataja allkiri: L. Veevo. “Liidia Veevo oli minu kooliõpetajast ema parimaid sõbrannasid. Ema jäi küll juba üsna varsti koduseks, isa arvas, et tal on seal parem olla ja poega kasvatada. Küllap tänu sellele lugesin ja arvutasin kooli minnes nagu professor. Ema juures käis kooli jaoks ette valmistumas mitu meie Kooli tänava last. Raamatud olid küll tol ajal kallid, ent meil neid ikka osteti.”22
Liidia Veevo juhatas väikest Kaljo Kiiska tasahilju kaunite kunstide juurde. “Teises klassis kirjutas meie klassijuhataja Lydia Veevo, direktori õde, minu klassivenna, hilisema helilooja ja minu filmide muusika looja Lembit Veevo tädi, mingi tervituse, mille pidin ette lugema. Ka näitemängu tegin heameelega kui mõnda tuttavat asja. Kõik mis vaja, ütlesin kõva häälega ja kenasti ära. Kui oli vaja, tegin nutunäo ka pähe.”23
Kaljo Kiisa isa Karl (seisab vasakul) Putilovi tehase töömehena Petrogradis koos kaaslastega. Karli ees istub ta sõber Petrogradi- päevilt Oskar Saar.
Kaljo Kiisa kunagisel klassijuhatajal Liidia Veevol, kes pärast abiellumist kandis nime Käbin, oli traagiline elulugu. Nõukogude võimu saabumisel ta mees arreteeriti ja Liidia Käbin küüditati Siberisse. Kui ta kuuekümnendatel aastatel algatas oma rehabiliteerimise, öeldi talle ära, kuigi ta pidi kannatama mitte enda, vaid abikaasa “pattude” pärast. Kui Kaljo Kiisk 1983. aastal valiti Eesti NSV Ülemnõukogu saadikuks, võttis ta kohe ette asjaajamise – algatas oma kunagise klassijuhataja õigeksmõistmise. Nüüd läks see korda.
Nii nagu tol ajal kombeks, olid ka koolides, kus Kaljo Kiisk käis, koorid ja neis sai kõvasti lauldud. Noore Kaljo Kiisa kunstihuvist räägivad säilinud lapsepõlvejoonistused, kust paistab välja oskus pildi läbi lugu jutustada, mis on suur väärtus filmitegemisel.
Õige noorelt tuli Kaljo Kiisa ellu filmikunst. “Esimest korda käisin kinos Jõhvis. Sel päeval oli seal etendus sõjaväelastele. Meie majas elasid major Bormann ja kapten Vilberg. Jõhvi mõisas oli suur sõjaväeüksus, üks Põhja-Eesti suuremaid. Need kaks ohvitseri mind kinno kutsusidki. Mäletan, et saal oli sõdureid täis ja mind pandi algul ühe sõdurpoisi põlve peale. See oli Chaplini film. Aga milline nimelt, seda kahjuks enam ei mäleta. Mulje jäi aga vahva! Oli kohti, kus ma naerda ei osanud, vaatasin hämmeldunult ringi, kui teised naersid – no mis siin nüüd naljakat oli.” 24
Virumaa väikesteski asulates sai ära näha tummfilmiajastu tippteosed. Aga ka helifilm polnud võõras ja mõni teos osutus siin eriti mõjusaks. “Olin hästi pisike poiss, kui nägin filmi “Dick ja Doff imedemaal” (Arvatavasti on tegu filmiga, mille originaalpealkiri on “Babes in Toyland”. See valmis 1934 ja linastati Euroopas aasta hiljem. Dicki ja Doffi nime all tunti Eestis Hollywoodi koomikutepaari – Stan Laurel ja Oliver Hardy. – A.L.). Pidin selle pärast peaaegu silmanägemisest ilma jääma. “Dickis ja Doffis” oli stseen, kus puupulk tuli osava löögiga hästi kaugele lennutada. Püüdsime seda järele teha, kuid minu sõber ja seltsimees virutas pulga asemel mulle vastu hambaid ja sellest on mul praegu arm huule peal. Sündmus ise jääb mulle aga eluks ajaks meelde kui näide, kuidas filmikunst massidele mõju võib avaldada.”