Ja kui ühinemispunkte on ka sisemisi, siis on aeg uus rühm luua, uus falang, edasitormav ja läbi lööv.
Niisugune on siis perspektiiv, millest Sulle vist ka Visnapuu sele-tust andis. Aga vahepääl on nähtavasti Adson Sulle rutanud kirjutama „Siurust“.91 Temal on veel iha ja püüd seda endist rühma veel vee pääl hoi-da ning sellepärast sai ta soovist (mida avaldasime ennem ja ka viimasel koosolekul) Sind enda keskel näha, niiviisi aru, et Sina formell „Siurusse“ astuksid. Aga et Siuru likvideerimine niisama kindel kui peatsene on, siis loodan Sind igatahes näha ka uues rühmas, kui see sündima hakkab.
Asja andis selleks kirjutuseks tänasesse Tall. Teatajasse Adsoni poolt tehtud järgmine märkus: „Kirjanikkude ühingusse „Siurusse“ on Joh. Barbarus astunud. Sellega on Siuru arvuliselt küll jälle endine, kuid sisu-liselt kõrgemal.“92
Et Siuru enam ei ühtki albumi, raamatut välja ei anna, ühtki koos-olekut, ringreisu jne ei tee, siis on ta avalduselt null. Agoonia kestab aga kuu või paar. Ja siis loodan, et ka Sina ühes meiega peotäie mulda kool-jalle pääle viskad.
Et uue rühma asutamine ainult meie asutada tahtjate teada, siis palun kõike seda veel konfidentsiaalselt võtta.
Kahju, et Sa kirj. kongressile ei tulnud. Kirjuta!
Sõbr. terv. J. Semper
S. Arehna uul. 30 krt. 3.
Tallinnas 27/IX–19.
91 Adson oli kirjutanud Barbarusele 10. septembril 1919: „Seega on meil au teatada, et viimasel Siuru koosolekul (7. IX) otsusteti ühel häälel paluda Teid, Johannes Bar-barus, Siuru liikmeks astuda. / Esik: Marie Under / Sekretääri eest: A. Adson“ (RA ERA.R-39.1.29). Barbarus vastas Adsonile 22. septembril 1919: „Tänan Siurulasi lugupidamise eest, mis nad koosoleku otsusega – mind Siuru liikmeks astuda paluda, mulle näidanud on. Olgugi, et ma põhjusmõttelikult ühingute vastane olen, alistun teie otsusele ja pean suureks auks teie kaasvõitlejaks liikmeks olla.“ (EKM EKLA, f 180, m 32: 2).
92 Tsiteeritud sõnum ilmus Tallinna Teatajas 27. sept 1919, nr 209 rubriigis „Kirjandus ja kunst“ nimeärgi -sh. all (nimemärk on tuletatud Adsoni hüüdnimest Siuru sõprus-konnas – Paash).
51
52
Siuru (vasakult): August Gailit, Henrik Visnapuu, Johannes Semper,
Artur Adson, Marie Under, Friedebert Tuglas. EKM EKLA, A-37:1689.
53
54
22. Barbarus Semperile
Narva, 29. september 1919.
Narvas, 29/IX. 1919.
Kallis Asm!
Sinu kiri rõõmustab mind ja annab uut hoogu. Visnapuuga kulus aeg ära lorades ja preilikestega kolades;93 rääkisime „Siuru“ katastroofist ja siinsamas meie tulevasest tsirkusest, siis reisist ümber ilma kuuekohalisel autol, kus mina juhiks oleks olnud jne. jne. Sõiduga tegime siin juba hakatust, aga et sillata jõgi teispool Kreenholmi vastu tuli, siis pidime auto otsa ümber pöörama. Aga fakt jääb faktiks, s. t. Siurul on surnu särk valmis õmmeld ja minu faktiline liikmeks astumine ei tähendagi muud, kui soov teile abiks olla kirs-tu rahupaika kandmise juures, millest ka V–ale94 rääkisin. Mina ei ole kunagi suur ühingute austaja ja harrastaja olnud ja kui ühing luua, siis ainult anarhiline, mis miski survet ei avalda loova isiku pääle, ega kindlaks määra radu, nagu seda meie müüdi ja legendi kultiveerijad (Alle, Tassa j.v.t.) kavatsesid: kes ühingu liikmeks tahab astu, see kultiveerigu ainult müüti ja legendi, – kõik muu on kuradist ja rändab paberi korvi. Ma lisaks teisele punktile täienduseks veel, et kõik kohitsetud mehed ja teatud suhtes onaneerijad rühmast eemale jääma peaksid, siis saab uus rühm maskuliinse ilmega – täis potentsi. Olen viimasel ajal neid unistajaid impotente vihkama hakkanud ja minu III-as kogu, millest ¹⁄3–½ juba valmis ja mis tulevu aasta algul ilmub,95 on nagu murrangu ajaks määrat, vaba kõigest mis „Inimeses ja Sfinks“is veel juhuslist jäänud.
Ma arvan koguni, meie uus rühm võiks kõige päält esineda al-bumiga, – astume ilma teooriata kohe mässavasse ellu; minu poolt oleks 9–10 luuletust (üks neist introduktsioonilist laadi) – kõik trükis ilmumata; juba mööda läinud kevadel unistasin rühmast, milles roh-kem potentsi oleks kui Siurul, aga kahjuks leidsin siis, et pääle Sinu ja
93 Nii Barbarus kui ka Visnapuu leidsid endale naised Narvast. Barbarus nais 23. novembril 1919 Emilie Roode (hüüdnimega Siuts) ja Visnapuu 27. mail 1922 Hilda Franzdorfi (hüüdnimega Ing). Nende naised olid omaaegsed kooliõed ning sõbratarid.
94 Visnale, s.t Visnapuule.
95 Jutt on luuletuskogust „Katastroofid“ (1920).
55
Visnapuu kedagi enam võtta ei ole. Mõtlin suvel Sulle kirjutada kol-mikteoste koguga (trio’ga) esinemise kohta (Sina, Visna, + mina), mida ka ehk praegugi veel võiks teostada; see kolmnurk lööks läbi, sest siin oleks esitet just need puhangud, mis inimest seovad aja ja maailmaga ning teiste inimestega, see oleks revolutsiooniline kiil muusa kerre.
Jään Sinult uut vastust ootama ja hoian tööd avaldamata, sest nen-de koht oleks just meie löögialbumis. Minu „Siurusse“ astumise kohta on tõesti nääklev märkus tet; milleks niisugused hindamised ja ümberhindami-sed. Kirjuta pikemalt, kes kuuluks veel uuesse kirjanikkude konstellatsiooni ja kes oleks meie kirjastaja, sest kõige hiljem veebruaris tahan III-da kogu (vist „Katastroofid“, olgugi et mainit sõna nagu väikselt kulunud ja laenat on) välja anda. H-ra B. Lindel olla kavatsus uut kirjastust avada;96 igatahes peaks Odamehest nooblim ja soliidsem kirjastus tekkima. Nüüd jää terveks, – ära unusta mind „Siuru“ matusele kutsumast.
Sõbralikult tervites
Sinu J. Barbarus.
23. Semper Barbarusele
Tallinn, 11. oktoober 1919.
Kallis Barbarus!
Pidin Sulle ennem kirjutama, aga olen kirja kirjutamises niisugune laisard, et kui kirja saamise ajal vastust ei anna, siis juba pärast raske on hakkama saada. Üks viivituse põhjus: ootasin Visnapuud ringreisi keeruga Tallinna. Tulidki kolmekesi, kaasas igast linnast ladu musu-sid, lillesid, menu ja naiste või tütarlaste südame liigutusi.97 Tallinn oli aga liig blaseerunud: Estonia kontsertsaalis oli vaevalt pooled too-lid täis.98 Lillesid polnud, kui maha arvata kimp krüsanteeme Läti
96 Bernhard Linde eestvõttel asutati kirjastus-osaühisus Varrak, mis tegutses tema juh-timisel Tallinnas 1920–1924.
97 Tuglase, Gailiti ja Visnapuu kirjanduslike esinemiste ringreis Eesti linnades (Võru, Valga, Pärnu, Viljandi, Paide, Tallinn), sedapuhku Odamehe kirjastuse korraldusel 19. septembrist 8. oktoobrini 1919 (vt lähemalt Päevaleht 8. X 1919, nr 218).
98 Kirjandusõhtu Estonias toimus 8. oktoobril 1919 (vt lähemalt Päevaleht 9. X 1919, nr 219).
56
paelaga Gailitile kellegi tundmatuma poolt. Nagu peaaegu selgis, oli see ühe Läti hoora poolt, kes omal ajal Tartus Jakobsoni kohvimajas meie seltskonnale mineval aastal lõuna sööke ette kandis. Tuglas oli ettekandes liig magus omas hirmus ja õuduses sahariniseerit ettekan-des. Visnapuu oli ääretu täis ja tegi paatost ning lõi vaimustusega vastu lauda, aga temale omasest flegmasusest kärbsepüüdja aeglusega ja ettevaatusega. Gailit müristas kiires tempos, nii et Estonia põrises.