78 J. Barbarus, Fata-Morgana. [Luuletused. Kaas: A. Vabbe.] Tartu: Noor-Eesti Kirjas-tus, 1918.
79 Vaba Sõna – üldkultuurilise sisuga ajakiri, ilmus Tartus 1914–1916 Noor-Eesti ring-konna väljaandel. – Jutt on Barbaruse esseest „Estetiline käärimine“ (vt Vaba Sõna 1914, nr 3, lk 106–110 ja nr 4, lk 137–141).
80 Arvatavasti mõeldud: efekti saavutamiseks.
81 Viide Igor Severjanini tavale oma luuletusi poollauldes ette kanda. Barbaruse arva-mus Severjanini luulest on väljendatud essees „Estetiline käärimine“.
82 Ajakirjas Odamees (toim. Tuglas) Barbaruselt artikleid ei ilmunud, küll aga luuletusi.
45
46
valmis ja kui Siuru ei põlga, siis ehk luban end.83 Sinu lahkest külla kutsest pean arstipraktika pärast esiteks loobuma.
Tervitades kõiki Siurulasi! Ikka Teie
J. Barbarus.
19. Semper jt. Barbarusele
Tallinn, 9. detsember 1918.
Miks ei saada Siuru III-lle veel kaastööd?84 Pidime siurutama mine-ma ka Pärnu,85 aga ei tea mis mobilisatsiooni tõttu tuli edasi lükata. Jaanuaris nüüd, tulen vist Tartust Tallinna elama neil päivil. Kirjuta pikemalt (Pikk uul. 34 krt. 5) + kaastöö + kange uneroh*)u retsept, kangem kui veronal. Ette tänu ja suur tervitus!
M. Under
Kordan sedasama, mis Asm. kirjutas Siuru III asjus – ainult veel ener-gilisemalt. Adson.
*) siit saadik on minu kiri.
Asm. (ära seletet J. Semper).
[Postkaart. Kirjutamiskoht ja -daatum on määratud postitempli järgi.
Aadr: Dr. J. Vares / Esplanaadi uul. / Pärnus.]
83 J. Barbarus, Inimene ja sfinks. [Luuletused. Kaas ja illustr: A. Vabbe.] Tallinn: Aurin-go, 1919.
84 Barbaruselt ilmusid „Siuru“ III albumis (1919) luuletused „Õhtud“, „Sügispime öö“ ja „Jälle suurlinnas“.
85 Siurulased korraldasid kirjanduslikke ringreisiesinemisi mööda Eesti linnu; Pärnus esinemine jäi ära (vt lähemalt J. Barbarus A. Adsonile 23. V 1918. – EKM EKLA, f 180, m 32: 2).
47
1919
20. Barbarus Semperile
Pärnu, 9. märts 1919.
Pärnus 9/III
1919.
Kallis Asm! Sinu „iseseisvuse“ ja emaihust vabanemise päevaks soo-vin palju õnne! Päev, kus Sa esimest korda suure ilma valgust nägid, saagu Sulle lillaks shampuse päevaks (ilm olgu lilla, nagu „lilla loot-sik“!) ja õhtuks muutugu ta pimestavaks joominguks, et Sa ei näeks ei kuud ega tähti, vaid näeks ainult helki, mis naise kehast pärit. Lõp-pegu see kõik rohelise maoga (зелен. Змий),86 mis mässib end Sinu kahvatute koivade ümber, nagu humal, nagu paradiisi kiusaja. Palju aastaid! Tervita kõiki Siurulasi! Sinu J. Barbarus.
[Piltpostkaart. Aadr: V. a. / Herra / Johannes Semper. / Suur Arehna uul. 30. Krt. 3. / Tallinn.]
21. Semper Barbarusele
Tallinn, 27. september 1919.
Armas Barbarus!
Vabanda, et ma Sulle ennem ei kirjutanud asjust, mis ma oma pääle pidin võtma. Aga viivituse üks põhjus oli nimelt see, et Visnapuu vist Sinuga isiklikult Narvas koos oli87 ja vist mõndagi rääkis, mis mina pidin Sulle teatama. Asi puutub nimelt uuesse kirjanikkude konstellatsiooni, mis il-male tahab sündida. Fakt on kõige päält see, et „Siuru“ on ära surnud. Maha maetud ta veel ei ole ja sellepärast, nagu ma nüüd kuulen, on ta Sul kodukäijaks saanud ja Sind kuhugi kaasa viinud. Võib olla, tead, et meil vahekord eneste vahel mitte kõige parem polnud, ei sõpruse ega ideoloogia
86 Vihje vene kõnekäänule „допиться до зелёного змия“ – end maani täis jooma, end seaks jooma.
87 Mobiliseeritud arstina Eesti Vabariigi sõjaväkke, viibis Barbarus Narvas augustist 1919 suveni 1920.
48
49
mõttes, ja et üks siurulane, Gailit, viimaks talle omase rõvedusega Unde-ri ja Adsoni hakkas „Postimehes“ võõpama.88 Asjal, mis alguses isiklik nääklus näis, ei puudunud aga, nagu pärast ilmnes, kindel tagapõhi kogu arusaamises ja vaadetes. Kui me kirjanikkude kongressi aeg kõik jälle koos olime,89 oli meil küll formaalne „Siuru“ koosolek, kus Gailit suure-meelse shestiga „Siurust“ välja astus, kuna Under ja Adson, kes olid teata-nud, et nad välja astunud, nüüd ühingusse jälle tagasi astusid. Ja kui Gailit Lindeni kohvimajas90 pärast seda meie 6 lauast üles tõusis ja teisse lauda asus meile hääd uut aastat soovides, siis teadsime kõik, et asjal on mõra sees ja et nüüd algab agoonia. Juba siis hakkasin propageerima mõtet, et „Siuru“ pugegu selle maakera päält ära, sest mis sääl ikka veel soendada. Visnapuu ja Tuglas jagasid ka seda mõtet. Under Adsoniga leppisid ka järele. Otsusteti: äri likvideerida. „Siurut“ ennast aga küll mitte veel, sest see oleks, kuigi varjusurnu, teatud kolliks mõnele kirjastusele. Ja nii jäigi.
Omavahelisel seletusel Visnapuu ja Tuglasega selgis järgmist: 1) kõik on „Siuru“ likvideerimise poolt sel silmapilgul kui meie äriladu on maha müüdud; ja see peab sündima veel sel aastal; 2) on tarvis asuta-da uus rühm inimesi, tugev ja kindel, maskuliinse ilmega, mitte enam niisugune bizarr, õrn, hell ja feminiin kui seda „Siuru“; 3) rühm peab asutatama sel aastal pärast kui ringreisid läbi; 4) rühma asukoht on Tartu – n. ü. formaalne asukoht, kus ka esimene asutuskoosolemine tu-leks teha (arusaadav, saaks see rühm olema ilma mingi põhjuskirjata, kinnituseta, asjaajamiseta, anarhiline).
Mina isiklikult tahaksin küll häämeelega näha, et uuel konstellat-sioonil oleks ka midagi uut öelda. Ma endas leian vähemalt murrangu olevat algamas või käimas, esteetilisest ilutsemisest, nukrutsemisest või rõõmutsemisest välja tõusta nende puhangute kätte, mis inimest seovad aja ja maailmaga ning teiste inimestega. Ma leian seda rõõmustaval viisil ka Sinu uuemast kogust „Inime ja sfinks“. Ning samast aspiratsioonist on sündinud Visnapuu uuemad luuletused. Võib olla, on see kalduvus ajutine, aga ta on minus praegu nii põigiti sisse vajunud, et teda säält ras-ke on välja kiskuda. Traagiline sõlm, määratumad dissonantsid, kõik see
88 August Gailiti följeton „Sinises tualetis daam. (Paradoksid luulest ja Marie Unde-rist.)“ (Postimees 27. VIII, 30. VIII ja 2. IX 1919, nr 182, 185 ja 187); ilmus ka tema raamatus „Klounid ja faunid“ (Tartu: Odamees, 1919, lk 58–90).
89 Eesti kirjanike esimene kongress toimus 6. ja 7. septembril 1919 Tallinnas. Barbarus sellest sõjaväeteenistuse