Beata käib neljandas klassis. Ta elab ja hingab muusikast ja tantsust. Ta on täielikus vaimustuses Briti tüdrukutebändist Little Mix ja tema toa seintel on bändiliikmete pildid, Perrie, Jade, Jesy ja Leigh-Anne. Ise on ta väike muusikageenius.
Ma võin ooperi kahe päevaga pähe õppida, kui vaja, ja ma ei tea peaaegu kedagi, kellel oleks minust parem muusikaline kuulmine – välja arvatud Beata.
Ta on laulnud laval tuhandete inimeste ees ja otsesaates „Allsång på Skansen” ja võtnud puhtalt kõik noodid, hetkekski närvi minemata.
Ma pole kunagi näinud ega kuulnud, et keegi omandab muusikat nii kiiresti kui tema.
Ent samal ajal, kui meil on Greta eest hoolitsemisega käed-jalad tööd täis, muutuvad Beata vihapursked üha sagedasemaks. Tema raevukus on midagi enamat kui teismeea trots, kuigi ta on alles kümnene. Midagi enamat kui tavaline tõrksus või jonn.
Koolis on kõik kõige paremas korras.
Aga kodus tabab teda täielik kokkuvarisemine, krahh. Ta ei suuda enam üldse meiega koos olla.
Teda ärritab kõik, mida me Svantega teeme. Võib-olla on asi selles, et meie juuresolekul võib ta end vabaks lasta ja sotsiaalse mängu sinnapaika jätta. Ta on ülitundlik ja meie seltskonnas tohib ta ju kontrolli kaotada ja valada välja oma frustratsiooni helide, maitsete, riiete ja kõige muu pärast, mida on liiga palju ja liiga raske vastu võtta.
Beata ei tunne end hästi. Kuid me ei ole veel aru saanud, mil viisil. Me ei mõista ka seda, kui tühjakspumbatud me ise oleme pidevatest katsetest argipäeva kuidagimoodi koos hoida. Ega ka seda, kuivõrd väsimus meie otsustusvõimet mõjutab.
19. STSEEN
KUI SÕDA MEILE SISSE KOLIS
Saabub sügis ja Euroopa on läbi elanud suurima pagulaskriisi pärast Teist maailmasõda. Ehkki üldsust see kriis eriti ei puudutanud, peale migratsiooniameti töötajate või tuletõrjujate, kes pidid pea iga öö käima pagulaslaagrites tulekahjusid kustutamas.
Meie mõtleme, et suurima pagulaskriisiga pärast Teist maailmasõda ei saa ju ükski ühiskond hakkama, ilma et eraisikud käised üles kääriksid ja appi tuleksid. Nõnda me siis teeme, mida suudame.
Beata ja Greta tahavad meeleldi veel rohkem aidata ja pakuvad välja, et võiksime oma suvila Ingaröl pagulastele elamiseks anda, ning novembris kolibki üks väike pere sisse, me hangime neile bussikaardid ja toitu ja nad võivad seal elada, kuni asüüli taotlemise protsess on läbi. Nädalavahetustel sööme koos kõigi naabritega Süüria toitu ja vaatame Damaskusest pilte.
Greta ainult nuusutab toitu. Kummardub pottide ja pannide kohale. Beata istub meie väljalaenatud diivanil, selg sirge ja eeskujulik naeratus huulil. Ta teeb vapralt Süüria köögiga tutvust. Meie Svantega anname oma parima, et olla head külalised.
Kuid hoolimata sellest, et sõda on meile koju kolinud ja meie voodites on ühenduse „Refugees Welcome” Sickla varjupaiga annetatud Disney multikapiltidega voodiriided, jääb sõda meist siiski liiga kaugele, et seda mõista.
Ja kuidas me ka ei püüaks, kulub meil iga pisikese sammu tegemiseks endiselt nii tohutult energiat, et me ei suuda eriti rohkem midagi vastu võtta, kui siiralt me seda ka ei sooviks. Me oleme liiga väsinud.
20. STSEEN
KÕIGE MÕTTETUM EMA MAAILMAS
„Kuradi mõttetu mutt!”
Beata seisab elutoas ja loobib DVD-sid raamaturiiulist mööda keerdtreppi alla kööki. Oli aeg, kus pidasime selliste sõnade kasutamisest pikki tõsiseid vestlusi, aga see oli ammu. Pipi ja Madlike saavad nüüd täiega. See ei ole esimene ega kindlasti mitte ka viimane kord.
„Te hoolite ainult Gretast. Mitte kunagi minust. Ma vihkan sind, ema. Sa oled maailma kõige halvem ema, kuradi mõttetu mutt!” karjub ta ja ma saan „Pingviin Jasperi” plaadiga pähe.
Sellele järgnevad „Hulkur Rasmus”, „Harry Potter”, „Baleriin Angelina” ja veel sada filmi.
Beata virutab magamistoa ukse kinni, taob paar korda täiest jõust vastu seina ja me imestame taas kord kahekordse kipsplaadi vastupidavuse üle. Sein peab vastu ja DVD-filmid on nagunii ammu räsida saanud.
Ka meie oleme räsitud, kuid kahjuks mitte sama löögikindlad kui ülakorruse magamistoa seinad.
Vähemalt mina mitte.
Pärast teist lööki on tunduvalt raskem püsti jääda. Nüüd, kus järg on jõudnud meie noorema tütre kätte.
Isegi kui Greta krahh oli akuutsem, sest ta lõpetas täielikult söömise, teeb see kord hoopis teistmoodi haiget.
Greta puhul olid kilogrammid, minutid, päevad, tabelid ja struktuurid. Kõik oli peaaegu et liiga selge ja kogu see kandiline korrastatus pakkus justkui kergendust.
Beata puhul valitseb kaos, sundus, trots ja paanika.
Ainus sarnasus oli ajastus – vanuseliselt käib pauk täpselt samal kellaajal: kell eelpuberteet. Kell vanus-kümmekuni-üksteist.
21. STSEEN
SVANTE LAHENDAB KÕIK PROBLEEMID JA SÕIDAB BEATAGA ITAALIASSE
Läheb ainult mõni nädal ja taas kord puruneb meie argipäev kildudeks.
Olen just Stockholmi Linnateatris tööle hakanud ja ma varisen kiiresti kokku. Jõuvarud on otsakorral ja adrenaliinist ei piisa, erinevalt eelmisest korrast Greta puhul.
Kohe üldse ei piisa.
„Kõik saab korda,” ütleb Svante, otsustab mustrit lõhkuda ja Beataga reisile minna, et temaga seal rahulikult suhelda ja teha asju, mida reisil olles tehakse. Mis see ka poleks.
Greta ei saa kaasa sõita oma söömishäire tõttu ja pealegi keeldub ta lendamast, kliima pärast.
„Lendamine on absoluutselt kõige hullem, mida teha,” teatab ta.
Aga ta ütleb, et kui see tema väikest õde aitab, siis peavad nad muidugi sõitma, ja nii lendavadki Svante ja Beata Sardiiniasse ning sõidavad rendiautoga ühte ilusasse hotelli Korsika lahe ääres.
Nad suplevad basseinis ja söövad restoranis ning mehelik ratsionaalne mõtlemine töötab taas kord. Keskkonnavahetus muudab Beata rõõmsaks ja rahulikuks.
Mõneks tunniks.
Siis satub ta paanikasse ja tahab koju. Seal on sisalikud ja hääled ja liiga palav ja ta ei saa magada.
„Ma tahan koju,” nutab ta.
„Aga me ei saa praegu koju sõita. Lennuk läheb nädala pärast.”
Sellise tegelikkusega Beata ei lepi.
Ta saab paanikahoo ja nutab terve öö ning paanika ei lähe ka hommikusöögiks üle. Nad ujuvad basseinis, kuid Beata ainult nutab ja tahab koju. Tal on hirm ja ta ei tunne end hästi.
Svante kirjutab nad hotellist välja, pakib mõne minutiga asjad, nad istuvad autosse ja sõidavad pika tee tagasi lennujaama, Little Mix automakis täisvõimsusel üürgamas.
Nad jõuavad täpselt pärastlõunasele Rooma lennukile ja ma broneerin neile järgmiseks hommikuks SAS-i lennu Stockholmi.
Svante leiab ilusa viimase-minuti-hotelli Piazza Venezia läheduses ja katuseterrassilt näevad nad, kuidas päike loojub Peetri kiriku taha, ja sellest saab ilusa Facebooki pildi, millele tohutu hulk sõpru laigi paneb ja kommenteerib: „Nautige!”
Svante jätab Igavesse Linna järjekordse osa oma pühi-vaiba-alla-mõtteviisist ning lendab sädeleva koduse rannajoone ja Arlanda lennujaama poole. Beata on rahulik ja rahulolev.
On 2016. aasta jaanipäev ja me jalutame kõik neljakesi Arlanda rongilt kodu poole, Moses rihma otsas. Greta ja Beata korjavad Kungsholms Strandi äärest kumbki kimbu lilli: seitse jaanipäevalille, mida magama minnes padja alla panna, et