Üheks silmapilguks uskusin peaaegu, et see on võimalik: viia ooper massidesse.
Kuid sügise saabudes oli kõik jälle tavaline. Ükski Rootsi ooperiteater ei võtnud ühendust, et juhust kasutada. Publik oli olemas, aga seda polnud justkui kellelegi vaja.
Siis asusime hoopis ise tegutsema.
Nimirollid välismaal ja tuntud esineja kodus, enda produtseeritud kontserdid, ringreisid ja etendused.
Kõik uue, laiema publiku nimel.
Ühel õhtul kaks nädalat enne viimast „Xerxese” etendust istusime Svantega väsinult oma Stockholmi korteris vannitoa põrandal. Kell oli palju, lapsed uinunud. Kõik meie ümber hakkas kokku varisema. Korteri seinad käitusid imelikult. Praod jooksid üle lae ja tundus, nagu võiks kogu kvartal iga hetk kokku vajuda ja Klara järve kukkuda.
Greta oli just viiendasse klassi läinud ja ta ei tundnud end hästi. Ta nuttis õhtuti enne uinumist. Ta nuttis kooli minnes. Ta nuttis tunnis ja vahetunnis ning õpetajad helistasid meile pea iga päev. Svante pidi talle autoga järele minema. Tooma ta koju Mosese juurde, sest ainult Mosesest oli abi.
Greta istus tundide viisi meie kuldse retriiveri juures, paitades ta kasukat. Me tegime omalt poolt, mis suutsime, aga miski ei aidanud. Greta kadus nagu mingisse pimedusse ja justkui lõpetas funktsioneerimise. Ta ei mänginud enam klaverit. Ta ei naernud enam. Ei rääkinud enam.
Ja.
Ei söönud enam.
Istusime seal kõval mosaiikpõrandal ja teadsime täpselt, mida me peame tegema. Me peame tegema kõike. Muutma kõike. Peame uuesti Gretani jõudma, maksku mis maksab.
Ent sellest ei piisanud. Siin oli vaja enamat kui sõnu ja tundeid. Täielikku lõpparvet. Katkestust.
„Kuidas sulle tundub?” küsis Svante. „Kas tahad veel jätkata?”
„Ei.”
„Okei. Siis käigu kuradile. Ei saa viia ooperit rahva sekka, kui ooperiteatrid ei taha, et ooper oleks üldrahvalik. Mis mõttega me otsime uut publikut, kui keegi kurat seda ei vaja.”
„Täitsa nõus. Mulle aitab.” Ja aitaski.
„Kui sellest ei piisa, et kakskümmend tuhat inimest sõidab metsa, Värmdö kunstihalli, kust lähima bussipeatuseni on kolm kilomeetrit, ja seda kõike ilma ühegi sponsorita, ilma ühegi sendi toetuseta. Kui isegi see midagi ei tõesta, siis ei tõesta mitte miski, pagan võtaks.”
Svante temperament ei tule talle just alati kasuks. Kuid sel hetkel ei olnud mul tema mõttekäigule erilisi vastuväiteid.
„Me ajasime seda asja nii kaugele kui võimalik,” ütlesin ma. „Ausalt öeldes ma annan lihtsalt otsad, kui me ära ei lõpeta.”
„Siis lõpetamegi ära. Iga viimase kui lepingu,” jätkas Svante. „Madrid, Zürich, Viin, Brüssel. Kõik. Kontserdid, muusikalid, teater, televisioon. Laula ooperit. Laula muusikat, aga ei mingeid etendusi enam.”
„Mu viimane etendus on kahe nädala pärast. Ja siis on sellega lõpp.”
Olin oma otsuse teinud.
„Mis me selle peale siis ütleme? Rumal lugu, mis?”
„Jah,” vastasin ma. „Rumal lugu.”
Ja me ei öelnudki rohkem midagi.
5. STSEEN
XERXES, PÄRSIA KUNINGAS
Olin teadvuseta umbes kümme minutit, nagu ma hiljem kuulsin. Publikule teatati, et etendus viibib kahjuks mõne minuti.
Eesriide taga käis muidugi kibe arutelu, kuidas olukorda lahendada, aga mul oli täiesti ükskõik, sest teadsin täpselt, mida teha.
Oli aeg sellele kõigele igaveseks lõpp teha.
Võtsin lonksu vett ja noogutasin dirigendile.
„Saad sa püsti tõusta?”
„Ei.” Ma tõusin püsti.
„Saad sa käia?”
„Ei.” Hakkasin lavaukse poole minema. Kohtasin enda ümber murelikke pilke.
„Aga kas sa laulda saad?”
„Ei,” ütlesin ma, noogutasin etenduse juhile ja astusin lavale.
Kohalviibinute väitel oli aplaus erakordne. Rahvas seisis püsti ja huilgas teistmoodi kui muidu.
Lava taga olid kõik õnnejoovastuses. Nagu filmis. Kuningas ja kuninganna hüüdsid hurraa ja kõigil oli rääkides suu kõrvuni.
Nagu slow motion. Aegluubis.
Pernilla aitas mul kostüümist ja parukast vabaneda.
„Ära Svantele räägi, mis juhtus. Ta hakkab asjata muretsema.”
Pernilla noogutas sõnatult.
Ülalt fuajeest tungisid garderoobi hääled – rootsi, prantsuse, saksa, hispaania keeles.
Inimesed olid nii õnnelikud. Ja kui mind taksosse kanti, nägin, kuidas nad šampanjaklaase tõstsid ja kokku lõid. Ta elagu, hurraa, hurraa.
Istusin tagaistmel ja nutsin terve tee linna.
Mitte kurbusest. Mitte kergendusest. Mitte sellepärast, et kõik oli nii, nagu oli.
Ma nutsin, sest ma ei mäletanud etendusest mitte midagi.
Mind nagu poleks seal olnudki.
6. STSEEN
GNOCCHI’D
Hommikusöök: 1/3 banaani. Aeg: 53 minutit.
Meil on seinale kinnitatud valge A3-paber, kuhu paneme kirja kõik, mida Greta sööb, ja kui kaua see aega võtab. Seda ei ole palju. Ja see ei käi kähku. Kuid Stockholmi söömishäirete keskusest öeldakse, et see meetod on tihti pikapeale tulemusi andnud. Iga söögikord pannakse kirja ja nii tekib nimekiri toitudest, mida ta suudab süüa, mida ta võib suuta mõne aja pärast süüa ja mida ta tahaks suuta süüa.
Nimekiri on lühike:
Riis, avokaado ja gnocchi’d.
On teisipäev, 8. november, ja me kõlgume kusagil põrgu ja Kungsholms Strandi tänava vahel. Kool algab viie minuti pärast. Aga Greta ei lähe täna kooli. Ta ei lähe terve see nädal kooli.
Eile saime Svantega taas koolist meili, kus öeldi, et kool on Greta puudumiste pärast „mures”, kuigi juhtkond oli saanud juba mitu selgitavat kirja nii arstidelt kui ka psühholoogidelt.
Teavitan veel kord kooli juhtkonda meie olukorrast ja nad vastavad omakorda, et loodetavasti tuleb Greta esmaspäeval kooli, et saaksime selle probleemi lahendada.
Kuid Greta ei lähe esmaspäeval kooli. Greta lõpetas kaks kuud tagasi söömise ja kui just ootamatut muutust ei toimu, pannakse ta järgmisel nädalal Sachsska lastehaiglasse sisse.
Lõunat sööme diivanil istudes, vaadates DVD-lt „Once upon a time’i”. Sellel on mitu hooaega, millest igaüks kestab umbes pool geoloogilist ajastut. See sobib meile hästi. Vajame oma söögikordadeks hirmpalju aega.
Svante keedab gnocchi’sid. On väga oluline, et need tuleksid täpselt õige konsistentsiga, muidu ei kõlba need süüa. Gnocchi’d on väikesed kartulitäidisega pastaklimbid, ragbipalli kujulised ja umbes Dumle kommi suurused.
Paneme teatud koguse taldrikule, kusjuures õige kogus on kriitilise tähtsusega: kui neid on liiga palju, ei söö meie tütar midagi, kui liiga vähe, ei saa ta piisavalt süüa. Otse loomulikult sööbki ta liiga vähe, aga siin loeb iga suutäis, midagi ei saa lasta raisku minna.
Siis asub Greta gnocchi’sid sorteerima. Pöörab neid ringi. Vajutab ja alustab otsast peale. Kahekümne minuti pärast hakkab ta sööma. Ta limpsib ja imeb, mälub imetillukesi suutäisi. See võtab aega. Üks filmiosa saab läbi. Kolmkümmend