Samas tunneb maailm meie ümber end üha halvemini. Jää sulab. Putukad surevad. Metsi hävitatakse, ookeanid ja ökosüsteemid on viidud viimse piirini.
Nagu ka paljud inimesed meie ümber.
Inimesed, kes on katki, nagu meie olime katki, inimesed, kes on endiselt täiesti puruks. Meie sõbrad.
Need, kes ei suuda tempoga kaasa minna.
Need, kes ei sobitu mudelitesse.
Need, kellel ei ole olnud õnne kohtuda õigete arstidega.
Need, kes ei mahu isegi statistikasse.
Kõik need, kes tõepoolest elavad sümbioosis planeediga, mille elanikud nad on. Ehkki sellisest sümbioosist – maalähedasest elust kooskõlas loodusega – paraku ei räägita.
Jutt käib täiesti uuest kooskõlast, uuest akordist.
Jutt käib läbipõlenud inimestest läbipõlenud planeedil.
Ja sellistel lugudel ei ole kohta kokaraamatutes.
30. STSEEN
ASTROFÜÜSIKA
Maal kulub ümber oma telje pöörlemiseks ja ööpäeva läbimiseks 23 tundi, 56 minutit ja 4,091 sekundit. Vahel tundub, nagu see käiks veidi kiiremini, kuid kiirus on millisekundi pealt täpne. Seevastu on teisi asju, mis võtavad aina kiiremaid pöördeid – näiteks meie elu.
Kui mina väike olin, öeldi, et arvuti ei suuda kunagi inimest asendada.
„Võta kas või male! Arvuti ei teeks kunagi inimesele pähe,” räägiti.
Siis, aastal 1990, tuli mees nimega Ray Kurzweil, kes väitis, et kuna maailma arvutivõimsus kahekordistub iga aastaga, võidab arvuti maailma parimat maletajat enne 1998. aastat, see olevat puhas loogika.
Ja väga õige, 3. mail 1997 New Yorgis võitis IBM-i arvutiprogramm Deep Blue ajaloo ühe kõige kuulsama malepartii käigus malemaailmameistrit Garri Kasparovit.
Nii palju siis sellest.
Tänaseks on Ray Kurzweil Google’i arendusdirektor ja ta on väitnud muu hulgas seda, et nutitelefoniga varustatud lapsel Aafrika maakolkas on käepärast rohkem infot kui Ameerika presidendil kõigest kakskümmend aastat tagasi. Et arvutid omandavad tehisliku inimintellekti, on Kurzweili sõnul taas vaid ajaküsimus – matemaatiline enesestmõistetavus, mis juhtub enne 2029. aastat. See ütleb nii mõndagi selle kohta, kui kiiresti meie ühiskond praegu muutub.
Aga see ei ütle kõike.
Me kogeme rohkem, tunneme rohkem, arvame rohkem. Sotsiaalmeedias arutleme ühiskonnaprobleeme kiirusel, mille valguses tunduvad 1990-ndad nagu talupojaühiskond.
Millelegi ei anta asu, kõike vastandatakse. Kõik pannakse proovile.
Me toodame rohkem. Me tarbime rohkem, õigupoolest teeme kõike, mida me teeme, rohkem. Palju rohkem.
31. STSEEN
THINK BIG AND KICK ASS IN BUSINESS AND LIFE
Nii kõlab Ameerika presidendi ühe enimmüüdud raamatu pealkiri.
Think BIG!
Donald Trump kehastab halvimat meie ühiskonnas. Ta kujutab endast meie tee lõppu, tupikut, kuid me elame muidugi juba ammu tema maailmas. Võitjate maailmas. Maailmas, kus kõike peab olema aina rohkem.
Maailm on nagu karussell, mis tiirleb üha suuremal kiirusel – ikka kiiremini ja kiiremini.
Aga millal on kiirus piisav? Kas me kunagi jõuame kriitilise punktini, kus me ei saa enam silmi kinni pigistada kõigi nende ees, kes ei suuda selle kiirusega kohaneda, kes hoo pealt maha kukuvad?
Kõigi nende ees, kes tuuakse ohvriks igavesele majanduskasvule? Mis viib kõrgema elatustasemeni, sest parema elujärje saavutamine ja peadpööritavasse tippu jõudmine on liikumapanev jõud. Ja muidugi, see võib aeg-ajalt isegi täitsa mõistlik tunduda, kui vaid silm kinni pigistada fakti ees, et me saeme sedasama oksa, millel kõik üheskoos istume.
Selge on see, et kõigi nende kõrgustesse pürgivate kasvukõverate vahel tunnevad väga paljud inimesed end väga halvasti. Tahtmatult üksi elamisest on saanud üldrahvalik haigus. Läbipõlemine ja vaimse tervise häired ei ole enam tiksuv pomm – see pomm on juba lõhkenud.
32. STSEEN
STRESSIHAIGUSED JA HALVAD TERVISENÄITAJAD
Vaimse tervise häired 10–17-aastaste laste seas on kümne aastaga kasvanud 100 protsenti. Rootsi sotsiaalameti 2017. aasta aruande kohaselt kannatab ligi 190 000 Rootsi last ja noorukit mõne psüühilise häire all. Kõige halvemini tunnevad end tüdrukud ja noored naised, kelle hulgast 16 protsendil on olnud kokkupuude noortepsühhiaatriaga. Seega peaaegu igal kuuendal Rootsi tüdrukul.
Nii ATH kui ka autismi diagnoosid on viimase viie aasta jooksul enam kui kahekordistunud.
Räägitakse kümnetest tuhandetest kodusistujatest. Nende laste puhul on hall tsoon suur ja registreerimata juhtumite arv hiiglaslik – sest siia ei taha keegi kuuluda. Kuid ebapiisava statistika taga on aimata katastroofi piirjooni.
Ja pole mingit märki, et see areng peatuks. Või aeglustuks.
See kiireneb üha.
33. STSEEN
SEELIKUS JA POKSIKINNASTES
Me otsime põhjuseid, miks asjad nii on. Otsime ja mõtleme, et mitte kusagil maailmas ei ole naine mehega võrdses seisus ja et tõendeid selle kohta leidub absoluutselt igal pool ja kogu aeg. Mõned näited on muidugi silmatorkavamad kui teised, ent kui juba otsima hakata, ei tulegi avastamisele lõppu.
Kõige tugevam naine ei saa ju üldiselt end kõige tugevama mehega võrrelda, kui jutt käib lihasmassist või kopsumahust. See ei tähenda, et naised ei võiks meestest tugevamad olla.
Kõik sõltub sellest, mida me mõistame tugevuse all ja milliseid omadusi kõige enam hindame. Kuid keegi ei saa eitada, et need omadused, mis on traditsiooniliselt seotud edu ja õnnega, on tugevalt seotud meheliku füsioloogiaga.
Veel kõrgem, suurem, kiirem, tugevam. Rohkem.
Ja kui ütleme, et soovime võrdõiguslikku ühiskonda, tähendab see praktikas tihti seda, et kui naised tahavad olla edukad, peavad nad omandama need mehelikud omadused, mida meil ei saa ilmaski olla meestega võrdsel määral. Peame lihtsalt olema nagu mehed.
Peame võistlema meestega meeste tingimustel. Täpselt nagu sel legendaarsel pildil, kus naine käärib käised üles ja näitab oma biitsepseid, peavad meist kõigist saama naised seelikus ja poksikinnastes: sümboliseerides võitlust, mida me nagunii kunagi ei võida. Ja kui me vastu ootusi võidaksimegi, peetaks meid ebanaiselikeks – liiga tugevateks, liiga osavateks, ja mida me ka ei teeks, oleks see peaaegu alati vale ja see ei lõpe enne, kui hakkame tõsiseltvõetavalt paljastama struktuure, mis seda maailma juhivad.
Nende struktuuride tõttu kukub iga sekund ikka rohkem inimesi karussellilt maha. Need struktuurid seavad sageli inimeste elu otseses mõttes ohtu, sest meid sunnitakse hakkama kellekski, kes me ei ole, et meid saaks liigitada edukateks. Või et me lihtsalt sobituksime mustrisse.
Haigekassa andmetel on läbipõlemissündroomi tõttu haiguslehele jäänud inimeste arv alates 2010. aastast kasvanud. Kuus korda. Üle 80 protsendi on naised.
Kõik need arvud räägivad selget keelt. Traagilist keelt.
Ja et neist ühiskondlikes debattides ja uudistevoos nii vähe juttu tehakse, ütleb samuti nii mõndagi. Nimelt ütleb see – taas kord – järgmisele põlvkonnale, kes ja mis on oluline.
Ja kes või mis ei ole.
Feminism seevastu on ääretult subjektiivne mõiste ja paljud