Seostest autismi ja depressiooni vahel ja lastest, kes võtavad endalt elu.
Kõige mustemast statistikast. Tüdrukute anoreksiast.
Ja kogu sellest põhjatust kurbusest, kurbusest, kurbusest kõigi nende lapsepõlvede pärast, mis on lootusetult raisku läinud, sest me elame ühiskonnas, mis iga päevaga kaasab üha vähem ja vähem inimesi.
Ühiskonnast, kuhu sobitumiseks me pühendame kogu oma aja ja energia, ning ei ole vaja neuropsühhiaatrilist häiret, et näha, kui haige kõik meie ümber on.
Fakt on see, et vahel on inimese jaoks kõige mõistlikum katki minna. Probleem on selles, et pikemas perspektiivis see ei toimi.
Sellepärast me ei annagi alla.
Mis ka ei juhtuks, me ei anna kunagi alla.
Me püüame.
Me lapime üksteist kokku.
Võimalik, et me ei saa kunagi päris terveks, aga alati saab paremaks minna ja see annab jõudu.
See annab lootust.
24. STSEEN
STREETDANCE
On teisipäev ja me hakkame just toibuma tõeliselt kohutavast nädalavahetusest.
Reedel tuli üks uus õpetaja Beata juurde ja küsis, miks ta nii väsinud välja näeb ja mis kell ta õigupoolest õhtuti magama läheb.
„Keskööl,” vastas Beata. Õpetaja läks käima ja pidas pika loengu – muidugi ainult head soovides – selle kohta, millal peab magama minema ja mitu tundi peab magama, et jaksaks koolis käia, ja kõik see tekitas Beatas sellise stressi, et ta ei saanud terve nädalavahetuse magada. Kolme päevaga oli pere taas kokku varisenud nagu kaardimaja.
Kuid täna on teisipäev ja aeg minna tantsima.
Oluline on aegsasti kohal olla, sest hiljaksjäämise stress on mõnikord nii tugev, et ei lähegi enam üle.
Nii et me varume aega.
Beata peab nimelt vältima teatud tänavakive.
Ta peab alati alustama vasaku jalaga ja kui läheb valesti, alustab ta uuesti. Ja mina pean temaga täpselt ühtemoodi käima, mis on keeruline, sest mul on pikemad jalad, ja see näeb üsna koomiline välja, kui me tänaval koos edasi-tagasi tipime. Edasi-tagasi.
Minna on kõigest kilomeeter, aga meil kulub minekule peaaegu tund, ja see sundkäitumine on tal ainult minuga seoses. Ning ma saan väga hästi aru, miks. Sest ma olin oma emaga täpselt samasugune – kõik mu tikid võimendusid temaga koos olles.
Kohale jõudes avastame, et täna annab trenni asendaja, ja see ei ole hea, sest siis on teistmoodi ja Beatale ei meeldi, kui on teistmoodi. Istun ukse taha ootama.
Igal teisipäeval ootan seal kaks tundi. Ma ei tohi paigalt liikuda, isegi mitte WC-sse minna, sest Beata hakkab muretsema. Ta peab mind kogu aeg uksepraost nägema.
Tunnen, kuidas bass vibreerib seintes ja põrandas. Kõhusoppi sigineb ärevus. Tavaliselt ei ole bass nii tugev. Vastan telefonis mõnele meilile ja püüan midagi kasulikku teha. Veidi aja pärast hiilin sisse ja piilun uksekardina vahelt. Sees kõmiseb muusika ja kaheksa tüdrukut tantsivad street’i, samal ajal kui asendustreener seisab ees ja hüüab neile tantsusamme. Üheksas tüdruk ei tantsi üldse – ta seisab keset ruumi, hoiab käsi kõrvadel ja luksub nutust. Ta vapub üle kogu keha.
Torman sisse ja palun asendustreeneril vaiksemaks panna, ja kas ta ei näe, et üks laps nutab? Aga tema ei võta seda kuigi tõsiselt, nii et ma viin Beata koju. Ja nurjunud rühmategevuste pikka nimekirja lisandub tants.
Aga enne minekut saan teda kallistada.
Kaua. Ta nutab ahastades mu embuses ja see on õudne, aga vähemalt tunnen end emana, keda tema laps vajab.
See on esimene kord üle pika aja, kus saan oma armastatud lapsukest kallistada. Mul on tunne, nagu oleksin pärast pikka eksiilis elamist koju jõudnud.
See on parim hetk.
Üleüldse.
25. STSEEN
VÄHESE STIMULATSIOONI MEETOD
Sügisel läbib Beata neuropsühhiaatriliste häirete uuringu. Istume laste psühhiaatriakliinikus viimasel koosolekul, enne kui on aeg tulemused Beata ja koolitöötajate kuuldes teatavaks teha.
„Ma mäletan, kui Beata pidi koolis vaktsiinisüsti saama ja kuidas ta enne seda nädalaid muretses,” ütleb Svante. „Mõnikord nuttis ta ohjeldamatult selle süsti pärast. Kui see päev kätte jõudis, läksin kooliõe juurde kaasa ja seal oldud aja jooksul ei teinud ta teist nägugi. Ta võttis pusa seljast, sirutas käe välja ega pilgutanud silmagi, kui süsti tehti. Tal oli selline ilme, nagu vaataks telekast pikka igavat filmi. Ta sai plaastri, pani pusa selga ja läks tagasi tundi, nagu see kõik oleks olnud maailma kõige tavalisem asi. Aga kui ta pärastlõunal koju tuli, varises ta täielikult kokku ja talle tuli peale pikk vihahoog.” Svante kogeleb natuke seda rääkides, nagu ikka, kui ta on ärritunud.
Mitu erinevat diagnoosi sobib osaliselt, kuid ükski ei klapi täielikult nende kriteeriumitega, mida on vaja diagnoosi panemiseks.
„Võib olla 90 protsenti ATH, 60 protsenti autism, 50 protsenti tõrges-trotslik käitumine ja 70 protsenti obsessiiv-kompulsiivne häire,” selgitab psühholoog. „Kokku teeb see üle 100 protsendi neuropsühholoogilisi häireid, aga mitte ühtegi konkreetset diagnoosi.”
Kui ta on lõpetanud, märkame Svantega, et esimest korda viieteistkümne aasta jooksul lahistame avalikult nutta. Svante ei nuta muidu tihti, aga nüüd ei suuda ta lõpetada.
„Te peate teda aitama,” ütleb ta nuuksudes ja löristades. Muudkui korrutab seda.
Beatale pannakse lõpuks diagnoosiks ATH, milles on Aspergeri sündroomi, obsessiiv-kompulsiivse häire ja tõrges-trotsliku käitumise sugemeid.
Ilma diagnoosita ei oleks me saanud koostöös kooliga kohandada asju nii, et Beata elu normaliseeruks. Kui ta poleks diagnoosi saanud, ei oleks ma saanud asja selgitada kõigi sõprade vanematele, õpetajatele ega teistele täiskasvanutele. Kui ta poleks diagnoosi saanud, ei oleks ma saanud edasi töötada. Kui Beata poleks diagnoosi saanud, ei oleks me kunagi saanud seda raamatut kirjutada.
Just nii karm on tegelikkus. Elu enne ja pärast erinevad nagu öö ja päev.
Aga ta sai diagnoosi ja see on tema jaoks uus algus, selginemine, rehabilitatsioon.
Meie tütar käib heas koolis. Sel koolil on olemas vahendid, teadmised ja asjatundlikud töötajad. Üks vähestest koolidest, kus on hakatud psüühilisi häireid, individuaalset lähenemist ja võrdset kaasamist tõsiselt võtma. Ent see on endiselt võimalik ainult tänu üksikute vabatahtlike õpetajate panusele. Beatal on imelised õpetajad, kelle käe all see laabub. Ta ei pea koduseid ülesandeid tegema. Me jätame ära igasugused aktiivsed tegevused. Me väldime kõike, mis võiks stressi põhjustada.
Ja see töötabki. Kodus õpime, et vähese stimulatsiooni meetod on parim. Mis ka ei juhtuks, kunagi ei tohi vihale vastu astuda vihaga, sest sellest on rohkem kahju kui kasu. Me kohandame end ja planeerime kõike, meil on ranged rutiinid ja rituaalid. Tund tunni haaval.
Püüame leida harjumusi, mis toimivad. Vahel, kui juhtub midagi ootamatut, kukub kõik kokku, kuid siis hakkame kohe otsast peale. Jagame omavahel kohustusi. Kumbki võtab ühe lapse. Elame eri kohtades.
Igal perekonnal on oma kangelane. Meie kangelane on Beata. Kui Greta oli kõige hullemas seisus, pidi Beata tagaplaanile jääma ja ise hakkama saama. Kui ta poleks seda teinud, ei oleks me toime tulnud. Ilma temata ei oleks see võimalik olnud.
Mina olen talle kõige lähemal, sest olen tema ema. Ja me oleme nii vastikult sarnased. Mina mõistan teda kõige paremini ja ta teab seda. Kuigi ta ei tunnistaks seda muidugi ilmaski.
Vahel