„Ta on ooperilaulja,” naeris Svante. „Saad ju isegi aru, et ta ei võida!?”
Päev pärast Rootsi eelvooru lendasin koos Svante ja nelja Aftonbladeti ja Expresseni ajakirjanikuga Frankfurti, et harjutada „Tuhkatriinu” esietenduseks, mis oli viie päeva pärast. Kõik oli väga segane.
Minu agent pidi sõna otseses mõttes ringi sõitma ja mu tööandjaid põlvili paluma, et saaksin veidi vaba aega, kuna olin ootamatult finaali pääsenud ja nüüd ka Rootsi eurofinaali võitnud, mistõttu olin sunnitud sõitma Moskvasse keset tööperioodi, mil laulsin nimirolle Frankfurdis, Viinis ja Stockholmis.
„Kas sa ikka jaksad?” küsis agent.
„Mina jaksan küll,” vastasin.
Me ei ole Svantega kunagi käinud esietendustel ega eliidipidudel – ega üldse mingitel pidudel.
Inimene jõuab uskumatult palju, kui ta on sotsiaalselt tagasihoidlik, ja ma lähen alati kohe pärast kontserti või etendust otse koju.
Stockholmis töötades lahkun tavaliselt juba enne publikut ja hakkan rattaga koju sõites meiki maha võtma. Ka oma esietenduse pidudelt hiilin koju, kui mu kohalolek pole just kohustuslik.
Lapsed ja kodu on olnud põhiline. Rohkem me Svantega ei jaksa. Kõik muu jääb tagaplaanile. Nii me töötamegi, me kirjutame.
Me püüame anda hääle millelegi meist endist tähtsamale ning meie jaoks on keskkonna- ja kliimaküsimusest saanud kehtiva maailmakorra vildakuse ülim näide ja tagajärg.
Oleme keset akuutset jätkusuutlikkuse kriisi, mille üheks aspektiks on globaalne soojenemine, aga kui Lääne-Aafrikas on selle kriisi tagajärjeks maalihked, Lähis-Idas põud ja Vaikse ookeani saarestikus veetaseme tõus, siis meie maailmajaos väljendub kriis muu hulgas stressihaiguste, segregatsiooni ning kasvavate järjekordadena laste ja noorte psühhiaatriaosakonnas.
Planeet räägib meiega meie koostatud tulpade ja diagrammide kaudu. Me näeme, kuidas muutuvad graafikud kugistavad alla jää põhjapoolsetelt aladelt. Maa on palavikus, kuid palavik on kõigest osake suuremast jätkusuutlikkuskriisist, kus meie ellujäämist ohustavad hoopis meie elustiil ja väärtushinnangud.
Kõik taandub jätkusuutlikkuse kriisile. See hõlmab õhusaastet ja biosfääri, aga ka majanduslikku ja poliitilist süsteemi, ning see viib meid inimkonna tervisliku seisundi tuumani.
16. STSEEN
ANTWERPENI LOOMAAED
2010. aasta talvel elame Brüsselis rue du Fossé aux Loups’il ühes üsna päevinäinud korteris. Meie noorem tütar Beata on just neljaseks saanud ning ühel mu vabal päeval sõidame Antwerpeni ja läheme loomaaeda. Täitõrjevahendi pudel on Brüsselisse lennates suures kohvris lõhkenud ja nüüd lõhnavad kõik meie asjad täišampooni järele. Kõik Pipi ja Madlikese DVD-d on rikutud ja terve trepikoda haiseb täitõrje järele.
Tõuseme varakult ja kell ei ole veel kümmegi, kui oleme juba valmis Midi jaamas rongile minema. Veel viimane asi: Beata peab puhtad sokid jalga panema. Ta on paljude asjade suhtes ülitundlik ja riietus ei ole siinkohal erand.
„Ei! See on nii kare!” karjub ta esikupõrandal vingerdades, kui näiteks pusa või püksid ei tundu mugavad. Vahel peame ta lifti tõstma ja teda vankris riietama, kuid on päevi, kui isegi see ei õnnestu, kui kõik veab viltu ja ükski tavaline nipp ei aita.
See ei saa nõnda jätkuda.
Nii et täna ei anna ka meie järele. Beata peab enne minekut puhtad sokid jalga panema. Aga ta keeldub.
Kahe tunni pärast teeme ettepaneku panna jalga need vanad mustad sokid, mida ta on varsti kuu aega kandnud.
Ta keeldub.
Vanematena on meie asi piire seada, endale kindlaks jääda. See ei ole loomulikult esimene kord, kuid täna on meil Svantega terve päev aega, nii et me ei kavatse järele anda.
Kell kaks väljume korterist ja sõidame rongiga Antwerpeni.
Beatal pole endiselt sokke kingades. Ta kõlgutab rongiistmel rahulolevalt jalgu.
Duell on läbi ja Beata väljus sellest võitjana.
„Sinuga võrreldes on Lärmisepa tänava Lota nagu Mahatma Gandhi,” ütleb Svante naerdes.
Beata naeratab oma kõige üleannetumat naeratust ja see muudab ta alati täiesti vastupandamatuks. Kõik ta ümber sulavad.
Beata on rahul.
Me läheme loomaaeda.
17. STSEEN
KOKKUVARISEMINE
Inglise keeles öeldakse selle kohta meltdown. Plahvatuslikud tunded muudkui kogunevad, kuni inimene ei suuda neid enam talitseda ja tema käitumine väljub normaalse käitumise piiridest.
Üks Beata esimesi meltdown’e oli jõuluõhtul, mõni kuu enne väljasõitu Antwerpeni loomaaeda.
Ta ei tulnud kogu selle ootuse ja kõigi nende muljetega toime, tema tunnetes tekkis täielik kaos ja tal tuli hoog peale.
Miski ei suutnud teda maha rahustada ja asi lõppes sellega, et me maadlesime põrandal, kuni ta lõpuks mu süles rahunes.
„Kas sa ei saa aru, mida sa teed?” nuuksusin ma meeleheites.
„Saan.”
„Aga miks sa siis teed nii?”
Beata nuttis ise ka.
„Ma ei tea.”
Nii mõnedki märgid viitasid sellele, et kõik ei olnud päris nii, nagu peaks, aga mis see aitas. Meie pidasime normaalseks karjuda, kätega vehkida ja nelja-aastaselt tema käitumise kohta aru pärida, olime nagu kaks idiooti.
„Ma arvan, et Beatal on ATH,” ütlesin hiljem Svantele. „See ei ole lihtsalt tavaline jonn.”
Ma ei tea, miks ma just siis sellele järeldusele jõudsin, ja isegi kui ma tean, et hoolimata meie kahtlustest ei oleks me veel väga palju aastaid abi saanud, soovin ma, et oleksime sellesse tõsisemalt suhtunud.
Alles tükk aega hiljem mõistsime, kui raske on ikkagi tunnistada, et olukord on kõike muud kui normaalne. Pigem kannatad ja püüad kohaneda. Nagu ikka.
Beata on lasteaias ja mujal väljaspool kodu tõeline väike ingel. Nutikas, lahke, tagasihoidlik ja imearmas. Ta oskab suurepäraselt sotsiaalses mängus kaasa teha ja väikseimgi vihje selle kohta, et võiksime lasteaiaõpetajatele tema kodusest käitumisest rääkida, viib ta täiesti endast välja.
Me muidugi ei tea, et see on tüdrukute puhul aktiivsus-ja tähelepanuhäire varane märk. Kust me peaksimegi seda teadma? Selle kohta ei ole ju mingit rahvavalgustuskampaaniat läbi viidud.
Me teame vaid seda, mida teame. Ja teeme vaid seda, mida oleme õppinud tegema. Lastele tuleb seada piire ja neid tuleb õpetada käituma. Nii me siis väljendume edasi rangelt.
Me jätkame kasvatustööd. Me seame selgeid piire. Me tormame autosse, guugeldame telefonis hotelle ja sõidame põhja poole. Åre suusakeskusesse. Kuna me ei saa perena hakkama, kui oleme vaid neljakesi, arvab Svante, et kui hotellides ja restoranides ümbritsevad meid teised inimesed, on kõik hästi. Või vähemalt parem, ja „küll te näete, kõik laheneb”.
Ja see mehelik ratsionaalne mõtteviis toimib! Kui mitte arvestada mõningast higistamist, stressi ja pisaraid lastemäel, ongi kõik hästi. Saame hakkama.
Me õpime suusatama, joome kuuma kakaod ja sööme viinereid friikartulitega.
Pärastlõunal sulistame basseinis ja seejärel sööme restoranis.
Meil on igati mõnus.
Oleme probleemi lahendamise edasi lükanud, selle vaiba alla pühkinud, et vaid koolivaheaeg rahulikult mööda saata. Eelistame pealispinda sisule, nagu meile on õpetatud. Varjame oma kõrvalekaldeid ja nõrkusi. Suuname pilgu otse ette ega vaata