Oleme järsul toonil käskinud. Oleme karjunud, naernud, ähvardanud, anunud, palunud, nutnud ja pakkunud altkäemaksuks kõike, mida meie fantaasia on võimaldanud. Aga see viis paistab kõige paremini toimivat.
Svante läheb seinale kinnitatud paberi juurde ja kirjutab:
Lõuna: 5 gnocchi’t. Aeg: 2 tundi ja 10 minutit.
7. STSEEN
SAIAKESTE KÜPSETAMISE KUNST
On 2014. aasta septembri kolmas nädalavahetus ja ma pean pärastlõunal Artipelagi minema. Aga hetkel käib saiakeste küpsetamine.
Me küpsetame neljakesi, kogu perega, ja me oleme kindlalt otsustanud, et see õnnestub. Peab õnnestuma.
Kui me suudame rahulikult küpsetada, nagu tavaliselt, siis sööb Greta ka, nagu tavaliselt, ja kõik saab korda. Lihtne kui lapsemäng. Saiakeste küpsetamine on ju meie kõigi lemmiktegevus.
Nii me küpsetame ja tantsime köögis, etendades inimkonna ajaloo kõige positiivsemat ja õnnelikumat saiapidu.
Ent kui saiakesed on valmis, saab pidu järsku otsa. Greta võtab ühe ja nuusutab seda. Ta istub, saiake käes, ja püüab suud avada, aga justkui ei saa. Me näeme, kuidas ta ei saa.
„Söö nüüd, kullake,” ütleme Svantega kooris.
Alguses rahulikult.
Siis veidi otsusekindlamal toonil.
Siis kogu meis varjul olnud meeleheite ja jõuetustundega.
Ja lõpuks kisendame välja oma hirmu ja lootusetuse.
„Söö ometi!!!! Kas sa ei saa aru, et sa pead sööma?! Kui sa ei söö, siis sa sured ära!!”
Siis saab Greta oma esimese ärevushoo. Ta teeb sellist häält, mida me tema suust mitte kunagi kuulnud ei ole. Ta toob kuuldavale põrgukisa, mis kestab üle neljakümne minuti. Viimati kuulsime teda karjumas imikuna.
Ja siis ma istun, hoian Gretat süles ja Moses lamab meie kõrval, märg nina vastu Greta pead.
Saiakesed vedelevad hunnikus köögipõrandal.
Tunni pärast on ta maha rahunenud ja me ütleme, et me ei söö enam saiakesi ja kõik on hästi.
„Pole hullu, küll kõik saab korda.”
Siis on mul aeg etendusele sõita. Etendus on päevane, matinee. Pere sõidab minuga Artipelagi kaasa ja autos küsib Greta:
„Kas ma saan terveks?”
„Loomulikult saad sa terveks,” vastan mina.
„Millal ma terveks saan?”
„Ma ei tea. Varsti.”
Auto peatub muljetavaldava välimusega hoone ees.
Lähen lava taha ja hakkan häält lahti laulma.
8. STSEEN
LASTEHAIGLAS
Võin end muidu tunda ükskõik kui halvasti, kuid laval tunnen end alati hästi. See on minu pelgupaik. Kuid nüüd on mingi piir ületatud ja iga „Xerxese” etendus on otsast lõpuni pilkane pimedus. Ma ei taha seal seista. Ma ei taha seal olla. Tahan olla kodus oma laste juures. Tahan olla ükskõik kus mujal kui selles kuradi nõmedas Artipelagis.
Ja üle kõige tahaksin osata vastata Greta küsimusele: „Millal ma terveks saan?”
Aga mul ei ole vastust. Kellelgi ei ole, sest kõigepealt tuleb selgusele jõuda, milles tema haigus seisneb.
Kõik saab alguse kliinikus, kui kool on juba mõni kuu käinud. Sellest on möödas paar nädalat, kui hakkasime tähele panema, et Gretaga on midagi justkui korrast ära, ja mõni päev pärast proovide andmist helistab meile üks noor arst.
Ta ütleb, et proovid ei ole päris korras, ja soovitab meil sõita Astrid Lindgreni lastehaiglasse, kus võetakse põhjalikumad proovid.
„Kas broneerime aja?” küsib Svante.
„Ei,” vastab arst. „Ma arvan, et peaksite kohe sinna sõitma.”
Viisteist minutit hiljem oleme Greta koolist peale võtnud ja sõidame erakorralise meditsiini osakonda. Seal anname taas proove ja siis jääb üle ainult oodata.
Me ootame. Stress ja mure aina kasvavad. Helistame vanaemale, et ta Beata koolist ära tooks.
Mõne tunni pärast tuleb üks uus arst meiega rääkima. Osa näitajaid viitab, et midagi on valesti, aga nad ei leia, mis nimelt. Svante vajub põrandale kössi ja järgnevad tunnid veedame justkui vabalangemises.
Põrguväravad on paotunud ja me tammume läbivaatusruumis edasi-tagasi, nagu paljud enne meid ja paljud ka edaspidi.
Oleme ostnud kilepakendis baguette’i karriseguga ja see ootab ukse juures metalltaburetil. Istun põrandal, Greta süles, ja püüan rääkida lõbusatest asjadest.
Oleme viimastel aastatel sageli neid tunde meenutanud. Ehkki mitte kunagi üksikasju. Svante mäletab, kuidas tal koridoris põlved nõrgaks läksid, ja mina mäletan seda lõputult rõhuvat pimedust, mis ümbritses meid ja teisi peresid, kes me seal väikestes ooteruumides istusime. Aga ma mäletan ainult seda vähest, mis ma mäletamiseks välja olen valinud. Ülejäänule ei jaksa ma mõelda.
Piisab sellest, kui aeg-ajalt, kas või sekundikümnendikuks vilksamisi neid mälestusi riivata, et asjad paistaksid jälle õiges perspektiivis.
Veel üks arst astub sisse. Ta nihutab kilepakendis baguette’i, istub taburetile, loeb kõik tulemused ette ja rahustab meid. Nad kontrollisid ja kõik paistab olevat korras. Pole vähimatki märki sellest, et miski oleks valesti, ja me võime, jumalale tänu, kergemalt hingata ja koju sõita.
Polnud just kuigi tore sel päeval veel lavale minna, aga see oli pehmelt öeldes luksusprobleem, kui mõelda nendele vanematele, kes ei saanud sel pärastlõunal haiglast koju sõita; peredele, kes pidid jääma sinna haiglaruumidesse põrguväravate ette.
Mõni päev hiljem helistatakse meile Astrid Lindgreni lastehaiglast. Arst soovitab meil pöörduda laste ja noorte psühhiaatriakliinikusse. Ta ei leidnud proovidest midagi, mis selgitaks, miks Gretal on tekkinud nii suur probleem söögiisuga.
„See on varases puberteedieas tüdrukute seas üsna tavaline,” ütleb arst. „Põhjused on väga tihti pigem psühholoogilised kui meditsiinilised.”
9. STSEEN
NÄLG
Mõnikord on keha meist targem. Mõnikord kasutame oma keha, et öelda midagi, mida me muidu ei ole võimelised väljendama. Ja vahel, kui meil napib oma tunnete kirjeldamiseks jõudu või sõnu, kasutame oma keha tõlgina.
Söömise lõpetamine võib tähendada erinevaid asju.
Küsimus on selles, mida.
Küsimus on, miks.
Ma ei kujuta ette, et oleksime suutnud seal Astrid Lindgreni lastehaigla ooteruumis seda baguette’i süüa, ja mõte sellest, et Greta tunneb ennast kogu aeg nii nagu meie siis, närib meid pidevalt.
Otsime Svantega lakkamatult vastuseid. Veedan öid, lugedes internetist kõike anoreksia, autismi ja söömishäirete kohta. Oleme veendunud, et anoreksia see ei ole. Kuid ikka ja jälle öeldakse meile, et anoreksia on väga salakaval haigus, mis teeb kõik, et teda ei avastataks.
Nii et me ei sulge seda ust.
Elu on kaos ja mingit loogikat pole mõtet otsida. Loen selliste nähtuste kohta nagu ülitundlikkus, gluteenitalumatus, kuseteedepõletik, PANDAS ja neuropsühhiaatrilised diagnoosid.
Päevad läbi istun telefonis, helistan hommikust õhtuni ja teen pausi ainult selleks, et sõita Artipelagi ja anda etendus. Samal ajal kui Svante teeb kõik, et Greta ja Beata tunneksid