„Haijaa, kas sa tead, kas sa magad külalistetoas või magate ühes voodis?”
„Ma isegi ei mõelnud…”
„Tütreke, see on kõige tähtsam. Sa ei tohiks eeldada, et Nicki vanemad on sama vabameelsed kui mina. Sa lähed Singapuri ja need Singapuri hiinlased on kõigist hiinlastest kõige vanamoodsamad, kas tead! Ma ei taha, et ta vanemad arvaksid, nagu ma poleks sind korralikult kasvatanud.”
Rachel ohkas. Ta teadis, et ema soovis ainult head, aga nagu tavaliselt suutis too ka seekord tütrele stressi tekitada selliste pisiasjadega, mille peale Rachel ise poleks tulnudki.
„Nii, me peame välja mõtlema, mida sa Nicki vanematele kingituseks viid,” jätkas Kerry innukalt. „Uuri välja, mida Nicki isale meeldib juua. Šoti viskit? Viina? Iiri viskit? Mul on nii palju Johnnie Walker Redi pudeleid, mis kontori jõulupeost üle jäid, et ma võin ühe sulle saata.”
„Ema, ma ei hakka kaasa vedama mingit alkoholipudelit, mida nad sealt ka osta saavad. Las ma mõtlen välja mingi sellise kingituse, mis oleks Ameerikast.”
„Oh, ma tean täpselt midagi Nicki emale! Mine Macy kaubamajja ja osta talle üks Estée Lauderi ilus kuldne kompaktpuuder. Neil on praegu eripakkumine ja sellega on kaasas kingitused: luksuslik nahkkotike, kus on huulepulga, lõhnaõli ja silmakreemi näidised sees. Usu mind, kõik Aasia naised armastavad neid kingikesi…”
„Ära muretse, ema, ma tegelen sellega.”
4
Nicholas Young
NEW YORK
Nick lösutas päevi näinud nahkdiivanil ja hindas kursusetöid, kui Rachel selle möödaminnes jutuks võttis. „Seda, et… mis värk su vanemate juures ööbimisega on? Kas me magame ühes toas või šokeeriks see neid?”
Nick pööras pead. „Hmm. Ma arvan, et me magame samas toas…”
„Sa arvad või sa tead?”
„Ära muretse, kui me kohale jõuame, siis saab kõik korda aetud.”
Korda aetud. Tavaliselt pidas Rachel Nicki britilikke väljendeid väga võluvaks, kuid praegu oli see pisut ärritav. Tajudes Racheli rahulolematust, tõusis Nick püsti, astus tema juurde ja suudles teda õrnalt pealaele. „Rahu, mu vanemad ei ole sellised inimesed, kes pööraksid tähelepanu sellele, kes kus magab.”
Rachel mõtiskles, kas see ikka on nii. Ta proovis Ameerika Ühendriikide välisministeeriumi kodulehelt Kagu-Aasia reisiinfot edasi lugeda. Samal ajal kui ta seal sülearvuti kumas istus, pidi Nick lihtsalt imetlema, kui kaunis ta tüdruksõber isegi pärast pikka päeva välja nägi. Kuidas tal niimoodi vedanud oli? Kõik Rachelis – tema kumavast just- jõudsin-hommikuselt-rannajooksult-tagasi-jumest kuni obsidiaanmustade vaevu rangluudeni ulatuvate juusteni – oli loomulik, lihtne ilu, mis erines nii väga nendest valmis-punasele-vaibale-astuma- tüdrukutest, kellega koos oli Nick üles kasvanud.
Nüüd hõõrus Rachel nimetissõrmega hajameelselt ülemist huult, kulm pisut kortsus. Nick teadis, mida see žest tähendab. Mille pärast ta muretseb? Sellest hetkest, kui ta paar päeva tagasi Racheli endaga Aasiasse kutsus, olid küsimused aina kuhjunud. Kus nad ööbivad? Mida ta Nicki vanematele kingituseks viima peaks? Mida Nick neile temast rääkinud oli? Nick soovis, et suudaks peatada Racheli hiilgavat analüütilist aju, et ta ei mõtleks liiga palju kõikidele reisi pisiasjadele. Ta hakkas aru saama, et Astridil oli olnud õigus. Astrid ei olnud mitte lihtsalt nõbu, vaid ka ta kõige lähedasem naissoost usaldusisik, ja esimest korda oli ta Racheli Singapuri kutsumise kohta pidanud vastuseid andma eelmisel nädalal.
„Esiteks, sa ikka tead, et see viib teie suhte kohe järgmisele tasandile, eks? Kas sa seda tahadki?” küsis Astrid otsekoheselt.
„Ei. Noh… võib-olla. See on lihtsalt suvepuhkus.”
„Jäta nüüd, Nicky, see ei ole „lihtsalt suvepuhkus”. Naised ei mõtle nii ja sa tead seda. Te olete paar juba peaaegu kaks aastat. Sa oled kolmekümne kahe aastane ja pole siiani mitte kunagi mitte kedagi oma perele tutvustanud. See on suur asi. Kõik arvavad, et te…”
„Palun,” hoiatas Nick, „ära ütle seda a-tähega sõna.”
„Näe, sa tead, et täpselt seda kõik arvavadki. Mis kõige tähtsam, ma garanteerin sulle, et Rachel arvab sama.”
Nick ohkas. Miks pidi kõigele alati nii palju tähtsust omistama? Nii juhtus iga kord, kui ta üritas asju naiste vaatenurgast näha. Ehk ei olnudki Astridile helistamine hea mõte. Ta oli Nickist vaid kuus kuud vanem, aga mõnikord käitus nagu vanem õde. Nick eelistas Astridi tujukat ja hooletut poolt. „Ma lihtsalt soovin Rachelile enda nurgakest maailmas näidata, ei midagi enamat, ilma igasuguse tagamõtteta,” üritas ta selgitada. „Ja osa minust tahab vist teada, kuidas ta selle vastu võtaks.”
„„Selle” all mõtled sa meie suguvõsa,” ütles Astrid.
„Ei, mitte ainult meie suguvõsa. Mu sõpru, saart ennast, kõike. Kas ma ei või oma tüdruksõbraga puhkusele minna, ilma et sellest saaks mingi rahvusvaheline sündmus?”
Astrid peatus hetkeks ja püüdis olukorda hinnata. Tema nõbu ei olnud kunagi varem kellegagi nii tõsises suhtes olnud. Isegi kui Nick polnud valmis seda endale tunnistama, teadis Astrid, et vähemalt alateadlikult astus ta sellega otsustava sammu altarile lähemale. Aga selle sammu pidi tegema äärmiselt ettevaatlikult. Kas Nicky oli tõesti valmis oma pead kõigisse neisse silmustesse pistma? Ta oskas elada täielikus teadmatuses sellest komplekssest maailmast, kuhu ta oli sündinud. Ehk oli vanaema teda alati kaitsnud, sest Nick oli tema silmaterake. Või ehk oli Nick lihtsalt liiga palju aastaid väljaspool Aasiat elanud. Nende maailmas ei toodud mingit tundmatut tüdrukut ette teatamata perega kohtuma.
„Sa tead, et minu meelest on Rachel imearmas. Tõesti on. Aga kui sa perega kohtuma kutsud, siis muudab see teie suhet kindlasti, meeldib see sulle või mitte. Ma ei muretse selle pärast, kas teie suhe elab selle üle või mitte – ma tean, et elab. Mul vaevab südant hoopis rohkem see, kuidas kõik teised reageerivad. Sa tead, kui väike saar see on. Sa tead, kuidas asjad võivad…” Astridi hääle summutas äkki politseisireenide katkendlik hüüd.
„See oli imelik hääl. Kus sa oled praegu?” küsis Nick.
„Ma olen tänaval,” vastas Astrid.
„Singapuris?”
„Ei, Pariisis.”
„Mida? Pariisis?” oli Nick segaduses.
„Jah, ma olen rue de Berril ja kaks politseiautot tuhisesid just mööda.”
„Ma arvasin, et sa oled Singapuris. Anna andeks, et ma nii hilja helistan – ma arvasin, et sul on hommik.”
„Ei, ei, kõik on korras. Kell on alles pool kaks. Ma jalutan parajasti tagasi hotelli.”
„Kas Michael on sinuga?”
„Ei, ta on tööasjus Hiinas.”
„Mida sa Pariisis teed?”
„Olen lihtsalt igakevadisel reisil, tead küll.”
„Aa, õige jah.” Nickile meenus, et Astrid veetis igal aastal aprillikuu Pariisis, et kõrgmoodi proovida. Ta oli nõoga korra varem Pariisis kokku saanud ning mäletas ikka veel vaimustust ja tüdimust, mida tundis, kui istus avenue Marceaul Yves Saint Laurenti ateljees ja vaatas, kuidas kolm õmblejannat ümber Astridi tiirlesid, samal ajal kui too seisis – Nickile tundus nagu oleks see olnud kümme tundi järjest – õhulisse meistriteosesse mässituna nagu vana rahu ise ja kulistas dieetkokat, et ajavahest üle saada. Astrid nägi välja nagu kuju barokkmaalilt, nagu Hispaania infanta, kes alistub mingile iganenud riietamistseremooniale otse seitsmeteistkümnendast sajandist. (Too hooaeg