Just samal hetkel astus tuppa Caroli abikaasa. „Tere, tere, daamid. Kuidas Jeesusel täna läheb?” küsis ta, pahvides sigarit ja keerutades käes pokaali Hennessy konjakiga, ning nägi välja nagu ümar karikatuur Aasia ärihaist.
„Tere, dato’!” ütlesid naised kooris ja nihutasid end kähku väärikamasse asendisse.
„Dato’, Daisy siin tahab, et ma rabanduse saaksin! Ta räägib kõigile, et Nickyl on uus Taiwani päritolu tüdruksõber!” hüüdis Eleanor.
„Rahu, Lealea. Taiwani tüdrukud on imearmsad – nad teavad väga hästi, kuidas mehe eest hoolitseda, ja äkki on ta ilusam kui kõik need ärahellitatud kodumaised tüdrukud, kellega sa Nicki paari panna üritad.”
Dato’ irvitas. „Igatahes,” jätkas ta äkki häält tasandades, „mina teie asemel muretseks praegu vähem noore Nicholase ja rohkem Sina Landi pärast.”
„Miks? Mis Sina Landiga toimub?” küsis Eleanor.
„Sina Land toh tuew. See läheb põhja,” teatas dato’ rahuoleva irvitusega.
„Aga Sina Land on nii madala riskiga. Kuidas see võimalik on? Mu vend ütles mulle, et neil on palju uusi projekte Lääne-Hiinas,” vaidles Lorena.
„Mu allikas kinnitab, et Hiina valitsus ei toeta enam seda hiiglaslikku arendust Xingjiangis. Ma just müüsin oma aktsiad ja panustan langevale turule sada tuhat aktsiat tunnis, nii kaua kuni börs suletakse.” Seejärel puhus dato’ Cohiba sigarist välja suure suitsupahvaku ja vajutas voodi kõrval asuvat nuppu. Basseinipoolne tohutu suur klaassein tõusis neljakümne viie kraadise nurga alla nagu hiiglaslik konsooliga garaažiuks ja dato’ tatsas läbi aia peamaja poole.
Mõneks hetkeks jäi tuba täiesti vaikseks. Võis peaaegu kuulda, kuidas hammasrattad iga naise peas ülihelikiirusel keerlesid. Järsku hüppas Daisy nuudlikaussi põrandale pillates toolilt püsti. „Ruttu, ruttu! Kus mu käekott on? Ma pean oma börsimaaklerile helistama!”
Eleanor ja Lorena krabasid samuti oma mobiiltelefoni. Nadine’il oli oma börsimaakler kiirvalimisnupu all ja juba ta karjuski telefoni: „Saa neist lahti! SINA LAND. Jah. Saa neist kõigist lahti! Ma just kuulsin usaldusväärsest allikast, et see on lootusetu juhtum!”
Lorena oli teisel pool voodit ja hoidis telefoni kõrva ääres. „Desmond, mind ei huvita, palun hakka lihtsalt kohe müüma.”
Daisy ahmis õhku. „Sum toong, ah![11] Ma kaotan iga sekundiga miljoneid! Kus see kuradi maakler on? Ära ütle, et see idioot on ikka veel lõunal!”
Carol küünitas rahulikult öökapi kõrval asuva puutetundliku ekraani poole. „Mei mei, kas sa palun saaksid tulla ja põranda puhtaks teha?” Seejärel sulges ta silmad, tõstis käed üles ja hakkas kõva häälega palvetama: „Oo Jeesus, meie looja ja päästja, pühitsetud olgu sinu nimi.Täna tuleme me alandlikult sinu käest andestust paluma, sest me kõik oleme teinud pattu. Tänan, et sa meid õnnistad. Tänan, Jeesus Kristus, selle sõpruse eest, mida me täna jagame, selle toitva söögi eest, sinu püha sõna jõu eest. Palun valva õde Eleanori, õde Lorena, õde Daisy ja õde Nadine’i üle, kui nad üritavad müüa oma Sina Landi aktsiaid …”
Carol avas hetkeks silmad ja märkas rahulolevalt, et vähemalt Eleanor palvetab koos temaga. Aga loomulikult ei olekski ta saanud teada, et nende liikumatute silmalaugude taga palvetas Eleanor hoopis millegi muu eest. Taiwani tüdruk! Jumal, palun tee nii, et see poleks tõsi.
3
Rachel Chu
NEW YORK
Cupertinos oli parajasti õhtusöögiaeg ja õhtutel, mida Rachel Nicki juures ei veetnud, oli talle harjumuseks saanud enne magamaminekut emale helistada.
„Arva ära, kes just ühe Laurel Glen Drive’i suure maja peale tehingu sõlmis?” hooples Kerry Chu erutatult mandariini keeles kohe, kui telefoni vastu võttis.
„Oo, ema, palju õnne! See on sul vist juba kolmas müük sel kuul?” küsis Rachel.
„Just nii! Ma lõin eelmise aasta kontorirekordi üle. Vaata, ma teadsin, et teen õigesti, kui Mimi Sheni juurde Los Altose kontorisse tööle lähen,” ütles Kerry rahulolevalt.
„Sa saad jälle aasta kinnisvaramaakleriks, ma olen täitsa kindel,” vastas Rachel patja pea all uuesti kohevaks kloppides. „Noh, mul on ka põnevaid uudiseid… Nick kutsus mind endaga suveks Aasiasse.”
„Päriselt või?” küsis Kerry oktavi jagu madalamalt.
„Ema, ära hakka endale asju ette kujutama,” hoiatas Rachel, kes teadis seda hääletooni liiga hästi.
„Haijaa! Mis asju? Kui sa eelmisel tänupühal Nicki koju tõid, ütlesid kõik, kes teid kaht turteltuvi koos nägid, kui ideaalselt te kokku sobite. Nüüd on tema kord sind oma perekonnale tutvustada. Mis sa arvad, kas ta palub sind naiseks?” prahvatas Kerry, suutmata end tagasi hoida.
„Ema, me ei ole mitte ühtegi korda pulmadest rääkinud,” ütles Rachel, proovides hoogu maha võtta. Nii elevil kui ta ka poleks kõigi nende võimaluste pärast, mida see reis pakkuda võiks, ei kavatsenud ta esialgu ema julgustada. Ema oli juba niigi tütre õnnele natuke liiga pühendunud ja ta ei tahtnud lootusi kõrgeks ajada… liiga kõrgeks.
Ometi oli Kerry üleni ootusärevust täis. „Tütreke, ma tean selliseid mehi nagu Nick. Ta võib ju käituda nagu boheemlasest õpetlane, aga sisimas on ta abielluja-tüüpi. Ta tahab kodu luua ja palju lapsi saada, nii et pole aega raisata.”
„Ema, lõpeta juba!”
„Pealegi, mitu korda nädalas sa tema juures ööbid? Ma olen šokeeritud, et te kaks pole veel kokku kolinud.”
„Sa oled ainus Hiina ema, kes tegelikult õhutab oma tütart mehega kokku kolima.” Rachel naeris.
„Ma olen ainus Hiina ema, kellel on peaaegu kolmekümneaastane vallaline tütar. Kas sa tead ka, kuidas mind peaaegu iga päev küsitletakse? Mul hakkab sinu kaitsmisest kõrini saama. Noh, kas või eile jooksin Peet’s Coffees Min Chungiga kokku. „Ma tean, et sa tahtsid, et su tütar kõigepealt karjääri teeks, aga kas sel tüdrukul ei oleks juba aeg abielluda?” küsis ta. Sa ikka tead, et tema tütar Jessica on kihlatud Facebookis populaarsuselt seitsmenda mehega, eks?”
„Jaa-jaa-jaa. Ma tean seda lugu. Kihlasõrmuse asemel kinkis mees talle Stanfordi minekuks stipendiumi,” vastas Rachel tüdinult.
„Ja ta pole pooltki nii ilus kui sina,” oli Kerry nördinud. „Kõik su onud ja tädid on juba ammu alla andnud, aga mina olen alati teadnud, et sa ootad seda õiget. Loomulikult pidid sa valima professori nagu sa isegi. Vähemalt saavad teie lapsed õppemaksult soodustust – see on ainus viis, kuidas te üldse nende õpingud kinni jaksate maksa.”
„Kui juba jutt onude ja tädide peale läks, luba mulle, et sa ei hakka kohe kõigile rääkima. Palun?” anus Rachel.
„Haijaa! Olgu, olgu. Ma tean, et sa oled alati nii ettevaatlik ega taha pettuda, aga ma lihtsalt tean südames, mis juhtuma hakkab,” ütles ema rõõmsalt.
„Noh, enne kui midagi juhtub, ei ole mõtet sellest suurt numbrit teha,” jäi Rachel endale kindlaks.
„Kus te Singapuris ööbite?”
„Ta vanemate juures, ma arvan.”
„Kas nad elavad majas või korteris?” küsis Kerry.
„Pole