„Kuhu meil sellisel kellaajal minna on?” küsis Eleanor.
„Võib-olla kuskile Hiinalinna?” turtsatas Ormsby. Need välismaalased olid küllalt ta aega raisanud.
Felicity läks tagasi sinna, kus ta noorem õde Alexandra Cheng kohvreid valvas. „Lõpuks ometi! Ma ei suuda ära oodata, millal kuuma vanni saab,” ütles Alexandra kannatamatult.
„Tegelikult ei ole see põlastusväärne mees nõus meile tuba andma,” ütles Felicity, ilma et oleks proovinudki viha varjata.
„Mida? Miks?” küsis Alexandra, täiesti segaduses.
„Mulle tundub, et sel on midagi pistmist sellega, et me oleme hiinlased,” ütles Felicity, nagu ei suudaks ta isegi oma sõnu uskuda.
„Gum suey ah![2]” hüüatas Alexandra. „Las ma räägin temaga. Kuna ma elan Hongkongis, siis on mul temasugustega rohkem kogemusi.”
„Alix, ära näe vaeva. Ta on tüüpiline ang mor gau sai![3]” hüüatas Eleanor.
„Ikkagi, kas see ei pidanud mitte olema üks Londoni parimaid hotelle? Kuidas nad endale sellist käitumist lubada saavad?” küsis Alexandra.
„Täpselt!” raevutses Felicity edasi. „Inglased on tavaliselt nii meeldivad, kõigi nende aastate jooksul, mis ma siin käinud olen, ei ole mitte keegi minuga niimoodi käitunud.”
Eleanor noogutas kaasa, kuigi tundis salaja, nagu oleks Felicity ise osaliselt selles fiaskos süüdi. Kui Felicity ei oleks nii giam siap[4] ja oleks lasknud neil Heathrow’ lennujaamast takso võtta, oleksid nad kohale jõudes palju esinduslikumad välja näinud. (Ilmselgelt ei aidanud ka see kaasa, et ta meheõed alati nii maitselagedad välja nägid – pärast seda reisi Taisse, kui neid tema teenijateks peeti, pidi ta nendega koos reisides alati palju tagasihoidlikumalt riietuma.)
Alexandra kaheteistkümneaastane poeg Edison Cheng lähenes prouadele ükskõikselt ja lonksas kõrgest klaasist limonaadi.
„Aijaa, Eddie! Kust sa selle said?” hüüatas Alexandra.
„Baarmenilt loomulikult.”
„Kuidas sa selle eest maksid?”
„Ei maksnudki, ma ütlesin, et ta selle meie sviidi arvele paneks,” vastas Eddie elavalt. „Kas me läheme juba üles? Mul on kõht tühi ja ma tahan tuppa süüa tellida.”
Felicity raputas hukkamõistvalt pead – Hongkongi poisid olid niigi kurikuulsalt ärahellitatud, aga tema õepoeg oli parandamatu. Õnneks olid nad siin, et ta internaatkooli saata, kus poisile mõistus pähe pannakse: hommikused külmad dušid ja seisnud röstsai Bovriliga oli täpselt see, mida talle vaja. „Ei-ei, me ei jää enam kauemaks siia. Mine vaata Nicky ja Astridi järele, kuni me otsustame, mida edasi teha,” juhendas Felicity.
Eddie jalutas nooremate nõbude juurde ja jätkas mängu, mida nad olid lennukis alustanud. „Sohva pealt maha! Jätke meelde, mina olen eesistuja, nii et mina olen see, kes tohib istuda,” käsutas ta. „Näe, Nicky, hoia mu klaasi, kui ma sealt kõrrega joon. Astrid, sina oled mu sekretär, nii et sa pead mu õlgu masseerima.”
„Ma ei saa aru, miks sina tohid eesistuja olla, kui Nicky on asepresident ja mina pean sekretär olema,” vaidles Astrid vastu.
„Kas ma siis ei seletanud juba? Mina olen eesistuja, sest ma olen teist mõlemast neli aastat vanem. Sina oled sekretär, sest sa oled tüdruk. Mul on vaja, et tüdruk mu õlgu masseeriks ja aitaks kõigile mu armukestele ehteid valida. Mu parima sõbra Leo isa, Ming Kah-Ching, on rikkuselt kolmas mees Hongkongis ja tema sekretär teeb selliseid asju.”
„Eddie, kui sa tahad, et ma oleksin asepresident, siis peaksin tegema midagi olulisemat kui sinu klaasi hoidma,” vaidles Nick. „Me pole ikka veel otsustanud, mida meie firma üldse teeb.”
„Ma juba otsustasin, me teeme eritellimusena Rolls Royce’i ja Jaguari limusiine,” teatas Eddie.
„Kas me ei võiks midagi ägedamat teha, näiteks ajamasinat?” küsis Nick.
„Noh, need on ülierilised limusiinid, millele on sisse ehitatud näiteks mullivannid, salajased laekad ja James Bondi katapultistmed,” ütles Eddie sohvalt niisuguse hooga püsti hüpates, et lõi klaasi Nicki käest põrandale. Coca-Cola voolas igale poole ja fuajeed läbistas puruneva klaasi heli. Jooksupoiste ülem, portjee ja administraatorid jõllitasid lapsi altkulmu. Alexandra kiirustas nende juurde ja vibutas ärevalt sõrme.
„Eddie! Vaata, mida sa tegid!”
„See ei olnud minu süü, Nicky pillas selle maha,” alustas Eddie.
„Aga see on sinu klaas ja sa ise lõid selle mu käest maha!” kaitses Nick end.
Ormsby lähenes Felicityle ja Eleanorile. „Kahjuks pean ma paluma teil hotelli territooriumilt lahkuda.”
„Kas me tohime vähemalt teie telefoni kasutada?” palus Eleanor.
„Mulle tundub, et lapsed on ühe õhtu kohta juba piisavalt palju kahju teinud, kas te ei arva nii?” sisistas mees.
Õues tibutas ikka veel ja seltskond kössitas Brook Streetil rohe-valgetriibulise varikatuse all, kuni Felicity telefoniputkas seisis ja paaniliselt teistesse hotellidesse helistas.
„Dai gu chech näeb selles punases telefonikabiinis välja nagu sõdur oma valveputkas,” täheldas Nick, kes oli nende ootamatute sündmuste pärast üpriski elevil. „Emme, mida me teeme, kui me ei leiagi kohta, kus ööbida? Äkki saaksime Hyde Parkis magada. Seal pargis on üks imeline rippuvate okstega harilik pöök, mida kutsutakse tagurpidi puuks ja mille oksad langevad nii madalale, et see on peaaegu nagu koobas. Me võime kõik puu all magada ja end kaitstuna tunda…”
„Ära aja jama! Mitte keegi ei maga pargis. Dai gu chech helistab just praegu teistesse hotellidesse,” ütles Eleanor ja mõtles, et ta poeg on oma vanuse kohta liiga küps.
„Oooh, mina tahan pargis magada!” kiljatas Astrid rõõmust. „Nicky, kas sa mäletad, kuidas me ühel ööl Ah Ma juures selle suure raudvoodi aeda tassisime ja tähtede all magasime?”
„Noh, minupoolest võite teie kaks kas või loong kau[5] sees magada, aga mina võtan kuningliku sviidi, kus ma saan kihilisi võileibu, šampanjat ja kaaviari tuppa tellida,” ütles Eddie.
„Ära ole naeruväärne, Eddie. Millal sina kaaviari söönud oled?” küsis ta ema.
„Leo juures. Nende ülemteener serveerib meile alati kaaviari ja väikeseid kolmnurkseid röstsaiu. Ja see on alati Iraani beluuga mari, sest Leo ema ütleb, et Iraani kaaviar on kõige parem,” kuulutas Eddie.
„Connie Ming ütleks tõesti midagi sellist,” pobises Alexandra endale nina alla, rahul, et ta poeg ei olnud enam selle perekonna mõjuväljas.
Telefoniputkas, läbi pragiseva telefoniühenduse Singapuriga, üritas Felicity oma abikaasale nende lootusetut olukorda selgitada.
„Täiesti absurdne, lah! Sa oleksid pidanud seda tuba nõudma!” vahutas Harry Leong vihast. „Sa oled alati liiga viisakas, sellisele teenijarahvale tuleb koht kätte näidata. Kas sa ütlesid neile, kes me oleme? Ma helistan kohe kaubandusministrile!”
„Jäta juba, Harry, sinust ei ole mingit abi. Ma olen juba vähemalt kümnesse hotelli helistanud. Kes oleks osanud arvata, et täna on riigipüha? Linn on tähtsaid inimesi täis ja ükski hotellituba pole vaba. Vaene Astrid on läbivettinud. Me peame täna õhtuks mingi koha leidma, enne kui su tütar külmetusse sureb.”
„Kas sa oma nõbu Leonardile juba helistasid? Äkki te saaks rongiga otse Surreysse sõita,” pakkus Harry.
„Helistasin. Teda pole kodus, ta on terve nädalavahetuse Šotimaal