„Aijoo, palun ära tuleta meelde! See oli viimane kord, kui ma selle nurjatuga oma sviiti jagan!” Astrid judises, kui mõtles sellele, et ei saa iial peast välja vaatepilti oma Hongkongi nõost koos amputeeritud strippari ja profitroolidega.
„Kas sa peatud George V katusesviidis?”
„Nagu alati.”
„Sa oled täielik harjumuste ori. Sind oleks super lihtne mõrvata.”
„Eks tee proovi.”
„Noh, kui sa järgmine kord Pariisis oled, anna mulle teada. Väga võimalik, et ma hüppan spetsiaalse mõrvavarustusega üle lombi.”
„Kas sa lööd mind oimetuks, tõstad vanni ja valad happega üle?”
„Ei, sinu jaoks on mul palju elegantsem lahendus.”
„Eks tule mulle järele. Ma olen siin mai alguseni. Kas sul ei hakka varsti kevadvaheaeg? Miks mitte koos Racheliga pikaks nädalavahetuseks Pariisi tulla?”
„Kui ma vaid saaks. Kevadvaheaeg oli eelmisel nädalal ja meie, ajutis-abilis-asendus-professorid, ei saa rohkem puhkusepäevi lisaks. Aga meil Racheliga on terve suvi vaba, sellepärast ma tahangi, et ta minuga koju kaasa tuleks.”
Astrid ohkas. „Sa ju tead, mis kohe juhtuma hakkab, kui sa Changi lennujaamas, see tüdruk käevangus, maandud, eks? Sa tead, kui raske oli see Michaeli jaoks, kui me alles hakkasime avalikult väljas käima. See oli viis aastat tagasi ja ta pole sellega ikka veel harjunud. Kas sa tõesti arvad, et Rachel on selleks kõigeks valmis? Kas sina oled selleks valmis?”
Nick jäi vaikseks. Ta kuulas kõike, mida Astrid rääkis, kuid oli juba otsustanud. Ta oli valmis. Ta oli ülepeakaela Rachelisse armunud ja oli aeg seda kogu maailmale kuulutada.
„Nicky, kui palju ta üldse teab?” küsis Astrid.
„Millest?”
„Meie suguvõsast.”
„Mitte eriti. Sina oled ainus, kellega ta kohtunud on. Ta arvab, et sul on kingade osas imeline maitse ja et su abikaasa on sind täiesti ära hellitanud. Ongi vist kõik.”
„Sa ilmselt peaksid teda natuke ette valmistama,” naeris Astrid.
„Ette valmistama mille jaoks?” küsis Nick elavalt.
„Vaata, Nicky,” ütles Astrid tõsiseks muutudes. „Sa ei saa Rachelit lihtsalt niimoodi tundmatus kohas vette visata. Sa pead teda ette valmistama, saad aru?”
5
Astrid Leong
PARIIS
Iga aasta esimesel mail korraldas L’Herme-Pierre – üks Prantsusmaa kõige rikkamatest pangandusega tegelevatest perekondadest – Le Bal du Muguet’, luksusliku balli, mis oli kevadise üritustehooaja tipphetk. Sel aastal, kui Astrid sisenes läbi võlvkäigu, mis viis L’Herme Pierre’ide suursugusesse hôtel particulier’i Saint-Louis’ saarel, ulatas pidulikus musta-kuldsekirjus livrees teener talle õrna lillekimbu. „See on Charles IX komme, kas teate. Ta kinkis kõigile Fontainebleau naistele igal maikuu päeval piibelehti,” selgitas talle tiaarat kandev naine, kui nad jõudsid sisehoovi, kus taimeskulptuuride vahel hõljus tuhandeid miniatuurseid versioone kaheksateistkümnenda sajandi kuumaõhupallidest.
Vaevalt oli Astrid jõudnud seda kaunist vaatepilti imetleda, kui vikontess Nathalie de L’Herme-Pierre tema juurde sööstis. „Mul on nii hea meel, et sa tulla said,” säras Nathalie ja tervitas Astridit neljakordse põsemusiga. „Heldeke, kas see on lina? Ainult sina, Astrid, kannad ballil välja lihtsa linase kleidi!” Võõrustaja naeris ja imetles Astridi Kreeka stiilis tibukollase õhtukleidi õrnalt langevaid volte. „Oot-oot… Kas see on Madame Grès’ originaal?” küsis Nathalie, kui oli taibanud, et oli sarnast kleiti Musée Gallieras näinud.
„Tema varasest perioodist,” vastas Astrid peaaegu piinlikkust tundes, et oli vahele jäänud.
„Otse loomulikult. Heldeke, Astrid, sa oled end taas kord ületanud. Mis ime läbi sa selle varase Grès’ kleidi endale said?” imestas Nathalie. End kokku võttes sosistas ta: „Ma loodan, et sul pole midagi selle vastu, et ma sind Grégoire’i kõrvale istuma panin. Ta on täna täielik õelusekott, sest ta arvab, et ma kepin ikka veel seda horvaati. Sina oled ainus inimene, keda ma usaldan õhtusöögiks tema kõrvale panna. Aga vähemalt istub Louis sinust vasakul.”
„Ära minu pärast muretse. Mulle meeldib alati su mehega muljeid vahetada ja Louis’ kõrval istuda on lausa maiuspala – ma nägin just ühel päeval ta uut filmi.”
„Oli ju pretensioonikas ja igav? Ma vihkan mustvalget, aga vähemalt nägi Louis ilma riieteta täielik kompu välja. Igatahes, aitäh, et oled elupäästja. Kas sa pead ikka kindlasti homme lahkuma?” küsis võõrustaja mossitades.
„Ma olen peaaegu kuu aega ära olnud. Ma kardan, et mu poeg unustab ära, kes ma olen, kui veel üheks päevaks jään,” vastas Astrid samal ajal, kui teda juhatati suurde fuajeesse, kus Nathalie ämm, krahvinna Isabelle de L’Herme-Pierre võttis külalisi vastu.
Isabelle ahhetas vaikselt, kui Astridit märkas. „Astrid, quelle surprise!”
„Noh, ma ei olnud kuni viimase hetkeni kindel, et saan tulla,” vabandas Astrid ja naeratas range olekuga vanaprouale, kes krahvinna Isabelle’i kõrval seisis. Naine ei naeratanud vastu. Selle asemel kallutas ta vaevumärgatavalt pead, nagu hindaks Astridist iga sentimeetrit, ja ta suurte kõrvanibude külge kinnitatud hiiglaslikud smaragdkõrvarõngad kõikusid ebakindlalt.
„Astrid Leong, luba ma tutvustan sulle oma kallist sõpra paruness Marie-Hélène de la Duréed.”
Paruness noogutas põgusalt, enne kui pöördus uuesti krahvinna poole ja jätkas vestlust. Kohe kui Astrid oli edasi liikunud, ütles Marie-Hélène Isabelle’ile sotto voce: „Kas sa nägid seda kaelaehet, mida ta kannab? Ma märkasin seda eelmisel nädalal Rosenthali juveelisalongis. See on uskumatu, mida sellised tüdrukud endale tänapäeval lubada saavad. Räägi, Isabelle, kelle oma tema on?”
„Marie-Hélène, Astrid ei ole ülalpeetav naine. Me tunneme tema perekonda juba aastaid.”
„Ah nii? Kes ta perekond on?” küsis Marie-Hélène hämmastunult.
„Leongid on hiina perekond Singapurist.”
„Ah jaa, ma olen kuulnud, et hiinlased on tänapäeval päris rikkad. Kusjuures, ma lugesin, et Aasias on nüüd rohkem miljonäre kui Euroopas kokku. Kes oleks osanud aimata?”
„Ei-ei, ma kardan, et sa ei saa päris hästi aru. Astridi suguvõsa on jõukas olnud juba mitu põlvkonda. Tema isa on üks Laurenti tähtsaimatest klientidest,” sosistas Isabelle.
„Kullake, kas sa lobised jälle kõik mu saladused välja?” uuris krahv Laurent de L’Herme-Pierre, kui oma naisega vastuvõtujärjekorra juures ühines.
„Sugugi mitte. Lihtsalt valgustan Marie-Hélène’i Leongide osas,” vastas Isabelle ja pühkis riidekiu abikaasa pintsakureväärilt.
„Aa, Leongid. Miks? Kas imekaunis Astrid on täna siin?”
„Ta just läks siit mööda. Aga ära muretse, sa saad terve õhtu teda üle laua jõllitada,” narris Isabelle. Siis selgitas ta Marie-Hélène’ile: „Nii mu mees kui ka poeg on mõlemad Astridist juba aastaid vasikavaimustuses.”
„Aga miks mitte? Astridi-sugused tüdrukud ongi selleks olemas, et neist vaimustusse sattuda,” märkis Laurent. Isabelle laksas teeseldud vihahoos abikaasale vastu kätt.
„Laurent, ütle mulle, kuidas see on võimalik, et need hiinlased on juba põlvkondi rikkad olnud?” päris Marie-Hélène. „Minu meelest olid nad kõik alles hiljuti rahast lagedad