Ta naine segas vahele. „Las ma ütlen üht asja. Me käisime Astridi perel paar aastat tagasi külas. Sa ei kujuta ettegi, kui vapustavalt rikkad need inimesed on, Marie-Hélène. Need majad, need teenijad, see elustiil. Nende kõrval on Arnault’d nagu talupojad. Lisaks olen kuulnud, et Astrid on kahekordne pärija – ta emapoolsel suguvõsal on veel suurem varandus.”
„Tõesti või?” küsis Marie-Hélène hämmastunult ja vaatas värske huviga üle ruumi tüdruku poole. „Noh, ta on küllaltki soignée,” möönis ta.
„Oh, ta on uskumatult elegantne, üks vähestest oma põlvkonnas, kes jagab asja,” teatas krahvinna. „François-Marie ütles mulle, et Astridil on selline kõrgmoe kollektsioon, mis pakub konkurentsi isegi Katari šeigi naisele. Ta ei käi kunagi moesõudel, sest vihkab, kui teda pildistatakse, aga ta läheb otse ateljeesse ja krabab endale igal hooajal tosinaid kleite nagu need oleks macaron’id.”
Astrid oli salongis ja imetles kaminasimsi kohal rippuvat Balthuse maalitud portreed, kui keegi ta selja taga ütles: „See on Laurenti ema, muide.” See oli paruness Marie-Hélène de la Durée, kes üritas sel korral pingul näoga naeratada.
„Ma arvasingi, et see võib tema olla,” vastas Astrid.
„Chérie, ma lihtsalt pean ütlema, kui väga ma jumaldan su kaela-ehet. Kusjuures, ma imetlesin seda monsieur Rosenthali juures paar nädalat tagasi, aga kahjuks ütles ta mulle, et on selle juba ära lubanud,” pahvatas paruness. „Nüüd ma näen, et see on sulle nagu loodud.”
„Aitäh, aga teil on võrratud kõrvarõngad,” vastas Astrid lahkelt, üpriski lõbustatud naise äkilisest tujumuutusest.
„Isabelle rääkis mulle, et sa oled Singapour’ist. Ma olen su kodumaast nii palju kuulnud, kuidas sellest on saanud Aasia Šveits. Mu lapselaps reisib sel suvel Aasiasse. Äkki sa oleksid nii lahke ja annaksid talle natuke nõu?”
„Loomulikult,” ütles Astrid viisakalt ja mõtles endamisi – vau, tal võttiski ainult viis minutit, et upsakast lipitsevaks muutuda. See valmistas tegelikult päris suure pettumuse. Pariis oli tema pelgupaik ja siin püüdis ta jääda nähtamatuks, olla lihtsalt üks nendest lugematutest Aasia turistidest, kes pressisid end innukalt Faubourg Saint-Honoré butiikidesse. Luksus olla anonüümne oligi pannud teda sellesse valguse linna armuma. Aga kui ta seal paar aastat tagasi elas, muutus kõik. Ta vanemad, mures sellepärast, et ta elas võõras linnas ilma korraliku saatjata, olid teinud vea ja hoiatanud oma Pariisi sõpru, nagu L’Herme-Pierre’id. Jutt läks liikvele ja järsku ei olnudki ta enam lihtsalt üks jeune fille, kes üüris Le Marais’ linnaosas katusekorterit. Ta oli Harry Leongi tütar või Shang Su Yi lapselaps. See ajas niiii närvi. Muidugi, ta peaks nüüdseks juba harjunud olema, et inimesed hakkavad temast rääkima niipea, kui ta toast lahkub. Nii oli olnud põhimõtteliselt sellest päevast, kui ta sündis.
Selleks et mõista, miks see nii oli, pidi esmalt arvesse võtma silmaga nähtavat – Astridi imetlusväärset ilu. Ta polnud tüüpiliste mandli- kujuliste silmadega Hongkongi staarihakatiste moodi ilus ega olnud ka täiuslik apsara-jumalanna. Oleks võinud öelda, et Astridi silmad olid liiga lahus ja lõuajoon – väga sarnane emapoolse suguvõsa meestele – oli tüdruku kohta liialt esileküündiv. Ometi moodustas see koos peenikese nina, täidlaste huulte ja pikkade loomulikult laineliste juustega kokku kirjeldamatult võluva vaatepildi. Ta oli alati see tüdruk, keda modelliagentuuride värbajad tänaval kinni pidasid, kuigi ta ema tõrjus nad alati järsult eemale. Astrid ei hakanud kellelegi modellitööd tegema ja veel vähem raha eest. Ta oli millegi sellise jaoks liiga hea.
Ning see oli teine, veel olulisem osa Astridist: ta oli sündinud Aasia jõukate inimeste kõige kõrgemasse klassi – ülejäänud maailmale peaaegu tundmatusse, salatsevasse, elitaarsesse perekondade ringi, kelle valduses olid mõõtmatult suur varandus. Näiteks pärines ta isa Penangi Leongidest, ühest Malaka väina asunduse[12] auväärsest suguvõsast, kellele kuulus palmiõlitööstuse monopol. Nagu sellest oleks vähe, oli ta ema Sir James Youngi ja veel mõjuvõimsama Shang Su Yi vanim tütar. Astridi tädi Catherine oli abiellunud ühe Tai printsiga. Teine tädi oli abielus tunnustatud Hongkongi kardioloogi Malcolm Chengiga.
Võis tundide kaupa kaardistada Astridi suguvõsa kõiki dünastialiine, aga mis pidi ka ei vaataks, Astridi sugupuu oli erakordne. Ning kui Astrid L’Herme-Pierre’ide pikas galeriis läikivast Louis XV aegsest Sèvres’ portselanist ja Picasso roosa perioodi maalidest ümbritsetuna küünaldega valgustatud õhtusöögilauda istus, ei osanud ta aimatagi, kui erakordseks ta elu veel muutuda võib.
6
Chengid
HONGKONG
Enamik inimesi, kes sellest madalast hallikaspruunist ehitisest Causeway Bay tiheda liiklusega ristmikul mööda sõidavad, arvavad ilmselt, et see on mingisugune valitsusasutus, aga tegelikult on Hiina Spordiliit üks Hongkongi kõige kinnisemaid eraklubisid. Üpriski pealiskaudsest nimest hoolimata oli see esimene hiinlaste rajatud spordiasutus endises Briti koloonias. See uhkustas kuulsa kasiinomagnaadi Stanley Lo kui auesimehega ja selle eksklusiivsel liikmestaatusel oli kaheksa- aastane ootejärjekord, mis oli avatud vaid kõige mainekamatele perekondadele.
Spordiliidu üldkasutatavad ruumid olid endiselt sisustatud seitsme- kümnendate lõpu stiilis metall- ja nahkmööbliga, sest liikmed hääletasid selle poolt, et kulutada kogu raha spordivarustuse uuendamisele. Ainult paljukiidetud restoran oli viimase paari aastaga üles vuntsitud kahvaturoosade brokaatmustriga seinte ja tenniseväljakutele avanevate akendega luksuslikuks söögitoaks. Kõik ümmargused lauad olid meelega sätitud vaatega restorani peaukse poole, et lugupeetud klubiliikmed saaksid oma spordijärgsetes kostüümides suurejooneliselt siseneda ja söömise kõige publikurohkemaks spordialaks muuta.
Eranditult igal pühapäeva pärastlõunal sai Chengide perekond kokku, et spordiliidu restoranis lõunat süüa. Polnud tähtis, kui tihe või raske kellegi nädal oli olnud, kõik teadsid, et pühapäevastel dim sum’ide söömisel osalemine Klubihoones, nagu nad seda kutsusid, oli kohustuslik kõigile, kes sel ajal linnas olid. Dr Malcolm Cheng oli Aasia kõige kuulsam südamekirurg. Ta osavad käed olid niivõrd hinnatud, et ta kandis lambanahkseid kindaid – Dunhill oli need spetsiaalselt tema jaoks valmistanud —, nii kaitses ta oma kullakalleid käsi, kui ta riskis väljas käia, ning ta rakendas lisameetmeid, et hoida neid autoroolil kulumise eest, ja otsustas autojuhi kasuks, kes teda Rolls-Royce Silver Spiritiga ringi sõidutas.
See oli midagi, mida Malcolmi hästi kasvatatud naine, endine Alexandra Young ehk Alix Singapurist pidas liialt peenutsevaks, seega eelistas ta igal võimalusel endale takso kutsuda ning jätta mehele auto ja autojuhi kasutamise ainuõigus. „Lõppude lõpuks,” tavatses ta öelda, „päästab tema elusid ja mina olen lihtsalt koduperenaine.” Selline enese alahindamine oli Alexandra tavapärane käitumine, hoolimata sellest, et tegelikult oli just tema nende saatuse sepp.
Arsti igavleva naisena oli Alexandra hakanud iga viimset kui senti oma abikaasa märkimisväärsest sissetulekust kinnisvarasse investeerima just siis, kui Hongkongi kinnisvarabuum hoo sisse sai. Ta avastas, et tal oli haruldane anne tajuda turgu, nii et alustades naftahinna languse päevadega seitsmekümnendatel, läbi kommunismiaegse müügipaanika kaheksakümnendatel ja Aasia finantskriisi 1997. aastal, noppis Alexandra alati üles kinnisvara siis, kui hinnad olid kolinal kukkunud, ja müüs edasi, kui hinnad olid laes. Uue sajandi esimese kümnendi keskpaigaks, kui Hongkongi kinnisvara ruutjalg maksis rohkem kui ükskõik kus mujal maailmas, avastasid Chengid, et neile kuulub üks saare suurimatest eraomandis olevatest kinnisvaraportfellidest.
Pühapäevane lõunasöök andis Malcolmile ja ta naisele võimaluse oma lapsed ja lapselapsed igal nädalal üle vaadata ning see oli ülesanne, millele nad pühendusid täie