«Olete kindel, et Tähelinna andmebaasidest leitut võib usaldada?» Dalee oli harjunud loengute lõpus osavõtlikult juhendajaga kaasa mängima. Wynile tundus see meeldivat.
«Muidugi mitte, aga midagi paremat meil pole. Samas ei näe ma põhjust, miks peaks kõik seal leiduv info võltsitud olema. On ju teada, et sel ajajärgul olid linnaelanikud tehnoloogiliselt ülejäänud inimkonnast tuntavalt ees. Tõenäoliselt oli see võimalik ainult kunagise jõustruktuuri, Järelevalve, tugeval kaasabil.»
Dalee juhendaja proovis midagi meenutada.
«Iga kord pean selle pagana nime puhul üldotsingu tegema… Mees, kes salvestuste järgi inimeste teadvuse ülekande seadmed valmistas…»
«Proovige andmete katalogiseerimist. Mark…»
«Sonaz, täpselt!» ei pannud Wyn juhendatava torget tähele. «Nõndanimetatud esimene ülekantu. Võimalik, et ta naise teadvus õnnestus neil samuti üle kanda. Mulle ei mahu endiselt pähe, kuhu ja kuidas nad infot talletasid. Hoolimata linna edusammudest, oli andmete hoiustamine sellises miniatuurses mahus ja nii võimeka tähelaeva ehitus antud ajastus isegi teoreetiliselt võimatu. Hammacheri urkemootori saime meie alles mitme sajandi järel sellisele tasemele arendatud, millega julges laevu hüppesse saata. Tegelikult oli linna ülemine tasand ju iseenesest üks suur kosmoselaev, mis võis vabalt kogu elanikkonnaga uusi tähesüsteeme avastama minna. Ainsaks puuduvaks objektiks oli Tuuma keskel asuv kera. Meie sõjaalused registreerisid linna juurde jõudes ainult ereda kogumi kadumise maailmaruumi. Oli see nüüd ülitiheda andmebaasiga päästekapsel või midagi muud, kes teab.»
Dalee alustas kannatlikult: «Planeedilt leitud jälg…»
«Just-just, planeedil olev poolkerakujuline kõrbenud süvend klapib umbkaudu mõõtmetelt Tähelinna kadunud objektiga. Pinnaseuuringute järgi oli tegemist hiljutise sündmusega, vähemalt androidi ja tehisintellekti andmete põhjal. Sellega seoses häirib mind, kuidas meie esimesi samme tegev Ühendus sai mingi alatäidetud intellektimäluga sõjardi linna nuhkima saata. Tolle inimesest uurijaga oleks võinud palju viisakamalt käituda. Ehk isegi põgenemist ära hoida…»
«Me ei tea kõiki asjaolusid, dr Wyn,» nentis Dalee.
«Mhmh,» mõmises Wyn juhendatavale vastu. «Muidugi oli Ühenduse tehnoloogiline hüpe Tähelinna õnnetuses säilinud andmepankadest teadmiste omandamise järel märkimisväärne. Ma ei eita seda ja nõustun, et peame lahkumise osalise takistamise eest ilmselt tänulikud olema. Olgu, hakkame liikuma, ma vajan mõtete korrastamiseks väikest stimulatsioonjalutuskäiku looduspargis. Kuigi ma ei kiida endiselt Ühenduse tolleaegset nulltolerantsi inimeste suhtes heaks, on lagastamise lõpp siinses Spesi-nimelises planeedikolkas tõeliseks õnnistuseks.»
Nad väljusid juba uksest, kui Wyn heatahtlikult kulmu kortsutades juhendatava poole pöördus. «Ma vaatan sinu poole, Dalee. Oleks aeg looderdamine lõpetada. Alustuseks juhata see noor huviline – Krene oli vist ta nimi? – minu jutule. Niigi palju sinust kasu. Mulle tundub, et Ühendus on ta põhjusega loonud ja mul on mõningane aimdus, mis selleks olla võib.»
JAAN MERINIIT
KAIRE MERINIIT
TAPPA NAER
Jutustus «Tappa naer» on abielupaar Jaan (1977) ja Kaire (1978) Meriniidu kolmas ühistööna kirjutatud lugu, kaks eelnevat ja seni avaldamata lugu paigutuvad samasse maailma/sarja.
Ülikoolis keemiat ja bioloogiat õppinud Jaan Meriniit debüteeris Pühapäevalehes varjunime all A. J. R. Nolking, mis oli kolme autori ühispseudonüüm. Järgmised kümmekond ulmeteksti avaldas ta varjunime all Kalevipoeg võrguajakirjas Algernon perioodil 1999–2002. «Sügavaima elamuse on kirjanikest pakkunud Terry Goodkind ja Robin Hobb, aga eeskujudeks on pigem Fritz Leiber ja David Eddings,» märgib Jaan Meriniit.
Kaire Meriniit on ülikoolis õppinud bioloogiat ning siinilmuv pala on tema trükidebüüdiks. «Suurima lugemiselamuse pakkunud kirjanikest mainiks Terry Goodkindi ja David Eddingsit, eeskujuks on eelkõige olnud Roger Zelazny,» loetleb Kaire Meriniit talle olulisi autoreid.
Päike tõusis aeglaselt Metli mägede kohale ja valas kõik oma valgusega üle. Õhk virvendas juba nii varasel tunnil kuumusest ja päev pidi tulema veelgi palavam.
Eriti palav oli ta nende neljakümne mehe jaoks, kes jooksid mööda Nome orgu Trakaci mäe poole, tassides seljas kive täis topitud ranitsaid. Enamik neist ei hingeldanudki; oli näha, et selline jooksmine on nende jaoks harjumuspärane tegevus.
Nad möödusid salgast noormeestest, kes läksid Line nõlvadele harjutusplatsile. Nende ees kõndis lühike kiilaspäine seersant, kes vilistas omaette ja ei tundunud maailma enda ümber tähele panevatki. Ühel hetkel ta ärkas ja röögatas: «Rühm! Miks nii vaikselt? Laulu all-ga!»
«Kes on kõige tugevam?» möirgas nende ees kõndiv suur ja turske jõmm kõige esimesena.
«Mina kõige tugevam!» röökis rühm vastu.
«Keda kardab iga koll?»
«Kardab mind ju iga koll!»
Bill vaatas, et on teistest maha jäänud, ja lisas sammu. Tee viis nüüd üles mäkke ja kivisid täis kott hakkas õlgu soonima. Nome oru kivid lõõskasid juba kuumust ja õhku hakkas nappima. See oli ka ilmselt raja kõige raskem lõik. Tee pöördus ja hakkas minema mäest alla.
Väike seersant, kes raja kõige kõrgemas punktis istus, ajas end püsti: «Bill Sergal, sa venid nagu tigu!» röökis ta valjemast valjemal häälel. «Sa oled üks närune kalts, mitte mees. Keri oma jalad kõhu alt välja ja näita, et sa joosta suudad. Hopp, hopp, hopp, tempo, tempo, tempo! Keri jalad kõhu alt välja, muidu saad lõunasöögi asemel kolmsada kätekõverdust.»
Bill teadis, et seersant Lezcynskiga pole nalja, ja asus kiiremini jooksma. Teised seersandid lasid end vahel lõdvaks ja võtsid asju vabamalt. Nendega sai vahel veidi hinge ka tõmmata. Lezcynski pani aga alati endast kõik välja ja nõudis seda ka teistelt.
Rada lookles nüüd Rogeda nõlvadel üles ja alla. Bill pingutas nüüd rohkem, et suudaks teistele järele jõuda. Seda oli ta ennegi teinud, aga paraku alati edutult. Ta ei olnud lihtsalt sellisteks asjadeks mõeldud.
Õlad ja rind hakkasid tuikama. Kuumav higi jooksis mööda Billi nägu alla ja ta selg leemendas. Õnneks ei olnud laager enam kaugel.
Bill tormas edasi, ilma et oleks endale armu andnud. Tema silme ees tantsisid punased rõngad ja suhu tekkis vere maitse. Kohe pidi saabuma päästev laager. Veel viimane nõlvak… Bill pöördus ümber nurga.
Kogu ülejäänud rühm oli juba kohal. Nad seisid instruktor Barri ümber ja vestlesid elavalt. Billi nähes näitasid mõned näpuga ja itsitasid.
Instruktori laual olevast liivakellast pudenesid viimased liivaterad alla. Bill ohkas ja viskas seljakoti seljast.
«Bill Sergal, jälle oled sa viimane!» röögatas Barr. «Kuidas võid sa ometi niiviisi molutada? Sa oled haletsusväärne, sa oled nõrk, sa oled lootusetu uimerdis!»
«Ma vajusin veidi mõttesse,» vastas Bill ja ajas end sirgu.
«Mõttesse? Mees, sa pidid jooksma, aga mitte mõtlema. Sa oled kogu aeg viimane, sa oled hale ja kasutu äpu. Kuidas loodad sa tugevamaid koletisi võita, kui sa ei suuda isegi väiksemate pingutuste ajaks keskenduda? Ma tean, et vähemalt pooled teist on kasutu rämps, ballast, mis sobib ainult Idarindele – ja sina, Bill, oled esimene, keda ma selles vallas tean!»
«Ta jõudis õigeks ajaks,» ütles Lezcynski Billi selja tagant. Ta ei hingeldanud üldse, kuigi ta oli ilmselt Billiga kaasa jooksnud. Ta viskas samuti seljakoti seljast ja naeratas: «Missioon täidetud.»
Bill sättis end söökla poole minema. Tema juurde astus Frank ja virutas talle matsu õlgade vahele. «Haa, professor mõtles jälle,» müristas ta. «Mida