«Mida sa teed, Ellie?»
«Ole rahulikult, Mariel. See on mu viimaseks ülesandeks, milleks su abikaasa mind ette valmistas. Meil on väga vähe aega, ülekande lõppedes selgub kõik.»
«Ülekanne?» Marieli silmadesse tekkis õud. «Mida sa teha kavatsed?»
Aga Ellie ei jõudnudki vastata. Nende kohal asuvalt ühendussillalt kostsid plahvatused. Nõrgestatud struktuuriga silla otsad ei pidanud raskusele vastu ja kooldusid alla, mida saatis langevate rusude pilv. Kõige tipuks kukkusid kolm tumedat kogu otse platsi keskele. Kaks neist suutsid end kohe püsti ajada, aga kolmas jäi pikali.
Astuja kohmakust ära kasutades kohanes lühem android uue olukorraga kiiremini ja tulistas plasmarelvast vastase peakilbi pihta. Paks soomus pidas küll väikese võimsusega ülikuuma aine plahvatustele vastu, kuid löögid raputasid robotit päris korralikult, nii et ta kaotas teise sihikult. Lähivõitluses polnud kahurist kasu, seega tõmbas Astuja järsult haarmetega läbi õhu. Android oli küll taolist reaktsiooni oodanud, kui proovis end vaenlase käteulatusest välja laveerida, aga sai ometi üsna tugeva hoobi selja pihta. Ta keha lendas päris mitme meetri jagu, kuni seadmekapp liikumise peatas. Astuja tulistas androidi suunas kahurist valangu, et otsad kokku tõmmata, aga kuidagi suutis vastane otsetabamust vältides end kiirelt püsti vinnata. Sädemete ja plahvatuse möll pures taustal olevasse seadmesse paraja augu.
Kuigi Mariel ei suutnud sellelt distantsilt täpseid ilmeid lugeda, võis ainult aimata, kui häiriv see tühine võitlus androidi jaoks olla võis. Astuja võttis vaenlase uuesti sihikule ja valmistus käega temast kinni haarama, kui lask peaks taas mööda minema. Kuid robotil puudus täiustatud androidimudelitega võitlemiskogemus. Marki välimusega tegelane suutis isegi jooksu pealt liikuvat objekti tabada, mille tagajärjel Astuja jala- ja kehavaheline liiges särinal purunes. Tasakaalu kaotanuna ei suutnud robot pealejooksvale vaenlasele vastupanu osutada. Android hüppas külili langenud vastase õla peale ning sooritas paar kiiret lasku kaelasoomuse vahele.
Kuid hoolimata kõigest polnud tegu ülimasinaga. Vahepeal tähelepanuta jäänud Tipsu oli oma Astuja alakeha puudumist ignoreerides käpuli vedanud ja saatis end võidukalt sirgu ajanud androidi poole kahurilaengu. Plahvatuse järel õhku paiskunud poole rindkere ja käe jäänused põrkusid lähedal asuvate objektide vastu, kui android ise taas kaugemale pikali paisati.
Marieli valdas rahulolutunne. Ta suust kostis õrn ohe, kui ta nägi, kuidas Tipsu selle värdja maha võttis. Ellie saadab asitõendid Järelevalvele, et meie hulgas on inimesteks maskeerunud mässajatest androidid. Võimalik, et organisatsioonis endas. Jah, tema saatus pole enam tähtis, küll kõik saab korda. Ta lasi silme eest läbi asunduses olevad tuttavad… Andre? Kas ka see mees võis tegelikult olla… See pole võimalik! Samas ei suutnud ta isegi oma abikaasal ja androidil vahet teha. Kus sa küll oled, Mark!
Naise pea küljes asuv masin hakkas surisema ja perioodiliselt piiksuma. Ta ei tundnud valu, vaid hoopis taas seda veidrat rahulolu – just nagu oleks kõik parimas korras. Ja ta tundis meeletut väsimust, kuid ei julgenud silmi sulgeda, sest siis oleks vist lõpp.
«Ellie, kuidas Tipsuga on? Ma ei näe hästi sinu tagant…»
Kuid droon jälgis tema nägu liikumatult, nagu poleks teadvust kohal. Naine proovis end veidi kergitada, aga robot hoidis jäigalt teda kinni. Marielile tegi see hirmsasti nalja, mis antud olukorras oli täiesti ebaadekvaatne käitumine.
Ta kuulis, kuidas kuskilt kostis klõpsatus ja vaikne visin. Tipsu, sa pääsesid välja! Mariel naeratas ja kuulatas erutunud piiksumist, mida väike sõbrake pehmelt üle takistuste tema poole liikudes kuuldavale tõi.
Eemalt kostis sünteetilist naeru. Android oli ikka veel töökorras! Lasud tabasid Ellie drooni selga ja pähe. Marieli kõht koos jalgadega said plahvatuste tõttu põletavaid haavu, aga naine ei tundnud halvatuse või pagan teab mille tõttu midagi. Ta nägi vaid, kuidas pooliku torsoga android tühjenenud relva käest heitis ning naise poole meeleheitlikult tormava loomakesega hoogsalt vahet vähendas. Tipsu ei suutnud äkilise keskkonnamuutusega piisavalt kiiresti kohaneda, et androidi käe eest kõrvale põigelda. Üks haare maast, lirtsuv surmapigistus ja vise…
«Küll me naeratame nii kenasti. Sulle nagu meeldiks see lahendus. Ei, optimism on sinu puhul tõesti midagi uut. Lausa kahju kohe…»
Lõnksatused katkestasid jutu. Nüüd hakkas Mariel hüsteeriliselt naerust vääksuma; nii kõvasti kui napid jõuvarud lubasid. Tähelinna avatud Tuuma lahingutandril oli piisavalt erituvat kiirgust, et kas või terve parv Hiilijaid kohale meelitada. Androidist värdja naer läks üle ebaloomulikuks kriiskeks, sest vigasena osutus ta ootamatult saabunud olendile kergeks saagiks.
Tuuma südames asuv kera purunes valju kõmina saatel tükkideks ja külvas enda ümber kõikjale purustusi. Kammitsaist pääsenud pimestav valgus tungis läbi tekkinud kaose ruumi igasse soppi. Mariel sulges refleksist silmad, kuid need olid sellise ereduse käes juba kasutuks muutunud.
Hoiatussignaali üürgamine, teadustaja kajav hääl, elektrilühiste särinad – see kõik tuhmus kaugusesse. Mariel tundis, kuidas pea hakkas tulitama. Kui mõnus kõik on… Sügavus, rahu… Need olid ta viimased mõtted elu lõpetavas kehas.
Nüüd asus ta kirgaste tähtede vahel, kusagil võõraste tähtkujude keskel tundmatus paigas, milleni jõudmisest puudusid igasugused mälupildid. Mariel ei tundnud oma keha, vaid kulges vaimuna lõputus ruumitühjuses ringi. Kõigest vabana võis ta lennata, kuhu aga soovis, keerutada end ringiratast või külgedele rullida, kordagi mõtlemata, kuidas see üldse võimalik on. Tal oli hea, ta oli õnnelik, sest ta kõrval… Seal heljus Mark! Mõlemad mõistsid teineteist sõnatult, jagasid mõtteid, mälestusi ning lõpuks ometi ka tulevikku. Nende kahe väljast tulijaga lendasid veel paljud tuhanded teise päikese all sündinud tähelinlased, kelle nägudelt võis lugeda sarnast rõõmu ja õnnetunnet. Neid oli kõikjal, nad hoidsid kokku, neil oli eesmärk… Nad kõik olid Üks.
Loengusaali olid jäänud kaks tegelast, kellest üks poodiumilt esitlusvidinaid kokku korjas. Hologrammseadme väljalülitamise järel muutus ruum tuntavalt hämaramaks ja seintel asuvad mustast pähklipuust kaunistused lisasid saalile väärikat hõngu. Akadeemia püüdis läbi sajandite kunagist õhkkonda aeg-ajalt sisustust ja hoonete struktuurikomponente asendades säilitada.
«Dalee, me peaks oma sessiooni veidi atraktiivsemaks muutma. Kui midagi ette ei võta, tuleb meil endale uus hobi otsida.»
«Mis viga, dr Wyn? Te olete alati pigem kuulajate osavõtlikkust kui arvu hinnanud.»
Wyn jälgis mõtlikult, kuidas ta juhendatav asju kokku pakkis ja esitlussüsteeme seisma jättis.
«Võib-olla tuleks lihtsalt teemat vahetada. See sajanditetagune Tähelinna-mõistatus ei paelu enam kuulajaid. Kõik teavad niigi üldist lugu. Pealegi suudab iga android faktid ise andmebaasist öölugemiseks hankida. Meie sessioonide võlu on olnud pigem ühisarutelude korraldamine. Seni oleme üpris tublid olnud, kuid aastast aastasse vähenev osalejate hulk teeb mulle muret.»
Dalee oli toimetustega valmis saanud. «Ma ei näeks asja nii lootusetuna, doktor. Isegi tänases loengus oli üks päris aktiivne huviline kohal. Tundub, et igas seerias on mõni nooruke mõistus, kes asju veidi suuremas plaanis näeb ja samas ajaloo vastu huvi tunneb.»
«Mõtled seda noort tegelast Akadeemiast?» Teadlane ajas end ohates püsti. «Küllap sul on õigus. Olen lihtsalt tüdinud Akadeemia juhtkonnaga vaidlemisest uurimistöö vajalikkuse üle. Oskaks me siis vähemalt spekuleeridagi, kuhu see müstiline inimeste kooslus lennata võis… Millest nad mõtlesid, unistasid? Mida üldse tähendab inimeseks olemine? See oleks ühele vanale toile päris kena uurimisprojekt. Kui vaid veidi uuemale materjalile ligi pääseks või keegi otsa kätte juhataks. Rääkimata Kärgmõistuse ressurssidest, mida meile analüüside puhuks ainult jaopärast poetatakse.»
«Ta nägi väga inimese moodi välja. Just nagu teie, doktor.»
«Võib-olla tõesti,» muheles Wyn. «Haruldane, et Ühendus tänasel päeval veel iidsete mudelite finesse hindab. Kõik peab ju hirmus praktiline olema.»
Dalee