Vanapapi, kes parasjagu rahakotis soris, vaatas üles, ja nähes peeglis taksojuhi pahast pilku, puhkes südamest naerma.
„Muidugi mõista, muidugi mõista,” lausus ta vabandavalt. Vaikselt naeru pugistades ulatas mees raha ja ronis vaevaliselt autost. Ta jäi seisma juhipoolse akna juurde ja koputas nõrgalt sellele. Pahaselt väntas Leo akna alla ja vaatas hallidesse uurivatesse silmadesse, mis naersid.
„Poleks uskunud, mitte poleks uskunud, alampolkovnik, et te ikka veel nii kõva sõidumees olete.” Sirinal tõmbas klient oma vana nailonjope luku kinni. Tema näol oli ilme, nagu oleks räägitud eilsest ilmast. Juba teist korda sel päeval võpatas Leo Tamm sisemiselt. Intuitsioon ei olnud teda petnud. Silmad, need uurivad ja tähelepanelikud silmad olid võõrast reetnud. Kahjutulena tõstis erutus pead, olgugi et väliselt polnud taksojuhi näolt midagi välja lugeda. Leo esimene mõte oli anda gaasi ja kihutada kummide vilinal eemale, kuid jõuga surus ta soovi eneses maha ning kehitas mõistmatust teeseldes õlgu. Vanapapi noogutas tunnustavalt, avas aeda viiva jalgvärava ja ütles:
„Ehk, härra Tamm, astute korraks kolleegi poolt läbi. Täitsa huvitav ja õpetlik oleks elava legendiga juttu puhuda.”
Küsivalt jäi võõras avali väraval ootama. Leo sundis end rahulikuks ja analüüsis kiirelt olukorda. Mees väraval oli öelnud „kolleeg”, kuid GRU-st ta küll ei olnud. Nende jaoks sealt eksisteeris parool. KGB-st ehk nüüdsest Föderaalsest Vastuluureametist samuti mitte. Nendel meestel polnud õigust teda üldse puudutada.
„Sõidate samuti taksot?” teeskles Leo imestunult lihtsameelset.
Vanamees puhkes nakatavalt naerma.
„Kuulge, härra Tamm, mingis mõttes on teil ju isegi õigus.” Ta võttis taskust oma punaseruudulise taskuräti ja nuuskas lärinal nina. Kogu mehe olekust õhkus sõbralikkust ning rahu. Vanamees voltis oma taskurätiku jälle korralikult kokku ja peitis taskusse. Kohendades prille paremini ninale, lausus ta rahustavalt: „Ei, ei, härra Tamm, ega siin pole sundust. Ma arvasin, et ehk teid huvitaks kuulda ühtteist vanadest tuttavatest.”
Juba kolmandat korda lühikese aja jooksul tundis Leo ebameeldivalt külma tunnet hinges. Võõras teadis kahtlaselt palju, nii auastet kui ka nime. Vanamees jättis värava irvakile ja sammus rahulikult trepi poole. Ta tõstis jala esimesele astmele ning pöördus ootavalt tagasi vaatama. Kvaasi, nii oli alampolkovnik Tamovi agentuurinimi, oli tüdinenud üksindusest, nagu oli tüdinenud ka tegevusetusest. Tal oli kõrini lihtne taksojuht olemisest sadade samasuguste hulgas, kes riidlesid klientide ja seisukohtade pärast. Juba ammu oli ta oodanud, et midagi juhtub, ja nüüd oli see siis juhtunud.
Leo väljus autost ja lukustas uksed. Endine klient noogutas heakskiitvalt ja astus krapsaka vanainimesesammuga kolmest trepiastmest üles. Taskust võtmeid otsides pöördus ta läheneva taksojuhi poole:
„See jutuajamine, härra Tamm, ei kohusta teid ju millekski.”
Ei kohusta millekski, mõtles Leo irooniliselt. Vastupidi, see jutuajamine juba enne alustamist kohustab väga paljuks. Vastavalt instruktsioonile oleks tema, Leo Tamm kui niinimetatud süvalest, pidanud oma avastaja otsekohe likvideerima ja kõigest keskust informeerima.
Nähes külalist ümberringi pilke heitvat, lausus vanem mees muiates:
„Pole siin kedagi, härra alampolkovnik, pole siin kedagi. Mida minust vanast inimesest ikka valvata. Astuge aga sisse! Mina nimelt elangi siin.”
Vanahärra avas võtmega ukse, pakkudes külalisele sisenemiseks eesõigust. Nähes taksojuhti kõhklevat, tõstis ta rahustavalt käe: „Hea küll, hea küll, ma lähen ise ees.”
Sulgenud selja taga ukse, vaatas Kvaasi kiirelt ringi. Esialgu ei paistnud varitsust küll kusagilt. Nähes Leo kätte siginenud püstolit, vehkis vanahärra ärritatult kätega:
„Mis te nüüd selle relvaga mängite. Ma ju ütlesin, pole siin kedagi ja minust,” lisas ta enesekriitiliselt muiates, „minust nüüd vaevalt mingit laskjat saaks – prillideta lasen kümne meetri pealt lehmast ka mööda.”
Demonstratiivselt keeras ta valvsale ukselseisjale selja ja riputas jope varna. Pöördudes uuesti külalise poole, lausus ta kavalalt silmi kissitades:
„Aga relv on teil aus, töökindel värk. Kui ma ei eksi, siis Belgia „Browning”, 5,9 kaliiber, 1972. aasta mudel.” Tunnustavalt noogutas peremees pead. „Summuti võtab muidugi kõvasti võimu maha, aga eks ole see kõigi relvade ühine häda ja pealegi kauglaskmist tehakse ikkagi kahuritest.” Vanahärra muigas oma nalja peale, silus üle üksikute valgete juukseudemetega kiilaspea ja nähes taksojuhti endistviisi valvsalt uksel seismas, viipas käega diivani poole: „Istuge ometi, härra Tamm, rohkem pole meil siin oodata kedagi.”
Leo ei lasknud end kliendi jutust juhtida. Ta oli olnud luures piisavalt kaua, et teada algtõde – ära iial lase vaenlasel dikteerida olukorda, haara initsiatiiv ja pane vastane ootamatusse seisu. Peremees oli võtnud prillid eest ja uuris külalist, kissitades lühinägelikult silmi.
„Hea küll, hea küll, härra Tamm, saan teist aru,” lausus ta alistunult, asetas prillid ninale ning tõusis toolist. „Tulge ja vaadake maja ise üle.”
Oligi nii, nagu Kvaasi endamisi oli arvanud – see väike maja siin Nõmme mändide all eeldas suuruse poolest kahte tuba ja kööki. Koridorist viisid uksed elutuppa, kööki ja tualetti. Elutoa taga asus magamistuba ja köögist viis uks väikesesse sahvrisse. Kõikjal valitses kord, kuid sisustus pärines sajandi algusaastatest.
„Jäite rahule?” päris vanahärra asjalikult, kui mehed elutuppa naasid ning istet võtsid. Kvaasi vaikis ja pistis relva taskusse.
„Kas te lindistamist ei pelga, lutikaid, salakaameraid?” päris peremees kavalalt naeratades.
„Ei pelga,” oli Kvaasi napisõnaline. Ta võttis taskust elektroonilise indikaatori, mis oli selliste asjade avastamiseks loodud, ja asetas lauale.
„Ahaa!” Vanahärra silmi sigines äratundmisrõõm. „Kasutate rootslaste elektroonikat, pole paha, pole sugugi paha, üsna töökindel asjake, aga vaadake, jaapanlaste omad on jälle tundlikumad.” Viimaste sõnadega võttis ta taskust ja asetas lauale üsna sarnase indikaatori. Mehed vaatasid uurivalt teineteist ja muigasid.
„Kuidas oleks, kas tass kohvi või teed?” päris peremees, valmistudes tõusma.
„Ei, tänan.” Kvaasi silmitses väga tähelepanelikult võõrustajat, kes ei mõelnudki pilku ära pöörata. „Asugem kohe asja kallale,” jätkas ta. „Kõigepealt tahaksin teada, kellega on mul au.”
„Jajah, muidugi, vabandage mind. Eduard Vallak, Eesti Vabariigi Teabeteenistus.” Vanahärra tõusis toolist, ulatades üle diivanilaua käe. Leo tõusis samuti, surus ulatatud kätt ja tutvustas: „Leo Tamm, taksojuht.” Peremees muigas ja viskas naljatamisi käega. Mehed võtsid uuesti istet.
„Teabeteenistus, mis elukas see veel on?” küsis Kvaasi muiates ja tõstis jala üle põlve.
„Just nimelt teabeteenistus,” tõttas Vallak kinnitama. „Meil ei ole veel küllaldaselt kogemusi, oskusi ega ka võimalusi, et end uhkelt luureteenistuseks nimetada, ja tegelikult…” Mees katkestas hetkeks mõttearenduse. Tundus, et ta juurdles millegi üle ja jätkas siis: „Tegelikult, mida see nimetuski asja juures muudab. Nagu te omast käest teate, siis teeme ikka ühte ja sama tööd – otsime, korjame ja kogume teavet.”
Kvaasi vaikis, kuid paraku on vaikimine teinekord tähendusrikkam kui sõnadelaviin.
Eduard Vallak, kes partnerit huvitatult läbi prillide uuris, tunnetas väljaütlemata irooniat.
„Ma mõistan teid, härra Tamm,” lausus ta vabandaval toonil. „Teiesugust meest, kes aastaid on olnud sellise jõuka ja tugeva organisatsiooni nagu GRU teenistuses, kus arveldatakse miljonites dollarites, paneb kindlasti muigama väikese Eesti vabariigi veel väiksem Teabeteenistus, ja teate, ma ei rutta teid sugugi ümber veenma.” Saamata taksojuhilt sõnagi vastuseks, urgitses vanahärra taskust korralikult kokkuvolditud punaseruudulise taskurätiku, harutas selle