Selles kõiges polnud mingit doktoridissertatsiooni materjali. Selle oleks võinud avastada feministlik liikumine või mõni keeleteadlane, kes uuris eufemisme ja ümberütlemisi. Preili Nest oli aga kasvatatud otsima Mõjusid ja Irooniat ning neid kumbagi leidus siin napilt.
Professor Bengtsson pani ette, et ta võrdleks Ellen Ashi kui abielunaist Jane Carlyle’i, leedi Tennysoni ja proua Humphry Wardiga. Te peate midagi avaldama, preili Nest, ütles professor Bengtsson, särades hommikusest jäisest otsustavusest. Ma ei saa anda teile tööd, preili Nest, ilma mingi tõendita teie sobivusest, ütles professor Bengtsson, ning preili Nest kirjutas kahe aastaga „Abikaasad”, väikese raamatu geeniuste naiste argipäevast. Professor Bengtsson pakkus talle abilektori kohta. See oli Beatrice’ile suureks rõõmuks ja hirmuks, üldiselt küll rohkem rõõm kui hirm. Ta arutas sonetivormi läbi aegade, lüürika olemust ja naiste kujutamise muutusi enamasti naistudengitega, kes olid viiekümnendatel klošš-seelikutega ja värvitud huultega, kuuekümnendatel miniseelikutega ja pikkade India puuvillast hõlstidega, seitsmekümnendatel mustaks värvitud huultega prerafaeliitlike juuksepahmakate all ning lõhnasid beebikreemi, Elizabeth Ardeni Blue Grassi, kanepi ja rikkumata feministliku higi järele. Need olid head ajad. Halbadest aegadest, mis pidid saabuma hiljem, enne seda, kui ta enneaegselt pensionile jäi, ei tahtnud ta mõelda. Nüüd ei astunud ta enam kunagi üle oma vana kolledži ukseläve. (Professor Bengtsson oli jäänud pensionile 1970. aastal ja surnud 1978. aastal.)
Beatrice’il oli minimaalne eraelu. Ta elas 1986. aastal ja oli elanud palju aastaid tillukeses majas Mortlake’is. Siin oli ta mõnikord võõrustanud tudengite gruppe, kuid seda juhtus üha harvemini, kuna ta tajus oma kasvavat tähtsusetust teaduskonna plaanides, kui Bengtssoni vahetas välja Blackadder. Pärast 1972. aastat polnud seal enam keegi käinud. Enne seda olid toimunud peod kohvi, kookide, magusa valge veini ja aruteludega. Need viiekümnendate ja kuuekümnendate tüdrukud olid pidanud teda emalikuks. Hilisemad põlvkonnad olid eeldanud, et ta on lesbi, ning isegi ideoloogiast lähtudes, et ta on allasurutud ja patune lesbi. Tegelikult valitsesid tema mõtteid ta oma seksuaalsusest täielikult tema massiivsed ja vastuvõtmatud rinnad. Need oli ta nooruses surunud korsetti kasutamata tuunikakleitide ja särgikute alla, lastes neil vabalt omaenda lihaseid arendada, nagu tolleaegsed paremad meditsiinilised nõuanded soovitasid, kuid venitades ja vajutades need parandamatult lotti. Mõni teine naine oleks ehk nende rindadega uhkeldanud, kandnud neid uhkelt enda ees ja sobitanud toretsevalt dekolteesse. Beatrice Nest pakkis rinnad lontis ja vanaemalikku pihikusse ning venitas nende peale käsitsikootud džemprid, kaunistatud väikeste pisarakujuliste aukude ridadega, mis olid tema kehakontuuride ümber pisut irevil ja pisut pruntis. Öösel voodis tundis ta, kuidas rinnad vajusid üle ta laia rinnakorvi ühele poole. Viibides oma hubases toakeses koos Ellen Ashiga, tundis ta, kuidas rindade elus raskus kogu selle villases soojuses lauaserva riivas. Ta kujutas ette, et ta on groteskselt punsunud, vaatas tagasihoidlikult maha ja ei vastanud kellegi pilgule. Just nende raskete pallide tõttu peeti teda emalikuks – see oli kiire stereotüüpne hinnang, mis pidas ka tema ümarat nägu ja roosasid põski heasüdamlikkuse märgiks. Kui ta teatud vanusesse jõudis, hakati pidama seda, mida oli peetud heasüdamlikuks, samavõrd meelevaldselt ähvardavaks ja survestavaks. Beatrice’i üllatasid teatud muutused tema kolleegides ja üliõpilastes. Ja siis lõpuks leppis ta nendega.
Mortimer Cropperi pakutud lõunasöögipäeval külastas Beatrice’i Roland Michell.
„Kas ma segan sind, Beatrice?”
Beatrice naeratas masinlikult.
„Ei, mitte eriti. Ma lihtsalt mõtlesin.”
„Ma olen millegi peale sattunud – mõtlesin, kas sa saad aidata. Ega sa ei juhtu teadma, kas Ellen Ash ütleb kusagil midagi Christabel LaMotte’i kohta?”
„Ma ei mäleta midagi.” Beatrice istus naeratades, nagu oleks tema mälu puudumine asja otsustanud. „Ei, minu meelest mitte, ei.”
„Kas kuidagi kontrollida saaks?”
„Ma võin vaadata oma kartoteeki.”
„Oleksin väga tänulik.”
„Mis laadi asja me otsime?”
Roland koges mitte just tavatut soovi torkida, ärritada või ehmatada Beatrice’i, kes istus tohutuna ja liikumatult, näol ikka seesama kerge noriv naeratus.
„Tegelikult ükskõik mida. Ma sattusin tõenditele, et Ash oli LaMotte’ist huvitatud. Ma lihtsalt imestasin.”
„Ma võin vaadata oma kartoteeki. Professor Cropper tuleb lõunaajal siia.”
„Kui kauaks ta seekord jääb?”
„Ma ei tea. Ta ei öelnud. Ta ütles, et tuleb Christie’st siia.”
„Kas mina tohin sinu kartoteeki vaadata, Beatrice?”
„Oh, ma ei tea, seal on suur segadus. Tead, Roland, mul on seal oma süsteem, ning ma parem vaatan ise, sest ma saan oma hieroglüüfidest ise paremini aru.”
Beatrice pani ette lugemisprillid, mis kõlkusid kullatud helmestega kaunistatud keti otsas tema piinlikkust tekitava kehaosa kohal. Nüüd ei näinud ta Rolandit üldse ning asjade sellist seisu ta isegi eelistas, sest ta pidas kõiki oma kunagise teaduskonna meestöötajaid tagakiusajateks ning polnud teadlik, et Rolandi enda positsioon seal oli ebakindel ning et teda sai vaevalt pidada teaduskonna täisvereliseks isaseks. Beatrice hakkas liigutama asju üle laua – raske puust sangadega kudumiskott, mitu avamata raamatute halliks tõmbuvat pakki. Seal oli terve kartoteegikarpide kindluskompleks, paksu tolmuga kaetud ja vanusest kulunud, ning nüüd pani ta kaardid seal endamisi pobisedes lõputult lainetama.
„Ei, see on kronoloogiline, ei, see puudutab ainult lugemisharjumusi, ei, see on majapidamise kohta. Kus see peakarp nüüd ongi? Sa pead aru saama, et kõigi päevikute kohta ei ole täielikku kartoteeki. Ma olen kandnud osa materjali registrisse, aga mitte kõike, seda on nii palju, ma olen pidanud jaotama selle kronoloogiliselt ja pealkirjade alla, siin on Calverley perekond, see ei sobi… vaat siin võib olla…
LaMotte’i all pole midagi. Ei, oota natuke. Siin. Ristviide. Meil on vaja lugemiskarpi. See lugemiskarp on väga teoloogiline. Paistab –” ta tõmbas välja kollaseks tõmbuva eeslikõrvadega kaardi, mille pehmes pinnas oli tint laiali läinud – „paistab, et LaMotte luges 1872. aastal „Haldjas Melusinat.”
Beatrice pani kaardi karpi tagasi ja seadis end jälle oma toolile, vaadates Rolandit ikka selle segadusseajavalt mõnusa naeratuse saatel. Rolandil oli tunne, et päevikud võisid kubiseda registreerimata tähelepanekutest Christabel LaMotte’i kohta, mis olid Beatrice’i kategooriate võrgust läbi lipsanud. Ta lausus jonnakalt:
„Mis sa arvad, kas ma võiksin näha, mida Ellen ütles? See võib olla…” ta heitis kõrvale sõna „tähtis”, „… see võib mulle huvi pakkuda. „Ma ei ole „Melusinat” kunagi lugenud. Näib, et selle vastu on uus huvi tekkinud.”
„Ma üritasin vanasti korra või paar. See on hirmus tüütult pikk ja arusaamatu. Gootika, tead küll, Victoria-aegne gootika, ühe naise poeemi kohta kohati võikavõitu…”
„Beatrice, kas ma tohin heita lihtsalt pilgu sellele, mida proua Ash ütles?”
„Ma vaatan järele.” Beatrice tõusis laua tagant püsti. Ta pistis pea selle khakivärvi kartoteegikapi metalsesse pimedusse, milles lebasid päevikute köited aastate kaupa. Roland märkas ta tohutuid kintse kalasabamustriga tviidriide all. „Kas ma ütlesin 1872?” hõikas Beatrice kajavast kapist. Ta võttis vastumeelselt välja selle karmiinpunase- ja lillakirjust marmoreeritud paberist esilehtedega nahkköite. Ta hakkas raamatut