Minu perekonnale kuulus üks kiri – üks väga tähendusrikas kiri –, mille oli saatnud Randolph Henry Ash minu vanavanaemale Priscilla Penn Cropperile, neiupõlvenimega Pennile. See minu esiema oli väga jõuline ja võib öelda, et ekstsentriline isiksus, sündinud Maine’is pühendunud abolitsionistidest vanematele, kes olid majutanud põgenenud orje ning osalenud uute ideede ja elustiilide kääritamises, mida siis Uus-Inglismaa osariikides leidus. Ta oli naiste emantsipatsiooniliikumise tuline eestkõneleja ning oli ka, nagu oli neil vahvatel inimõiguste eest võitlejatel kombeks, seotud teiste liikumistega. Ta uskus kindlalt mesmerilisse ravisse ja väitis, et oli sellest ohtralt kasu saanud, ning ta osales ka innukalt tolleaegsetes spiritualistlikes eksperimentides, mis õilmitsesid nii vabalt Ameerika Ühendriikides pärast seda, kui õed Foxid olid kuulnud oma esimesi „koputusi”; ta võõrustas selgeltnägija Andrew Wilsonit, „Univercoelumi” või „Universumi võtme” autorit, kes astus tema majas (siis New Yorgis) ühendusse Swedenborgi, Descartes’i ja Baconi vaimudega. Ma peaksin ehk lisama, et kuigi ta ei eitanud sugulust Pennsylvania kveekeritest Pennidega, ei näita minu oma päringud, et seal oleks olnud mingit tugevat seost. Ta läks ajalukku, võib-olla ülekohtuselt, arvestades tema mitmekülgsust ja leidlikkust, kui naine, kes lõi Priscilla Penni taastumispulbri, patentravimi, mis minu harda usu kohaselt ei tapnud kedagi ning päästis ehk vähemasti mõned neist mu esiema väite kohaselt päästetud tuhandetest hingedest kas või ainult platseeboefekti tõttu. Pulber, mida turustati fantaasiaküllaselt, teenis Priscillale varanduse ning Priscilla varandus pani püsti Everblest House’i. Everblest House mõjub külla tulevatele võõrastele üllatavalt, sest see on täpne koopia ühest Mississippi palladionistlikust häärberist, mille kaotas kodusõjas minu isapoolne vanavanaisa Mortimer D. Cropper. Tema poeg, Sharman M. Cropper oli see, kes ratsutas neil heitlikel aegadel elatist otsides Põhja ning tardus legendi kohaselt paigale, nähes, kuidas mu vanavanaema kõneleb vabaõhukogunemisel Fourier’ harmooniapõhimõtetest ja kohustusest otsida vaba kirge ja naudingut. Ma ei tea, kas see sündis kirest või oportunismist, aga ta liitus tema järgijatega ning jõudis nii New Mexicosse 1868. aastal, kui üks nende grupp üritas asutada faalanksit. Mõned neist olid varem moodustanud osa grupist, mida me nimetame nüüd rühmitusteks, mis eraldusid näidiskogukondadest ja ristkülikukujulistest küladest, mida ehitasid nurjunult Robert Owen ja tema poeg Robert Dale Owen, raamatu „Selle ja järgmise maailma vahelise vaieldava maa” autor.
Faalanksiprojekt, mis ei olnud nii range kui Oweni külad, kukkus läbi, sest maagilist 1620 asuka taset, mis oleks esindanud mõlema soo kõigi võimalike kirgede kõiki võimalikke variante, ei saavutatudki ning ka sellepärast, et sealsete entusiastide seas ei leidunud kedagi, kes oleks olnud vilunud põllupidaja või teadnud midagi kõrbetingimustest. Minu vanavanaisa, lõunaosariikide härrasmees, aga ka väikestviisi eraettevõtja, ootas oma aega ja tegi mu vanavanaemale ettepaneku, et ta ehitab oma kadunud nooruse Paradiisi uuesti üles vastavalt vanavanaema eluviisi ratsionaalsetele ja harmoonilistele põhimõtetele – rajades nende õnne perekonnaelu kättesaadavatele naudingutele (koos teenritega, kuigi muidugi ilma orjadeta) ja tusatsemata selle entusiastliku grupiarmastuse pärast, mis oli osutunud nii lahkhelisid põhjustavaks ja käsitamatuks. Sellest lähtuvalt suunati taastumispulbri kasum selle ilusa maja ehitamiseks, milles mina ja mu ema ikka veel elame, ning mu vanavanaisast sai kollektsionäär.
On olemas mitu Priscilla Penn Cropperi portreed, ta oli silmanähtavalt märkimisväärselt ilus ja rohkete võludega naine. Ajavahemikul 1860.–1870. aastate vahel oli tema kodu spiritualistlike uuringute keskus ning talle omase entusiasmiga püüdis ta neisse uuringutesse haarata terve tsiviliseeritud maailma mõtlevaid mehi. Küllap just üks neid katseid meelitas välja Randolph Henry Ashi kirja, mis mingil saladuslikul põhjusel erutas mind nii väga, et sellest sai alguse mu elu kõige kaasakiskuvam huvi. Hoolimata kõige usinamast uurimisest ei ole ma olnud suuteline leidma kirja, mille mu vaarema ilmselt temale kirjutas, ning mul on lakkamatu hirm, et ta võis olla selle hävitanud. Ma ei tea, miks just see paljudest meie valduses olevatest aaretest mind kõige enam liigutas. Jumala teed on imelised – võib isegi olla, et Randolph Henry järsult tõrjuv hoiak mu vaarema huvide suhtes tekitas minus soovi näidata, et me oleme siiski lõpuks väärilised teda mõistma ning seega ka nii öelda võõrustama. Kui isa ulatas mulle esimest korda need siidipaberi vahel hoitud käsitsi kirjutatud leheküljed, tundsin ma päris kindlasti midagi sellesarnast nagu Keatsi söakas Cortez, kes seisab vaikides oma mäetipul Dariénis. Ja kui ma olin kirja puudutanud, tundsin ma, Tennysoni sõnu kasutades, et surnud mees oli mind minevikust puudutanud – ma olin loonud endale elu „Kesk neid rohelust hoidvaid, kuid langenud lehti / surnute üllaid kirju”.
Meie aardekambril on väike leidlik kuppel, millel on lihtsast, mitte mitmevärvilisest klaasist aknaga võlv ning seda võib varjata poolenisti või sulgeda sootuks luugiga, keerates käepidet. Sel päeval oli isa tavatul kombel avanud mitte üksnes luugid, vaid ka rohelise ruloo, millest imbub ohutult sisse mahedat valgust, nii et tuba oli täis päikesekiiri. Selles päikesepaisteses tüünuses eostati mõte, millest tekkis hiljem Stanti kogu ja see ehib nüüd Robert Dale Oweni ülikooli Harmonia muuseumi, mille kuulus kaasasutaja oli mu esivanem Sharman Cropper ning millele andsid taastumispulbrid oma väetava pisipanuse.
Ma toon oma vanavanaema kirja tervikuna ära. See seisab nüüd oma väärilisel kohal minu koostatud kogutud kirjade IX köites (Nr 1207, lk 883) ning katkend sellest on esitatud joonealustes märkustes RHA spiritualistlikule poeemile „Lummas Mamma” „Kogutud teostes”, mis edeneb kindlalt, kuid entusiastide meelest kahetsusväärselt aeglaselt Londoni ülikoolis James Blackadderi juhitava toimetuse toel. Ma pole nõus professor Blackadderi arvamusega, et selle poeemi labaselt kergeusklik proua Eckleburg kujutab minu vaarema. Seal on liiga palju rabavaid erinevusi, mille ma olen toonud üksikasjalikult välja oma sel teemal kirjutatud artiklis „Eksliku identifitseerimise juhtum” (PMLA, LXXI, Talv 1959, lk 174–180), mille juurde ma võin suunata huvilised.
Lugupeetud proua Cropper!
Ma tänan Teid selle eest, et edastasite mulle oma kogemuse planšetiga. Te oletasite õigesti, et mul võib olla mõningane huvi kõige vastu, mis pärineb Samuel Taylor Coleridge’i sulest. Ma ütlen Teile otsekoheselt, et ma pean tundma ka märkimisväärset jälestust mõtte peale, et see särav vaim, olles lahkunud vaevaliselt meie väsitavast ja rõhuvast maisest elust, peaks nüüd olema sunnitud kergitama mahagonist laudu või hõljuma osalt kehalise kuju võtnuna läbi leegivalguses võõrastetubade või kasutama oma vabastatud Mõistust niisuguse valusa ja tühise mõttetuse kritseldamiseks, nagu Te mulle saatsite. Kas ta ei peaks nüüd hoopis rahus Paradiisis mesikastest toituma ja piima jooma?
Ma ei naljata, armuline proua. Ma olen osalenud selliste ilmutuste näitamise katsetes, millele Teie vihjate – nihil humanum a me alienum puto, võin ma öelda, nagu peaksid ütlema kõik minu ametikaaslased – ning minu meelest on kõige tõenäolisemaks seletuseks kombinatsioon, mis koosneb labasest pettusest ja mingist kogukondlikust hüsteeriast, spirituaalse ärevuse ja palavikulise erutusemiasmist või roomavast udust, mis vaevab meie peenemat seltskonda ja kõditab meie teejoomiste vestlust. Spekulatiivse meelelaadiga inimene võiks leida selle miasmi põhjuse meie ühiskonna üha kasvavas materialismis ning järeleandmatus