„Mu mees tahtis, et need jääksid Katyle. Meie tütrele. Juhul, kui teda huvitaks kirjandus. Tema magamistoas te magategi, professor. Aga nüüd on ta juba ammu kodust ära – tal on endal poeg ja tütar –, aga ma hoian tema tuba endisena, et ta saaks sinna tagasi tulla, kui tal asjad üle jõu peaksid käima. Ta hindab seda. Enne laste saamist oli ta õpetaja. Ta õpetas inglise keelt. Ta ilmutas sageli huvi Grummeri puukirjade vastu. Nii me neid alati nimetasime. Grummeri puukirjad. Ma ei saanud kuidagi isegi mõelda nende teile andmisest, ilma et ma oleksin Katylt küsinud. Kirjad on mingis mõttes tema omad – minu juures hoiul, kui te mõistate, mida ma öelda tahan.”
„Muidugi peaksite temaga nõu pidama. Te peaksite ütlema, et me maksame teile loomulikult nende dokumentide eest soodsat hinda. Kui te tütrega räägite, peaksite seda mainima. Meil on väga külluslikud vahendid, proua Wapshott.”
„Väga külluslikud vahendid,” kordas naine tema järel ebamääraselt. Cropper oli teadlik, et naise meelest oli viisakusetu küsida talt, millist hinda ta pakuks, ning see sobis talle väga hästi, see andis talle ruumi manööverdamiseks, kui ta arvestas, et proua Wapshotti tagasihoidliku ahnuse kõige rammusamadki unistused ei ulatu tõenäoliselt sedalaadi summani, mida ta oleks valmis maksma vabaturul. Neil puhkudel eksis ta harva. Ta oskas enamasti dollari täpsusega ennustada, mida mõni küla abikirikuõpetaja või kooli raamatukoguhoidja võib enda oletamist mööda nõuda nii enne kui ka pärast asjatundja nõuannet.
„Ma pean selle üle järele mõtlema,” vastas proua Wapshott häirituna, kuid asi oli liikuma hakanud. „Ma pean vaatama, mis on kõige parem.”
„Mul pole mingit kiiret,” kinnitas Cropper, sõi oma röstsaia lõpuni ja pühkis sõrmed damastist salvräti külge puhtaks. „Ainult üks asi – kui keegi teine peaks teiega nende dokumentide pärast ühendust võtma, siis oleks teist kena, kui te peaksite meeles, et mina ilmutasin esimesena huvi. Meil kõigil on oma väike akadeemiline viisakus, aga mõni meist on täiesti valmis mõne teise selja taga tegutsema. Ma tahaksin teilt kinnitust, et te ei tee nende lühikeste kirjadega midagi, ilma et te kõigepealt minuga nõu peaksite. Kui te tunnete, et saate seda lubada. Ma võin ka teile kinnitada, et te leiate, et minuga nõu pidamine tuleb teile kasuks.”
„Mulle ei tuleks see pähegi. See tähendab, et ma jätaksin teiega ühendust võtmata. Kui keegi peaks. Aga ma olen kindel, et seda ei juhtu, keegi pole minu poole pöördunud kõigi nende aastate jooksul, enne teie tulekut, professor.”
Naabrid pistsid pead akendest välja, kui ta majakese eest minema sõitis. Tema auto oli pikk must Mercedes, kiire, sünge auto, niisugune, mida nähakse sagedamini raudse eesriide taga mingite aukandjate käsutuses. Ta teadis, et Inglismaal mõjub see ülepakkumisena, erinevalt tema tviidpintsakust. Ta ei hoolinud sellest. Auto oli ilus ja võimas ning tema loomuses oli ka toretsemiskalduvusi.
Kui Cropper liikus sujuvalt mööda kiirteed, mõtles ta, kuhu ta järgmiseks peab minema. Sothebys oli oksjon, kus müüdi autogrammide albumit, milles oli Ashi värsinelik ja tema allkiri. Ta peab veetma ka mõne päeva Briti Muuseumis. Kui ta James Blackadderist mõtles, ilmus ta näole vastikusgrimass. Ta peab ka – kohustus, millesse ta suhtus samuti pigem vastikuse kui rõõmuga – Beatrice’i lõunale kutsuma. Kui maailmas oli midagi, mida ta kahetses rohkem kui kõiki teisi asju, siis oli see Beatrice’ile kuuluv Ellen Ashi päevikute pooleksklusiivne omandiõigus. Kui temal endal ja tema assistentidel oleks täielik ligipääs neile materjalidele, siis oleks suur osa neist juba annoteeritult, registriga varustatult trükis, nii et seda saaks kasutada ristviitamiseks ja tema enda leidudele valguse heitmiseks. Kuid Beatrice muudkui aga istus, sobras ja kahtles tähendustes ja faktides tema meelest tõelise inglise kitsiduse ja diletantismiga, jõudmata kuhugi, aga tundes end nähtavasti üsna mõnusalt nagu see tülikas lammas raamatus „Alice Imedemaal”. Cropperil oli kontrollimiseks terve märkmikutäis küsimusi, kui ta vaid saaks, kui Beatrice talle ligipääsu võimaldaks. Tal oli niisugune märkmeraamat kaasas iga kord, kui ta Atlandi ületas. Tal oli kindel veendumus – selles ei kahelnud ta kunagi intellektuaalselt ega kogenud seda kuidagi teisiti kui tajutavat puudust, teadmist millestki, mis on tema olemuslikus mugavustundes vajaka – et Ellen Ashi dokumendid peaksid olema Stanti kogus.
Vahetevahel mängis Mortimer Cropper mõttega kirjutada autobiograafia. Ta oli mõelnud ka perekonnaloo kirjutamisest. Ajalugu, kirjutamine nakatab teatud aja möödudes inimese enesetaju ning Mortimer Cropper, kes dokumenteeris sujuvalt iga viimase kui ühiku, mis puudutas Randolph Henry Ashi päevi, tema väljaminekuid ja kojutulekuid, tema õhtusöögikutseid, jalutuskäike, ülemäära kaastundlikku suhtumist teenijatesse, tema vastumeelsust kuulsusena kohtlemise vastu, oli võib-olla üsna loomulikult tundnud, et tema enda identsus oli mõnel juhul, parimal juhul, ainult kujuteldav ja sulandus sellesse kirjutamisteemasse, jäädvustatavasse materjali. Ta oli tähtis inimene. Tal oli võimu, ametikohale määramise ja sealt vallandamise võimu, tšekiraamatu võimu, Thothi võimu ja Mercuriuse kombel ligipääs Stanti kogu saladustele. Ta hoolitses oma keha, välise mina eest nõudlikkusega, mida ta oleks rakendanud ka sisemise mina hüvanguks, kui ta oleks teadnud, kes ta on, kui ta ei oleks tundnud, et kogu see asi on tiheda saladuslooriga kaetud. Ta mõtles sellest ainult vahetevahel, kui ta viibis nii nagu nüüd siledas mustas üksinduses ja liikus.
Ma teadsin, kelleks ma peaksin saama, juba väga noores eas, Aardekambris, oma ilusas vanematekodus Chixaugas New Mexicos – üsna selle koha lähedal, kus paikneb nii kaunilt Robert Dale Oweni ülikool.
Everblest House on täis mu vanaisa ja vanavanaisa kogutud ilusaid ja kummalisi asju, mis kõik on suurepärase kvaliteediga muuseumieksponaadid, kuigi varutud ilma ühegi teise põhimõtteta peale nende harulduse või erilise seotuse ühe või teise mineviku suurkujuga. Meil oli ilus mahagonist noodipult, mis oli ehitatud Jeffersonile endale, vastavalt tema enda leidlikele tehnilistele juhistele liigendite ja nurkade osas. Meil oli (Wielandi) büst, mis oli kunagi kuulunud leebele päevikupidajale ja paljude suurmeeste tuttavale Crabb Robinsonile, kes oli oma taipliku pilguga päästnud selle unustusest teiste esemete seas. Meil oli teodoliit, mida oli kasutanud Swedenborg, ja Charles Wesley lauluraamat, nagu ka nupukalt kavandatud uus kõblas, mida Robert Owen oli kasutanud oma teerajaja päevil New Harmonys. Meil oli pommidega kell, mille oli Benjamin Franklinile kinkinud Lafayette, ning Honoré de Balzaci jalutuskepp, mõnevõrra ohtralt ja ja maitsetult kalliskividega inkrusteeritud. Mu vanaisal oli kombeks võrrelda seda tõusiklikku suurustlust Oweni kõpla ehtsa väärikuse ja lihtsusega. Kuna kõblas oli uus ja puhas, siis pole päris kindel, kas see oli ikka nii praktiline ese, nagu mu vanaisa kujutles, aga tema suhtumine teeb talle sellegipoolest au. Meil oli ka palju objets de vertu, sealhulgas kaunid Sèvres’i portselanikogud, Hiina portselan, Veneetsia klaas ja idamaised kahhelkivid. Enamiku neist asjadest – Euroopa esemed – oli kogunud mu vanaisa, kes otsis kannatlikult välja unarusse jäetud nipsasjad ja rändas ringi neljal mandril, pöördudes alati uute aaretega tagasi mesa – vaatega läikivvalgesse majja. Aardekambri kõrged, klaasist esiküljega kastid oli ta ise kavandanud ning ühendanud neis harmooniliselt tema enda idealistlikest uusasukatest esivanemate utilitaarse mööbli lihtsuse ja selle rahva rohmaka, kuid võimsa latiinostiili, kelle keskel nad olid proovinud ehitada.
Mu isa, kes põdes haigust, mida nüüd nimetataks korduvaks kliiniliseks depressiooniks ja mis ei lasknud tal edukalt pidada mingit ametit, kuigi ta oli lõpetanud summa cum laude Harvardi usuteaduskonna, lõbustas ennast aeg-ajalt sellega, et laskis minul uurida neid aardeid, mille mõnevõrra edutule kataloogimisele ta pühendas oma selgemad päevad, sest ta ei suutnud kuidagi lähtuda mingist läbivast põhimõttest, mille kohaselt neid oleks tulnud korrastada. (Pelk valmistamise või omandamise kronoloogia oleks olnud kõige lihtsam, aga isa mõistus ei püüelnud lihtsuse poole.) „Siin, Morty, mu poiss,” ütles ta mulle, „siin on ajalugu, mida sa saad peos hoida.” Mulle meeldisid eriti üheksateistkümnenda sajandi silmapaistvate tegelaste portreevisandid ja signeeritud fotod – Richmondi ja Wattsi visandid ning Julia Margaret Cameroni fotod –,