Võib öelda, et Ajaloolane ja Teadusemees käivad mõlemad surnutega läbi. Cuvier on jaganud liha, liikumist ja ihasid kadunud megateeriumile, samal ajal kui Michelet ja Renani, härra Carlyle’i ja vendade Grimmide elavad kõrvad on kuulnud kadunute veretuid karjeid ja andnud neile hääled. Mina ise olen kujutlusvõime abiga natuke selles suunas tegutsenud, olen kõhurääkijana toiminud, laenanud oma häält ja elu neile minevikuhäältele ja eludele, kelle taaselustamine meie elus hoiatuse, näitena, meis kõigis püsiva minevikueluna on iga mõtleva mehe ja naise asi. Aga tegutsemisviiside vahel on vahe, nagu Te ilmselt hästi teate, ning mõni on järeleproovitud ja katsetatud, kuid teised täis ohtu ja pettumust.
See, mis on loetud, mõistetud ja vaadeldud ja intellektuaalselt taibatud, armuline proua, kuulub meile, et me sellega elaksime ja töötaksime. Terve elu kestev uurimistöö teeb meile kättesaadavaks üksnes osakese meie esivanemailt päritud minevikust, rääkimata neist igavikest enne meie rassi kujunemist. Selle osakese peame aga põhjalikult omaks võtma ja edasi andma. Hoc opus, hic labor est. Pole olemas, on mul kiusatus kinnitada, ühtki kerget teed, ühtki otseteed – neid leida püüdes oleme nagu Bunyani Võhiklus, kes leidis põrgutee isegi Taevase Linna värava ees.
Mõelge sellest, mida Te teete, armuline proua, kui Te üritate nendega, nende kallite ja hirmsate surnutega, otse suhelda. Millist tarkust on nad kogu selle ajaraiskamise juures jaganud? Et vanamemm jättis oma prossi kappkella sisse või et igivana tädi paneb hauatagusest elust pahaks, et suguvõsa hauakambris on lapsukese puusärk tema oma peale pandud. Või et, nagu Teie S.T. C. Teile pühalikult kinnitab, on „teispoolsuses igavene õndsus neile, kes seda väärivad ja karistusaeg noile, kes ei vääri”. (Tema, kes ta ei teinud kunagi seitsmes keeles asesõnade kasutamisel ainsatki viga.) Selle ütlemiseks, armuline proua, pole küll vaja hauast tõusnud viirastust.
Seda möönan ma küll, et võivad olemas olla mõned hulkuvad vaimud, maamullid, pursked, õhuolevused, kelle enda nähtamatute käikudega meie tajuhoovused mõnikord ristuvad. Mõningad tõendid viitavad, et mingit laadi piinarikkad mälestused teatud mentaalsel kujul on siiski omased mõningatele hirmsatele paikadele. Taevas ja maa peal on tõesti rohkem asju, kui meie filosoofias undki nähakse. Kuid ma usun, et neid ei avastata mitte koputuste, tagumiste või ilmsete puudutustega või sellega, et härra Home lendab üha ringi ja ringi ümber kroonlühtri, käed kangelt üles tõstetud, ega ka kritseldustega Teie planšetil, vaid pika ja kannatliku vaatlusega, mis hõlmab surnud teadvuste ja elusorganismide keerulist toimimist, tarkusega, mis vaatab ette- ja tahapoole, läbi mikroskoobi ja spektroskoobi, mitte aga maisest elust vaevatud viirastuste ja vaimude ülekuulamisega. Ma olen tundnud üht head hinge ja selget mõistust, mis sellise sekkumisega täiesti tasakaalust välja on löödud, ning mitte mingil hea, vaid tõepoolest, hoopis halva eesmärgiga.
Ma olen kirjutanud nii pikalt, sest ma ei soovi, et Te mõtleksite, nagu ma suhtuksin Teie lahketesse mõtetesse minust frivoolselt või mõtlematu, sõjaka halvustamise vaimus, nagu mõned võiksid öelda. Mul on küll sügavad veendumused – ja teatud hulk omaenda sellekohast kogemust, mis välistab Teie sõnumi – Teie vaimusõnumi vastuvõtmise – vähimagi huvi või naudinguga. Ma pean paluma, et Te mulle enam niisuguseid kirjutisi ei saadaks. Kuid Teisse endasse ja Teie omakasupüüdmatusse tõeotsimisse suhtun ma muidugi suure austuse ja entusiasmiga. Teie võitlus Teie soo nimel on üllas ning seda peab varem või hiljem saatma edu. Ma loodan sellest tulevikus rohkem kuulda.
Selle kirja ümberkirjutus tähistas Mortimer Cropperi autobiograafilistes visandites alati kõrgpunkti, millest edasi kahanesid märkmed kiiresti banaalseteks lapsepõlvemälestusteks või pelgateks õpetlase kataloogikirjeteks tema järgnevate suhete kohta Randolph Henry Ashiga – peaaegu nii, riivas ta mõnikord mõtet, nagu ta ise ei eksisteerikski, nagu poleks tal pärast seda esimest kokkupuudet paberi elektrilise krabina ja tindi energiliste mustade loogetega enam enda eraldi eksistentsi. Tema lõpetamata käsikirjad oleksid nagu kantud ihast jõuda kirjani ja see sisse panna, uurida kirja, jõudes äratundmise hetkeni, ning oleksid siis otsekui kaotanud oma hoo ja pinge ja võbinal peatunud. Oli üks lause, mille ta alati lisas ilma mingi eriti mõjuva põhjuseta ning see puudutas selle varase mälestuse seostamist tema vanaema sinna kõrbe imporditud suurepärase lõhnasegu esivanematelt päritud hõnguga – selles olid roosi õielehed ja põhilised värskendavad õlid, sandlipuu ja muskus. Ta oli ka teadlik, soovimata seda teadlikkust kuidagi uurida, et tema vastumeelsus või võimetus selles laadis kirjutamist jätkata, oli seotud mingi keeluga, mis oli seatud kirjutamisele emast, kellega teda ühendas kodune elu Ameerikas ja kellele ta kirjutas välismaal viibides iga päev pikki ja südamlikke kirju. Meil kõigil on elus asju, mida me teame sel napil, kasulikul ja vihjelisel kombel ning mille me jätame meelega lähemalt uurimata. Proua Cropper istus kõrbes ja pani selle tahte ja raha jõul õitsema ja õilmitsema. Professor Cropper kaotas oma unenägudes temast alati proportsioonitaju, nii et ema ilmus suurena nagu tema ruumikas eestuba või seisis tohutu ja rangena harkisjalu karjamaa kohal. Ema ootas temalt palju ning ta ei olnud ema alt vedanud, kuid kartis vedada.
Mortimer Cropper jõudis mõõdukalt rahulolevana Barrett’si hotelli, mille ta oli valinud osalt selle mugavuse pärast, kuid veelgi enam sellepärast, et Ashi külastanud Ameerika kirjanikud olid minevikus seal peatunud. Teda ootas seal pakk kirju, sealhulgas üks emalt, ja kirjake Blackadderillt, milles oli öeldud, et Blackadder ei näinud mingit põhjust parandada tekstikriitiliselt oma märkust „Ask Emblale III” kohta Cropperi avastuste valguses Islandi maastiku kohta. Oli ka Christie kataloog, kus müüki tulevate Victoriaaegsete esemete seas oli ka nõelatoos, mis traditsiooniliselt arvati olevat kuulunud Ellen Ashile, ning kunagi ühele Veneetsias elavale ameeriklannast lesele kuulunud sõrmus, mille kristallõõnsuses arvati olevat mõned Ashi juuksekarvad. Stanti kogusse kuulusid mitu järjestikust selle suure juukselaka kärpimisel saadud saaki, tuhmunult tume, hilisem hallisegune ning viimane surmajärgne hõbe, nüüd kõige säravam, kõige vastupidavam. Ashi muuseum Ashi Bloomsbury majas teeb võib-olla pakkumise, Cropper ise teeb kindlasti ning nõelatoos ja juuksekihar talletatakse kuusnurkses ruumis, päris Stanti kogu südames, kus Ashi, tema naise, pereliikmete ja tuttavate reliikviad kogunesid liikumatus, reguleeritud õhus. Cropper istus baaris lõõmava kamina ees kõrges nahktugitoolis, luges oma kirju ning teda külastas põgusalt nägemus tema valgest templist, mis säras kõrbepäikeses ning kätkes endas jahedaid siseõuesid, kõrgeid treppe ja omamoodi klaasist mesilaskärge meenutavaid hääletuid kambrikesi, radiaalselt asetsevaid töökabiine ning omavahel ühendatud lao- ja õpperuume, nende raamid läikivad ja kullatud, kätkes endas valguskiiri ja – sambaid, milles kullatud süstikutesse mähkunult tõusid ja laskusid õpetlased sihikindlas rahus.
Mortimer Cropper mõtles, et kui ta on sisseostud sooritanud, kutsub ta Beatrice Nesti lõunale. Ta oletas, et saab kokku ka Blackadderiga. Ta oli oodanud, et Blackadder ütleb midagi tõrjuvat tema Islandi tähelepanekute kohta. Tema teada ei olnud Blackadder palju aastaid Briti saartelt jalgagi välja tõstnud, erandiks ainult rahvusvahelised viktoriaanliku luule konverentsid, mis kõik toimusid ühesugustes seminariruumides, kuhu pääses autoga ühesugustest hotellidest. Tema, Cropper, oli seevastu hakanud juba varakult järgima Randolph Ashi rännakuid – mitte järjestikku, vaid vastavalt sellele, kuidas võimalused tekkisid, nii et tema esimene retk oli olnud
Põhja-Yorkshire’i nõmmedele ja rannikule, kus Ash oli 1859. aastal nautinud üksildast jalgsimatka, tegeldes asjaarmastajalike merebioloogia alaste uuringutega. Cropper oli korranud seda matka 1949. aastal, otsinud üles kõrtsid ja kiviladestud, roomlaste teed ja pärljad mägiojad, peatunud Robin Hoodi lahes ja joonud sooja, vastikut pruuni õlut ning söönud kohutavaid lamba kaelatükkide hautisi ja mooritud rupskeid, mis ajasid tal südame pahaks. Hiljem oli ta järgnenud Ashile Amsterdami ja Haagi ning oli matkanud Ashi jälgedes Islandil, vaadelnud geisreid, kihavaid kuuma muda ringe ning mõelnud neist kahest Islandi kirjandusest inspiratsiooni saanud poeemist: „Ragnarökist”, viktoriaanliku kahtluse ja meeleheite eeposest