Mortimer Cropper läks üles oma meeldivasse sviiti ja luges kirjade fotokoopiad veel kord läbi. Ta helistas Beatrice Nestile. Naise hääles oli midagi, mis meenutas paksu villast lõnga, ta kõhkles nagu alati, tuli välja aeglaste pool-vastuväidete sajuga ning nõustus siis nagu alati. Cropper oli aru saanud, et preili Nesti meelitamine mingeid häid tulemusi ei anna, kuid temas süütunde tekitamine annab küll.
„Mul on paar väga täpset küsimust, millele ainult teie oskate vastata… Ma hoidsin neid just teie jaoks… kõik muud ajad oleksid äärmiselt ebamugavad, aga muidugi muudaksin ma aega teile vastu tulles… kulla Beatrice, kui te tulla ei saa, pean ma midagi muud korraldama, mul pole vähimatki soovi teile teie kiires elus ebamugavust põhjustada…” See kestis kaua. Et tulemus oli ette teada, ei oleks see pidanud nii olema.
Cropper avas lukustatud kohvri, pani ära Randolph Ashi kirjad ristitütrele – või igal juhul nende varastatud kujutised – ja võttis välja need teised fotod, millest tal oli suur ja mitmekesine kollektsioon – sedavõrd mitmekesine, kuivõrd on võimalik varieerida ihu või nahatooni või nurga või detailsusemõttes seda põhiolemuselt nii lihtsat tegevust või andumust. Tal olid tema enda sublimatsiooniviisid.
seitsmes peatükk
Mees märtriks saada võib
kus tahes
kas kõrbes, kirikus
või laadatelke vahel.
me suurte tegudeta jääb
saatuseks see –
elunatukest venitada
ruumi pilkase sees.
Kui inimesed mõtlesid Beatrice Nestist – ja seda ei teinud kuigi paljud kuigi sageli –, siis paelus nende kujutlusvõimet tema väline olemus ja mitte tema siseelu. Ta oli vaieldamatult tüse, aga ometi vormitu, ohtra ja küllusliku ihuga ja väheliikuvate puhevate puusadega naine, kellel oli massiivne rind, mille kohal asetses rõõmsakujuline nägu, kroonitud valge juustesäbruga, mis meenutas mingit angooramütsi või paksu villase lõnga pasmast ja oli põimitud ja käänatud rulli, kust üksikud salgud igasse suunda rippusid ja ekslesid. Kui need vähesed inimesed, kes teda tundsid – Cropper, Blackadder, Roland, lord Ash –, temast põhjalikumalt mõtlesid, võisid nad lisada mingi piltliku võrdluse. On täheldatud, et Cropper mõtles temast kui Carrolli tööd segavast valgest lambast. Blackadder võrdles teda halva tuju hetkedel puhevil valge ämblikuga, kes on pimeduses luitunud ning sikutab urust oma püüniseniite. Feministid, kes olid aeg-ajalt püüdnud Ellen Ashi päevikule ligi pääseda, pidasid teda mingiks kaheksajalast valvuriks, ookeani Fafniriks, kes on kombitsad loiult oma aarde ümber mässinud ning varjab oma asukohta tuunja tindi või vesise suitsuga. Kunagi oli olnud ka inimesi, kes tundsid Beatrice’i – eeskätt ja võimalik, et ainsana professor Bengt Bengtsson. Ta oli olnud professor Bengtssoni üliõpilane Londonis aastatel 1938–41, rasketel aegadel, mil meesüliõpilastest olid saanud sõdurid, pommid olid langenud ja toitu oli nappinud. Mõned naised olid kogenud tol ajal ootamatut kergemeelsust ja vabadust. Beatrice oli kogenud professor Bengtssonit. Bengtsson valitses Prince Albert College’i inglise keele teaduskonda. Ta armastas peamiselt Eddasid ja vanaskandinaavia mütoloogiat. Beatrice õppis seda kõike. Ta õppis filoloogiat, anglosaksi keelt, ruune ja keskaegset ladina keelt. Ta luges Masefieldi, Christina Rossettit ja de la Maret. Bengtsson ütles, et ta peaks lugema „Ragnarökki” – R. H. Ash oli oma aja kohta küllaltki silmapaistev õpetlane ning teda peeti moodsa luule teerajajaks. Bengtsson oli pikk, kiitsakas ja habemega, tal oli metsik pilk ja rohkem innukat energiat, kui oli võimalik rakendada noorte daamide harimisel vanaskandinaavia juurte peensuste osas. Ta ei suunanud aga seda energiat noorte daamide hingedele, ihust rääkimata, vaid väärtarvitas seda iga päev Arundel Armsi baaris omaväärsete seltskonnas. Hommikuti oli ta oma heleda juuksepahmaka all näost luuvalge ja helklev. Pärastlõunati punetas ta näost, rääkis segaselt ja hingas oma umbsesse kabinetti õllelehka. Beatrice luges „Ragnarökki” ja „Ask Emblale”. Ta lõpetas ülikooli cum laude ja armus Randolph Henry Ashisse. Sellised armumised polnud omal ajal sugugi tavatud. „On olemas luuletajaid,” kirjutas Beatrice oma lõputöös, „kelle puhul näib, et nende lembeluuletused ei tegele mitte mõne kauge daami kiitmise või süüdistamisega, vaid meeste ja naiste tõelise vestlusega. Selline on John Donne, kuigi ta võib ka teatud tujus sõimata tervet sugupoolt. Selline oleks võinud olla Meredith, kui asjaolud oleksid olnud rõõmsamad. Lühike katse mõelda teistest „lembeluuletajatest”, kes ootavad mõlemapoolset intelligentsust, peab veenma meid selles, kui esileküündiv on Randolph Henry Ash, kelle „Ask Emblale” luuletused esitavad suhtluse läheduse, vastanduse ja luhtumise kõiki faase, kuid veenavad alati lugejat, et kusagil on see reaalne mõtlev ja tunnetega naine, kellele need on adresseeritud.”
Beatrice vihkas kirjutamist. Ainus sõna, mille üle ta selles korralikus ja igavas uurimuses uhkust tundis, oli „vestlus”, mille ta oli valinud, eelistades seda ilmsemale „dialoogile”. Neil päevil oleks Beatrice andnud sellise vestluse eest mida tahes. Ta mõistis uduselt, et nende luuletuste lugemine pakkus talle valusat ning näis, et ka keelatud võimalust silmata tsiviliseeritud jutuajamise ja varjamatu kire ühitust, mida kõik kindlasti tahtsid, aga mida ei paistnud olevat kellelgi, kui ta vaatas ringi oma väikeses maailmas, oma tõsiseid metodistidest vanemaid, ülikooli naiste teeklubi juhtivat proua Bengtssonit ning teisi üliõpilasi, kes piinlesid kutsete pärast tantsu- ja vistiõhtutele.
Me oma maailma nüüd loome uuesti, me kaks ning seda nimetades teame, mida tähendavad sõnad, nii meile kui ka teistele, kel praegu käibemoeks, külm kõnepruuk on – kuid meie ütleme; puu, tiik ja õhus näeme tuld, me näeme päikest, meie päikest, ah, ükskõik kelle päikest, maailma päikest, kuid just meie päikest eriti …
Ash rääkis temaga ja tema kuulis Ashi. Ta ei oodanud, et ta kuuleks midagi säärast kelleltki teiselt, ning ei kuulnudki. Ta ütles professor Bengtssonile, et ta tahab kirjutada oma doktoridissertatsiooni „Ask Emblale” teemal. Bengtsson suhtus sellesse väga kahtlevalt. See oli kõikuv pinnas, omamoodi mädasoo nagu Shakespeare’i sonetid. Millist panust olemasolevatele teadmistele lootis Beatrice anda, millises panuses võis ta kindel olla? Professor Bengtssoni meelest oli ainus turvaline doktoridissertatsioon toimetatud Väljaanne ning ta ei oleks tõesti soovitanud R. H. Ashi. Tal oli aga sõber, kelle tuttav oli lord Ash, kes oli Ashi dokumendid Briti Muuseumisse paigutanud. Oli teada, et Ellen Ash oli päevikut pidanud. Selle toimetamine võiks olla sobilik ettevõtmine – midagi kindlalt uut, mõõdukalt kasulikku, jõukohast ja Ashiga seotut. Kui preili Nest on selle töö lõpetanud, on ta suurepärases seisus, et edasi minna…
Nii oligi läinud. Preili Nest oli seadnud end murelikult pabereid täis kastide ette – seal olid kirjad, pesunimekirjad, retseptiraamatud, igapäevase päeviku köited ja teised, õhemad kaustikud, kus olid isiklikumad ja harvemad sissekanded. Mida oli ta lootnud? Mingit lähedust luuletuste autoriga, selle hiilgava mõistuse ja kirgliku natuuriga.
Täna luges Randolph mulle valjusti ette Dante sonette tema „Vita Nuovast”. Need on tõesti ilusad. Randolph juhtis mu tähelepanu Dante itaalia keele tõeliselt maskuliinsele energiale ning armastusekäsitluse vaimsele jõule. Ma usun, et me ei tüdi nendest geniaalsetest luuletustest kunagi.
Randolph luges oma naisele ette iga päev, kui nad samas majas viibisid. Noor Beatrice Nest püüdis kujutleda nende ettelugemiste erutavat mõju, kuid Ellen Ashi ebamäärane omadussõnaline entusiasm teda ei aidanud. Tema reageeringutes oli mingit mahedust ja üldist kohusetundlikku rõõmu, mis Beatrice’ile alguses ei meeldinud ning mida ta hiljem oma teemasse süvenedes endastmõistetavaks pidama hakkas. Selleks ajaks oli ta avastanud teised, vähem üksluised hääletoonid.
Ma ei suuda kunagi piisavalt kiita Randolphi headust ja kannatlikkust minu nõrkuste ja vajakajäämiste suhtes.
See või