Lumm. A. S. Byatt

lugenud üsna pikka sissejuhatust, mis oli minu meelest pisut pedantne. Siis jõudsin ma rüütel Raimondinini ja tema kohtumiseni Fontaine de Soifi särava daamiga, mis meeldis mulle juba rohkem. Preili LaMotte’il on kaheldamatu anne judinaid peale ajada.”

      „Beatrice…”

      „Kas sedasorti asja sa…?

      „Beatrice, kas oleks võimalik, et ma loeksin seda ise ja et ma saaksin selle kohta märkmeid teha?”

      „Sa ei tohi seda siit kabinetist välja viia.”

      „Võib-olla saaksin ma toetada end sinu lauanurgakese peale. Kas ma jääksin sulle hirmsasti ette?”

      „Ei vist, ei,” vastas Beatrice. „Sa võid saada selle tooli, kui ma raamatuhunniku sealt ära tõstan…”

      „Lase mina tõstan…”

      „Ja sa võiksid siis istuda minu vastas, kui ma laua selle nurga lagedaks teen…”