Niisiis suundusid luuletaja ja tema mõrsja ühel selgel juunipäeval 1848. aastal piki varjulist jõekallast koopasse, mis annab varju Sorgue lättele, vaatepildile, mis on piisavalt hirmuäratav ja ülev, et rahuldada isegi kõige romantilisemat rändurit, ning veel lõpmata muljetavaldam, kui see on ühendatud mälestusega suurest kurtuaassest luuletajast Petrarcast, kes elas siin oma pühendumust täis päevi ja sai õudusega teada oma käskijanna surmast katku ajal.
Paakunud jõekaldad on nüüd kasutamisest libedad ning põhjamaine rändaja peab rühkima oma eesmärgi poole keset turistide hulki, klähvivaid Prantsuse koeri, vees pladistavaid lapsi ja suhkruvatimüüjaid ning teda tülitavad jubedate suveniiridega ja masstoodetud „käsitöö” toodetega kauplejad. Jõgi on taltsutatud paisudega ja torudega, kuigi reisijuht ütleb meile, et see võib tõusta ja kogu kaverni ja ümbritseva maastiku üle ujutada. Kirjanduslik palverändur peaks vastu pidama: ta saab tasuks pildi rohelisest veest ja süngetest kaljudest, mis saavad olla paratamatult väga vähe muutunud sellest ajast saadik, kui meie rändajad seda vaatamas käisid.
Vesi tõuseb koopas väga kiiresti, sest seda toidab üsna võimas maa-alune jõgi ning kokku voolab ka vihmavesi, mis on kogunenud Vaucluse’i platoolt ja Mont Ventoux’ kivistelt külgedelt,
Petrarca Tuuliselt Mäelt, nagu Randolph seda ühes kirjas nimetas. Selle majesteetliku jõe nägemisel meenus talle ilmselt Coleridge’i püha jõgi ning võib-olla ka Muusade purskkaev, arvestades seoseid Petrarcaga, luuletajaga, kellega ta oli väga lähedane ning kelle sonetid Laurale arvatakse olevat mõjutanud tema luuletusi Emblale. Koopa ees, mida ääristavad viigipuud ja fantastilised juured, kerkib mitu valget kaljut keset kiirevoolulist jõge, mis imbub kokkupõimunud hõljuvatesse rohelistesse kasvudesse, mis võiksid väga vabalt olla Millais’ või Holman Hunti maalitud. Ellen märkis nende „chiare, fresche e dolci acque” ilu; Randolph tõstis võluva žestiga oma noore naise sülle ja kandis ta üle vee, et panna ta nagu merineitsi või veejumalanna istuma ühele trooniga sarnanevale valgele kivile keset jõge. Me võime kujutleda, kuidas ta istus seal, naeratas häbelikult tanu varjus ning hoidis seelikut veest eemal, samal ajal kui Randolph mõtiskles selle üle, kuidas ta oli saanud nii erinevalt Petrarcast lõpuks endale daami, keda ta oli jumaldanud eemalt, paljude takistuste ja raskuste kiuste peaaegu niisama kaua, nagu oli kestnud varasema luuletaja kuueteistkümneaastane lootusetu pühendumine siinsamas paigas.
Ash väitis alati erinevalt paljudest oma kaasaegsetest, eriti professor Gabriele Rossettist, poeedi isast, et Petrarca Laura ja Dante Beatrice koos Fiametta, Selvaggia ja teiste platoonilise kurtuaasse armastuse objektidega olid reaalsed elusad naised, kõlbeliselt puhtad, kuid armastatud lihalikul kujul enne nende surma, mitte aga Itaalia poliitika, kirikuvõimu ega isegi nende loojate hinge allegooriad. Petrarca nägi Laure de Sade’i 1327. aastal Avignonis, armus temasse otsekohe ja armastas teda vankumatult, hoolimata naise truudusest Hugo de Sade’ile. Ash kirjutas nördinult Ruskinile, et poeetilist kujutlusvõimet ja armastuse olemust on vääriti mõistetud, kui oletatakse, et seda on võimalik abstraheerida allegooriaks, ning see ei saaks tõepoolest tuleneda „üksiku kehastunud hinge inimlikust soojusest kogu selle puhtuses ja kõlbelises vitaalsuses”. Tema oma luule, lisas ta, algas ja lõppes „sääraste lihaliku kuju võtnud tõdedega, sääraste kordumatult unikaalsete eludega”.
Arvestades seda sümpaatiat petrarcaliku daami jumaldamise vastu, pole üllatav, et Ash ootas nii andunult, hoolimata sellest, mida võiks nimetada Ellen Besti ja tema isa kristlikeks kõhklusteks ja kapriisideks. Kui uskuda Elleni pereliikmete ja Ashi enda sõnu, oli Ellen nende tutvuse alguses hapra ja õrna iluga uhke tütarlaps. Nagu ma olen näidanud, oli dekaani murel Ashi suutlikkuse pärast naist ülal pidada mõningat alust, ning seda toetas Elleni enda väga reaalne religioosne kõhklus „Ragnaröki” kahtlaste tendentside pärast. Need kirjad, mis on säilinud nende kuramaažiajast – haledalt vähesed, kahtlemata Elleni õe Patience’i üliagara tegutsemise tõttu pärast Elleni surma –, annavad mõista, et Ellen ei flirtinud Ashiga ning tema tunded ei olnud siiski väga sügavad. Selleks ajaks, kui ta Randolphi abieluettepaneku vastu võttis, oli ta aga raskes seisus, sest ta nooremad õed Patience ja Faith olid kasulikus ja õnnelikus abielus, samal ajal kui tema oli jäänud vanapiigaks.
Kõik see tekitab küsimusi, millised olid siis juba kolmekümne nelja aastase tulise luuletajast armastaja tunded oma süütu mõrsja vastu, kes polnud enam mingi noor tütarlaps, vaid küps kolmekümne kuue aastane tädi, kes oli pühendunud oma õepoegadele ja – tütardele. Kas Ash oli niisama süütu nagu Ellen? Kuidas oli ta talunud, küsib kahekümnenda sajandi mõistus kahtlustavalt, pika ootamise piiranguid? On ju hästi teada, et paljud lugupeetavad Victoria-aegsed tegelased pöördusid oma kahekeelsuses vahelduse leidmiseks viktoriaanliku allilma räigete olevuste, nende naljatavate, värvitud ahvatlejate poole, kes tekitasid nii suurt kära ja pahandust Piccadilly Circuses, nende eksinud õmblejannade, lillemüüjate ja langenud naiste poole, kes surid kangialustes, kerjasid Mayhews või kelle päästsid, kui neil vedas, Angela Burdett-Coutts ja Charles Dickens. Ashi luule on viktoriaanliku luule kohta üsnagi teadlik seksuaalelu kõlblustavadest ja tegelikult ka sensuaalsusest. Tema renessansiajastu aadlikud on veenvalt meelelised, tema Rubens asjatundja lihaliku inimkeha osas ning „Embla” luuletuste minategelane niihästi reaalne kui ka ideaalne armastaja. Kas selline mees võis jääda õnnelikuks puhtalt platoonilist iha tundes? Kas Ellen Besti peps haprus, mille õitsenguaeg hakkas juba mööda saama, peitis ootamatult tulist vastuarmastust? Võib-olla tõesti. Randolphi osas pole mingeid andmeid ühegi varasema nõrkuse kohta, rääkimata hilisematest pisipattudest – nii palju, kui meie öelda oskame, oli ta alati preux chevalier. Mida nägid nad kahekesi, üksi ja endasse süvenenud, teineteises, kui Randolph pani käed Elleni kenakese piha ümber ja tõstis ta kivist troonile? Kas nad olid tulnud õndsalikku ööd veetmast? Ellen kirjutas koju, et ta abikaasa oli „oivaliselt tähelepanelik kõigis asjus”, millest me võime aru saada, nagu tahame.
On veel võimalik teinegi seletus, mille poole mina isiklikult kaldun. See sõltub kahest vägevast ja samal ajal tänapäeval aegunud jõust – kurtuaassete luuletajate idealiseerimisest, mida me oleme juba puudutanud, ning Sigmund Freudi väljatöötatud sublimatsiooniteooriast. Üsna lihtsalt öeldes kirjutas Randolph Henry Ash kurameerimisaastatel:
28 369 luulerida, sealhulgas kaheteistkümnest raamatust koosneva eepose, 35 dramaatilist monoloogi, mis hõlmasid ajalugu selle kõige hämaramast algusest moodsate teoloogiliste ja geoloogiliste vastuoludeni, 125 tundeluuletust ja kolm värssdraamat: „Cromwell”, „Pärtliöö eelõhtu” ja „Kassandra”, mida etendati edutult Drury Lane’il. Ta töötas pühendunult hilise ööni. Ta oli õnnelik, sest ta nägi oma Ellenit kui puhtuse allikat, nägemust tütarlapselikust graatsiast, kes hingas palju täiuslikumat õhku, kui oli neis tema verest läbi imbunud, katkust kimbutatud kujutluspiltides, Borgiate segipaisatud voodites või „Ragnaröki” hävitatud maa väävlihõngulises poris. Talle ei tulnud pähegi, et ta võiks olla vähem