Revolvriga vehkides nõudis salka kamandanud madrus, et kõik läheksid välja. Oraator üritas talle selgeks teha, et duuma arutab tähtsat küsimust võitlusest tööpuudusega, mis muide ähvardab ka sõdureid, kui nad rindelt tagasi pöörduvad. Vastuseks teatas madrus, et ta tegutseb sõja-revolutsioonikomitee korralduse kohaselt, mis käsib istungi viivitamatult lõpetada ja duuma ruumi vabastada. Selle peale ei jäänud eesistujal muud üle, kui teha linnavolinikele ettepanek laiali minna.
Kuigi paljud linnavolinikud dekreedile linnaduuma laialisaatmise kohta ei allunud ja illegaalseid istungeid mõnda aega edasi pidasid, ilmus pealinnas ja riigis tervikuna arenevate sündmuste tõttu iga päevaga kohale üha vähem linnavolinikke ning 10. jaanuaril 1918 lõpetas duuma oma olemasolu. Samal ajal asusid bolševikud relva ähvardusel laiali ajama ka kõiki rajooniduumasid.”
Lenin ütles Trotskile:
„Muidugi oli meie poolt väga riskantne, et me asutava kogu kokkukutsumist edasi ei lükanud. Väga, väga ettevaatamatu. Kuid lõppude lõpuks kukkuski paremini välja. Asutava kogu laialisaatmine nõukogude võimu poolt on täielik ja avalik formaalse demokraatia likvideerimine revolutsioonilise diktatuuri nimel. Nüüd on õppetund kindel.”
Revolutsioonilise sõjanõukogu esimees oli Vladimir Iljitšiga nõus:
„Proletaarse revolutsiooni võidukas areng pärast asutava kogu avalikku, varjamatut ja jõhkrat laialiajamist andis formaalsele demokraatiale selle halastava hoobi, millest ta ei tõuse enam iial. Sellepärast oligi Leninil õigus…”
Riik jäi parlamendist ilma. Esindusdemokraatia tee oli Venemaa jaoks suletud. Järgmine kord ei tule vabalt valitud parlament Venemaal enam niipea kokku…
„Asutava kogu laialisaatmine,” ütleb professor Protassov, „tähendas konstitutsiooniliste lootuste krahhi, täielikku võimuanastamist ühe partei (täpsemalt, selle ladviku) poolt, üldrahvaliku tahteavalduse ja rahva väljendatud ideaali jalge alla tallamist.”
Aga kui vähe inimesi tollal kahetses parlamendi laialiajamist!
Kui bolševikud võimu võtsid, siis ei olnud see mitte revolutsioon, vaid kontrrevolutsioon. Oktoober tühistas peaaegu kõik demokraatlikud saavutused, mille oli Venemaale andnud veebruar. Kuid paistis, et demokraatiast ja vabadusest ei hoolinud keegi. Kaosest ja anarhiast ära hirmutatud maal võeti bolševikke kui tugevat ja endas kindlat võimu.
Riik kaotas parlamendi, milleks oli riigiduuma ja milleks pidi saama asutav kogu. Aga mis ta sai parlamendi asemele? Nõukogude kongressile valiti umbes poolteist tuhat delegaati, ja kongress kestis kõigest mõne päeva, seetõttu ei saanud ta täita seadusandja rolli, see oli pigem suur miiting.
Delegaatide hulgast valiti ülevenemaaline kesktäitevkomitee. Kuid ka täitevkomitee ei saanud parlamendiks. Vene NFSV konstitutsioonis tehti 1918. aasta novembris nõukogude kongressil parandus, mille kohaselt kesktäitevkomitee lakkas pidevalt tegutsemast ning pidi kogunema kõigest korra kahe kuu jooksul. Kesktäitevkomitee funktsioonid läksid üle presiidiumile, mis koosnes 80 inimesest.
Nõukogude kongressid pidid konstitutsiooni järgi tulema kokku kaks korda aastas. 1918. aastal oligi kaks kongressi, kuid juba 1919. ja 1920. aastal kummalgi ainult üks.
Seitsmendal nõukogude kongressil ütles Juli Martov, üks menševike juhte:
„Kuuendast nõukogude kongressist on möödunud üle aasta. Samas tuleb kongressid, vastavalt Nõukogude konstitutsiooni täpsele juhisele, kutsuda kokku iga kuue kuu tagant. Kui see Nõukogude konstitutsiooni rikkumise fakt oleks ainus ja juhuslik, saaks asja veel parandada. Tegelikult riigi juhtimine aasta jooksul ilma Nõukogude hierarhia kõrgema organita üksnes kroonib tervet rikkumiste süsteemi, mis järk-järgult teevad nulliks kõik selle, mis Nõukogude riiklikus organisatsioonis oli proletariaadi huvide seisukohalt kõige elulisem ja hinnalisem. Kordagi ei kutsutud kokku kongressi, kuid selle aasta jooksul ei kutsutud kokku ka kesktäitevkomiteed. Peaaegu mitte ühtegi dekreeti, mis selle aasta jooksul välja tuli, ei arutatud ega hääletatud kesktäitevkomitees. Viimase nimel esineb kõige tähtsamates sise- ja välispoliitika dokumentides tema presiidium, samas kui dekreedid antakse otse rahvakomissaride nõukogu või erakorraliselt kokku kutsutud võimuorganite nimel, mida pole konstitutsiooniga üldse ette nähtud ning mis on loodud taas kesktäitevkomiteest mööda minnes. Niisuguse olukorra tõttu on rahvakomissaride nõukogu lakanud olemast aruandekohustuslik ja regulaarselt kontrollitav institutsioon, nagu ta Nõukogude konstitutsiooni kohaselt olema peaks. Rahvakomissaride ümberpaigutamine ja uute määramine toimub juba kesktäitevkomitee osavõtuta. Täpselt samasugune võimuorganite ümbersünd toimub kõikjal perifeerias. Maakonna- ja linnanõukogud tulevad kokku haruharva ja selleks, et otsustada väheolulisi asju. Kogu võimutäius ja kohapealne juhtimine on koondunud täitevkomiteedesse, mida tööliste ja talupoegade esindajad ei kontrolli, ja mis on harva valitud… Nende nõukogud ja kongressid on muutunud järk-järgult üksnes kommunistliku partei organisatsioonide ja konverentside filiaalideks… See loob võimaluse riigi tekkeks riigis, muutes iseseisvaks ja kõikvõimsaks jõuks need repressiiv- ja politseijärelevalveorganid, mille on sünnitanud kodusõda…”
Juli Martov tegi ettepaneku kehtestada ajakirjanduse, ühingute ja koosolekute vabadus, isikupuutumatus, mis oleks garanteeritud kõikide kodanike kohtualluvusega ühtedele ja samadele rahvakohtutele, mis tegutsevad täpsete seaduste alusel. Tema sõnad jäid hüüdja hääleks kõrbes. Ja mis tähtsus oligi nõukogude otsustel, kui isegi hariduse rahvakomissar Anatoli Lunatšarski, üks bolševike vähestest haritud juhtidest, konstateeris: „Konstitutsiooni seadused ei laiene keskkomiteele.”
Martov lahkus Venemaalt 1920. aasta septembris. Koos Fjodor Daniga töötas ta menševike partei keskkomitee välisbüroos. Ta andis välja ajakirja Sotsialistitšeski Vestnik, mis mängis vene emigrantide vaimuelus tähtsat rolli. Martov suri Berliinis ööl vastu 4. aprilli 1923. aastal.
Veebruarirevolutsioonist oktoobri kontrrevolutsioonini
Ajaloolased armastavad tsiteerida Lev Trotski ütlust, mis kõlas 16. detsembril 1917. aastal, kui ta esines ülevenemaalisel talurahva saadikute kongressil:
„Sotsialismiriiki ei sammu me mööda lakkpõrandat, valged kindad käes.”
Neid sõnu tõlgendatakse kui suure terrori ettekuulutust. Tegelikult Trotski vaid hoiatas ees ootavate raskuste eest. Veidi üle kuu pärast revolutsiooni ei mõelnud veel keegi terrorist. Kuid juba õige varsti oli kogu maa leekides.
Kired lahvatasid järk-järgult. Kuid ühiskond oli üpris kiiresti end terroriks valmis seadnud. Vaevalt oli keiser troonist loobunud, kui 1917. aasta 1. märtsi ajalehes Izvestija Petrogradskogo Soveta Rabotših Deputatov ilmus sõnum pealkirjaga „Rahvavaenlased”. Jutt käis tsaari ministrite arreteerimisest.
Tundub, et siin kasutati esmakordselt väljendit, mis hiljem nii hirmuäratavaks muutus – rahvavaenlane. Alguses oli sõna… Bolševikud tulid võimule lubadusega klassivaenlane purustada. Ilmselt oli see enne Talvepalee vallutamist lihtsalt teoreetiline võimalus. Kuid teod ei lasknud end oodata. Uskumatult kiiresti ilmnes valmisolek rakendada jõudu.
Keskkomitee istungil märkis Lenin rahulolematult:
„Bolševikud on tihti ülemäära heasüdamlikud. Me peame kasutama jõudu.”
Kümme päeva pärast Oktoobrirevolutsiooni ilmus ajalehes Izvestija TsIK artikkel „Terror ja kodusõda”. Selles oli juttu teravnevast klassivõitlusest, mis jätkub kodusõjaga: „Veidrad, et mitte öelda rohkem, on kahe tooli vahel istujate nõudmised, et lõpetataks terror ja taastataks kodanikuvabadused.”
Sõda ei hirmutanud.
„Käis Ameerika ajakirjanik,” kirjutas oma päevikus Aleksandra Kollontai. „Küsis: kas tõesti olen mina kodusõja pooldaja? Vastasin talle, meenutades tema kodumaal 1862. aastal toimunud raevukat, julma, verist ja halastamatut kodusõda põhjapoolsete, progressiivsete, ja lõunapoolsete, majanduslikult reaktsiooniliste