Bolševikud lõid atmosfääri, kus terror muutub võimalikuks. Nad tühistasid kõik seadused. Riigis tekkis isegi formaalselt õiguslik omavoli. Nõukogude võim asus ise kohut pidama. Põhimõtted: poliitiline otstarbekus on tähtsam kui õigusnormid, kohtuotsuse tegemisel usaldada revolutsioonilist vaistu…
Sealjuures ei suutnud tšekistid saada jagu tõelisest kuritegevusest.
„Linnas algasid korteriröövid ja tapmised,” kirjutas Olga Baranovskaja-Kerenskaja, ajutise valitsuse juhi esimene naine. „Teenijaid ei pidanud enam peaaegu keegi peale kommunistide, kojamehed olid ära kaotatud, polnud kedagi, kes oleks maju ja kortereid valvanud… Me saime aru, et kõik variseb põrmuks ja et asjade külge klammerduda pole mõtet, et tuleb püüda ainult ellu jääda, mitte lasta end röövlitel maha lüüa, mitte nälga surra, mitte ära külmuda… Mitme kuu jooksul, aga võib-olla ka kauem, kuni lapsed muretsesid mulle malmahju, elasin ma riidest lahti võtmata ega maganud kunagi voodis…
Peas ei ole mingeid mõtteid ega mingeid soove peale piinavate mõtete sellest, mida veel maha müüa ja kust hankida natukenegi leiba, suhkrut või võid… Kõnniteid enam ei olnud, ja ei olnud ka ei hobu- ega trammiliiklust (hobused olid kõik ära söödud), tänavaid ei puhastatud, lund ei roogitud, ja tänavatel vankusid vaevatud, kössi tõmbunud inimesed. Ja nagu kibe nali lehvisid igal sammul tohutud plakatid „Me muudame kogu maailma õitsvaks aiaks”.”
Tšekaa muutus totaalse kontrolli ja mahasurumise vahendiks. Riikliku julgeoleku aparaadis levis laialt täiesti pidurdamatu julmus. Seda enam, et halastamatust ergutati kõige kõrgemalt poolt. Liberaalitsemise eest võidi karmilt karistada, liigse agaruse eest ainult kergelt kulmu kortsutada.
Veelgi enam, julmust õigustati ja ergutati.
Nikolai Buhharin, keda peeti kõige liberaalsemaks bolševike juhtide seas, kirjutas 1920. aastal:
„Proletaarne sundus kõigis oma vormides, alates mahalaskmistest ja lõpetades töökohustusega, on, kui paradoksaalselt see ka ei kõlaks, meetod, mille abil kapitalismiajastu inimmaterjalist kujundatakse kommunistlik inimkond.”
Teatud mõttes oli Buhharinil õigus. Seadusetus, massiline terror ja kodusõja õudused olid katsumused, mis nõukogude inimestel tuli läbi teha. Ning kõik see pidi jätma jälje nende psüühikale ja ettekujutusele elust.
„Ma kirjutan neid ridu enda jaoks, olles lõpuni tõetruu,” tähendas päevikusse Aleksandra Kollontai. „Meil ei ole headust – sellepärast mul on õudne. Ümberringi valitseb nii palju kurjust! Ja kõik justkui häbeneksid ilmutada kaastunnet, poolehoidu ja headust… Sangarlikkus on olla julm. Ma taban ka ennast sellelt, et mul on häbi näidata välja haledust, kaastunnet ja poolehoidu… Nagu oleks see ürituse reetmine! Nagu ei oleks sa soojust ja headust ilmutades hea ja karastatud revolutsionäär!.. Ja kõik ümberringi on samasugused kuivad, külmad, ükskõiksed võõra mure suhtes, olles harjunud inimelust mitte hoolima ning rääkides hukkamistest, mahalaskmistest ja verest kui millestki tühisest…”
Hukkus kaks lendurit, kes olid püüdnud hädast päästa laeva Nõukogude delegatsiooniga.
„Ennastsalgavad ja kindlameelsed bolševikud,” kirjutati neist. „Bolševikud, kes pole kunagi lugenud Marxi, kuid kellele terve poliitiline vaist ütleb ette, et asi on töölisklassi saatuses. Ja kuna asi puudutab töörahva saadikute nõukogu delegatsiooni, siis tuleb see päästa, maksku see või elu. Ka selles lendurite hukus peegeldub revolutsiooni suur liikumapanev jõud: solidaarsus.”
Mõte sellest, et lendurid täitsid oma professionaalset kohust ja oleksid sama mehiselt päästnud ka mittekommuniste, jäi juba kõrvale.
Uus inimene oli lausa kohustatud tekkima.
„Vana” inimene aga, kui kasutada sama terminoloogiat, kui vaid sai, põgenes nõukogude võimu eest. Eelkõige suunduti Ukrainasse.
„Kes soovis Ukrainasse sõita,” rääkis kindral Globatšov, „pidi tõestama oma Ukraina päritolu, mis oli äärmiselt raske, sest mitte igaühel ei olnud vajalikud dokumendid alles. Sellele lisaks nõudis pealinnadest väljasõit, et esitataks mitmesuguseid tõendeid erinevatelt Nõukogude asutustelt ja iseäranis tšekaalt…”
Nõukogude Venemaa ja iseseisva Ukraina piir läks läbi Orša linna. Reisivaksal oli Nõukogude territoorium, kaubajaam Ukraina oma.
„Ma ei hakka kirjeldama ei neid muljeid ega seda meeleolu, mis mind haaras teekonnal mööda Ukrainat,” jätkab Globatšov. „Neid mõistab igaüks, kes on viibinud bolševike režiimi all ja sellest hullumajast pääsenud. Kiiev kui kontrast Sovdepia9 linnadega jättis igale saabujale kõige meeldivama mulje. Normaalne elulaad, kaubandus, toiduaineteküllus, õigussuhted – kõik see mõjus nii ihuliselt kui hingeliselt vaevatud põgenikele kui tervistav palsam.”
Lenin ja Trotski muutusid kiiresti. Esimesena tajus seda Gorki. Ta kirjutas ajalehes Novaja Žizn: „Lenin, Trotski ja nende kaaskond on saanud võimu mädasest kihvtist juba mürgituse, millest annab tunnistust nende häbiväärne suhtumine sõna- ja isikuvabadusse ning kõikidesse nendesse õigustesse, mille võidulepääsu eest võitles demokraatia… Tarvis on mõista, et Lenin ei ole mitte kõikvõimas võlur, vaid külmavereline mustkunstnik, kes ei hooli ei proletariaadi aust ega elust.”
Uus võim lahendas majandusprobleeme dünamiidiga, sotsiaalseid probleeme aga arreteerimiste ja näljaga. Need, kes vastu hakkasid, kuulutati rahvavaenlasteks.
„Trotski ja Lenin olid mehed, kelle jaoks võim oli kõik,” rääkis autorile akadeemik Aleksandr Jakovlev. „Võimu nimel olid nad valmis kõigeks. Mõrtsukas lööb ju välja pärast esimest verd. Ja see verelõhn panigi nad purju. Enne seda olid kõik diskussioonid teoreetilise iseloomuga. Ühed ütlesid, et parem oleks ilma vägivallata, teised leidsid, et mis me ikka tseremoonitseme… Siis aga läks tapmiseks, ja kogu lugu – oligi saatus määratud. Nad olid suureks verevalamiseks juba valmis.”
Iljitši mõistatused
1970. aastal, enne Lenini sajandat sünniaastapäeva, ootasid Nõukogude juhid, et Läänes ilmub laimuraamat revolutsioonijuhi surma põhjustest. Liikusid jutud, et ta oli surnud ravimata jäänud süüfilisse.
Tervishoiuministrile akadeemik Boriss Petrovskile tehti ülesandeks koostada tõeline otsus Vladimir Iljitši surma põhjuste kohta. Tal lubati tutvuda Lenini kahe haiguslooga. Esimene oli avatud seoses haavatasaamisega 1918. aastal, teine peegeldab tema põhihaiguse kulgu alates 1921. aastast.
Laimuraamat jäigi Läänes ilmumata. Ja ega ei olnudki mingit alust juhi surma põhjustes kahelda. Lahkamine 1924. aasta jaanuaris oli kinnitanud, et süüfilist Lenin ei põdenud. Kuulujutte põhjustas nõukogude võimu komme kõike varjata. Vladimir Iljitš suri sellepärast, et tema organism oli enneaegselt läbi kulunud. Tema füüsiline ning neuro-emotsionaalne süsteem ei pidanud koormusele vastu.
Oma elu esimesed nelikümmend kuus aastat, see tähendab kuni pagulusest Venemaale naasmiseni 1917. aastal, oli ta elanud suhteliselt rahulikult, tegeldes kirjandusliku tööga. Ta ei olnud valmis selleks, et võtta enda peale kaosesse vajunud ja sõdima sunnitud riigi juhtimine.
Lenin ei olnud Venemaale tagasi tulles enam noor ja terve mees. Üks tal vaksalis vastas käinu meenutas:
„Kui ma nägin vagunist väljuvat Leninit, hüüatasin ma tahtmatult: „Küll ta on vanaks jäänud!” Saabunud Leninis ei olnud enam midagi sellest noorest, elavast Leninist, keda ma olin kunagi näinud tema tagasihoidlikus korteris Genfis või 1905. aastal Peterburis. See oli kahvatu, enneaegu vananenud, ilmse väsimuse märkidega mees.”
30. augustil 1918. aastal Leninit tulistati – pärast tema esinemist miitingul Michelsoni tehase juures. Kahtlusalune võeti kuriteopaigas kinni. See oli 28-aastane Feiga Roidman, noor, rikka revolutsionääriminevikuga naine. Kuueteistaastaselt oli ta ühinenud anarhistidega ja võtnud