III nõukogude kongressil kuulutas Lenin:
„Mitte ühtki klassivõitluse küsimust pole lahendatud ajaloos teisiti kui vägivallaga. Vägivald, kui see leiab aset töötajate, ekspluateeritavate masside poolt ekspluateerijate vastu – siis jah, me oleme säärase vägivalla poolt!”
Sel hetkel mõistis Lenin ilmselt veel halvasti, millisele vägivallale ta tee avab. Kuid ta ähvardas vahetpidamata edasi.
22. novembril 1917. aastal allkirjastas Lenin dekreedi nr 1 kohtust, mis tühistas kõik vanad seadused ja ajas laiali vana kohtu. Selle ettevalmistamist juhtis läti revolutsionäär Pjotr Stutška (Pēteris Stučka), kes oli lõpetanud Peterburi ülikooli õigusteaduskonna ning töötanud kuni esimese arreteerimiseni vandeadvokaadi abina.
„Meie dekreedikava,” meenutas Stučka, „leidis Vladimir Iljitšis vaimustatud poolehoidja. Dekreedi tuum seisnes kahes põhimõttes: 1) ajada laiali vana kohus ja 2) tunnistada kehtetuks kõik vanad seadused.”
Ühtlasi kaotati kohtu-uurijate, prokuröri järelevalve ja advokatuuri institutsioon. Dekreedi kaheksas punkt kehtestas „tööliste ja talupoegade revolutsioonilised tribunalid […] võitluseks kontrrevolutsiooniliste jõudude vastu eesmärgiga võtta tarvitusele abinõud, et kaitsta nende eest revolutsiooni ja selle saavutusi, samuti selleks, et lahendada süüasju võitluses marodööritsemise ja riisumise, sabotaaži ja muude kuritarvitustega kaupmeeste, töösturite, ametnike ja muude isikute poolt”.
Pēteris Stučka kirjutatud „Revolutsiooniliste tribunalide organiseerimise juhendis” oli öeldud: „Oma otsustes on revolutsioonilised tribunalid vabad valima vahendeid ja abinõusid võitluseks revolutsioonilise korra rikkujatega.”
Riik astus seadusetuse ajastusse – nii otseses kui kaudses mõttes. Bolševikud lähtusid sellest, et õigusemõistmine peab teenima proletaarset riiki. Õigusnormidel pole tähtsust, siin on puhas poliitika. Bolševike võim mitte ei mõista õigust, vaid kõrvaldab poliitilisi vastaseid. Tribunalid juhindusid revolutsioonilisest vaistust ja sotsialistlikust õigusteadvusest. Kui tribunali eesistuja leiab, et tema ees seisab kurjategija, siis tähendab, et nii ongi.
„Hävitades kohtud,” kirjutas ajaleht Naš Vek, „kinnitasid härrased rahvakomissarid tänavateadvuses õigust omakohtule, kiskjaõigust. Mitte kuskil ei peksta inimest nii tihti, nii innukalt ja rõõmuga, kui meil Venemaal. Anda vastu vahtimist, kere peale, kolki, vastu tatti, tõmmata üle kaela, läbi klohmida, nahk läbi parkida – need kõik on meie armsad vene lõbud. Sellega uhkustatakse. Inimesed on liiga ära harjunud sellega, et kõik neid peksavad – vanemad, peremehed, politsei. Ja nüüd on inimestele, keda on kasvatatud neid piinates, antud otsekui õigus üksteist vabalt piinata. Nad kasutavad oma õigust ilmse agarusega ja uskumatult julmalt…”
1917. aasta 28. novembri hilisõhtul võttis rahvakomissaride nõukogu vastu Lenini esitatud dekreedi eelnõu „Rahvavaenlaste partei keskkomitee kõige väljapaistvamate liikmete arreteerimisest”. Silmas oli peetud konstitutsiooniliste demokraatide, kadettide parteid, mis pidas Venemaa jaoks õigeks rahumeelse evolutsiooni teed.
„Väljaspool seadust olevaks,” meenutas esseeride juht Viktor Tšernov, „kuulutati kadetid – auväärne ja soliidne advokaatide ja professorite partei, mis ei kujutanud võimuhaarajatele mingit ohtu…”
Selsamal bolševistliku valitsuse istungil kuulutati: „Käib avalik kodusõda.”
„Kadettide partei kui rahvavaenlaste partei juhtivate institutsioonide liikmed,” öeldi Lenini allkirjaga dekreedis, „kuuluvad arreteerimisele ja revolutsiooniliste tribunalide alla andmisele. Kohalikele nõukogudele pannakse kohustus valvata eriti kadettide partei järele, kuna see on seotud Kornilovi-Kaledini revolutsioonivastase kodusõjaga…”
Ülevenemaalises kesktäitevkomitees toimunud arutelul vaidlesid dekreedile vastu esseerid, nii vasak- kui parempoolsed, ja menševikud. Kuid ülevenemaaline kesktäitevkomitee kiitis dekreedi 150 häälega 98 vastu heaks.
Sellest, et ähvardustest saaks tegelikkus, puudus vaid universaalne instrument võitluseks kõigiga, keda nimetatakse vaenlasteks. Selle ilmumine ei lasknud ennast kaua oodata. 1917. aasta 6. detsembri õhtul arutas rahvakomissaride nõukogu küsimust valitsusasutuste teenistujate streigi võimalikkusest ülevenemaalises ulatuses.
Otsuses kirjutati:
„Teha sm Dzeržinskile ülesandeks moodustada erikomisjon, et selgitada välja võimalused võitluseks säärase streigiga kõige energilisemate revolutsiooniliste abinõudega, et selgitada välja kuritahtliku sabotaaži mahasurumise viisid. Homseks istungiks esitada selle komisjoni liikmete nimekirjad ja sabotaaži vastu võitlemise abinõud.”
Kas luua karistusamet? Isegi aktiivsete bolševike hulgas poleks mitte igaüks niisuguse ülesande kallale asunud. Need olid esseerid, kes kergesti relva haarasid ja terroriga tegelesid, ministreid ja sandarmeid tapsid.
Siseasjade rahvakomissar Grigori Petrovski andis selle otsuse edasi Dzeržinskile, oma asetäitjale rahvakomissariaadis. 7. detsembril koostas Feliks Edmundovitš komisjoni nimekirja. Õhtul said kõik kokku Kremlis Jakov Sverdlovi juures – Jekaterinoslavi miilitsakomissar Vassili Averin, Ivanovo linna punakaardi ülem Dmitri Jevsejev, Slutski soldatite saadikute nõukogu esimees ja ülevenemaalise kesktäitevkomitee liige Ivan Ksenofontov, partei keskkomitee liige Grigori Ordžonikidze, Petrogradi sõja-revolutsioonikomitee liige Jakov Peters (Jēkabs Peterss), ülevenemaalise kesktäitevkomitee presiidiumi liige Karl Peterson (Kārlis Pētersons), Punakaardi peastaabi liige Valentin Trifonov…
Tookord mõeldi välja ka uue organi nimi: rahvakomissaride nõukogu juures asuv kontrrevolutsiooni ja sabotaaži vastu võitlemise ülevenemaaline erakorraline komisjon. Rahvakomissaride nõukogu istungil see nimi kinnitati.
18. detsembril 1917. aastal pöördus Dzeržinski rahvakomissaride nõukogu poole:
„Kuna meil pole oma autobaasi, ei ole meie komisjon võimeline kas või vähegi rahuldavalt hakkama saama meie peale pandud ülesandega võidelda kontrrevolutsiooni, sabotaaži ja marodeerimisega. Meie korraldused jäävad täitmata, sidet nõukogude võimu organitega ei saa kujuneda. Meie nõuded Smolnõist autosid saada jäävad peaaegu alati rahuldamata.
Seetõttu peab meil tingimata olema oma baas, mille loomiseks andke meile õigus rekvireerida autosid, bensiini, määrdeõli ja teisi autotarbeid.”
Ülevenemaaline erakorraline komisjon (tšekaa) ei olnud veel tööle asunudki, kuid juba võeti kasutusele ebaseaduslikud meetodid. Tšekaa ülem ei palunud mitte eraldada assigneeringuid autode ostmiseks, vaid lubada tšekistidel autosid rekvireerida, s.t ära võtta.
Ülevenemaalise erakorralise komisjoni kontrrevolutsiooni ja sabotaažiga võitlemiseks lõid bolševikud peamiselt selleks, et saada jagu ametnike armeest, kes boikoteerisid uut võimu ja saboteerisid rahvakomissaride nõukogu korraldusi. Kuid parteijuhid mõistsid ruttu, kui väärtuslikud on riikliku julgeoleku organid riigi üle kontrolli saavutamise ülitähtsa vahendina.
21. veebruaril 1918. aastal kinnitas rahvakomissaride nõukogu dekreedi „Sotsialistlik isamaa on hädaohus!” See ähvardas mahalaskmise kui kohtuvälise karistusmääraga „vaenlase agente, Saksa spioone, kontrrevolutsioonilisi agitaatoreid, spekulante, murdvargaid ja huligaane”. Märkimisväärne on sõnastus: kohtuväline karistusmäär!
Vasakesseerid olid mahalaskmiste vastu. Kuid bolševikel oli rahvakomissaride nõukogus kindel enamus.
23. veebruaril kuulutas ülevenemaaline erakorraline komisjon, et hakkab vastavalt rahvakomissaride nõukogu dekreedile kasutama niisugust vaenlastega võitlemise meetodit nagu mahalaskmine. Dzeržinski ei pidanud tšekaad vastuluureks või poliitiliseks politseiks. Ta nägi tšekaas erilist organit, millel oli õigus iseseisvalt vaenlasi hävitada.
„Tšekaa töötajad on revolutsioonisõdurid,” kirjutas Feliks Edmundovitš, „ja nad ei saa minna jälitus-spionaažitööle: sotsialistid ei sobi niisuguseks tööks. Võitlusorganile nagu tšekaa