Mereasjade rahvakomissarile Pavel Dõbenkole anti korraldus kutsuda Petrogradi relvastatud madrused.
Hommikul hoiatas ajaleht Izvestija:
„Petrogradi linna kaitsmise erakorraline komisjon on saanud teateid, et kõikide suundade kontrrevolutsionäärid on ühinenud võitluseks nõukogude võimuga ning määranud oma väljaastumise päevaks 5. jaanuari – asutava kogu avamise päeva. Samuti on teada, et nende kontrrevolutsiooniliste kavatsuste juhtideks on Filonenko, Savinkov ja Kerenski, kes on saabunud Petrogradi Doni äärest Kaledini juurest.”
Vaenulikku keskkonda sattunud saadikud tundsid end ebamugavalt. Kuid nad ei osanud aimatagi, et see parlament eksisteerib kõigest ühe päeva…
Lenin võttis koha sisse valitsuse loožis. Vladimir Bontš-Brujevitši kirjeldust mööda Lenin „närveeris ja oli surnukahvatu, nii kahvatu, nagu ei iial varem. See näo ja kaela lubivalge kahvatus muutis tema pea veel suuremaks, ta silmad paisusid ja põlesid terasleegiga… Ta istus maha, surus käed kramplikult rusikasse ja laskis lõõmavatel, hiigelsuureks muutunud silmadel üle terve saali käia”.
Ülevenemaalise kesktäitevkomitee esimees Jakov Sverdlov luges ette „Töötava ja ekspluateeritava rahva õiguste deklaratsiooni”. Tema ettepaneku deklaratsioon kinnitada lükkasid esseerid ja menševikud tagasi. Nõukogude võimu tunnustada ei pidanud saadikud õigeks, olid ju valijad teinud neile ülesandeks määrata Venemaa riigikord ja otsustada, kes hakkab riiki juhtima.
Siis kuulutas mereasjade rahvakomissari asetäitja Fjodor Raskolnikov bolševike fraktsiooni nimel, et asutava kogu enamus kujutab endast revolutsiooni eilset päeva:
„Soovimata hetkegi varjata rahvavaenlaste kuritegusid, anname me teada, et lahkume asutavast kogust selleks, et lasta nõukogude võimul lahendada lõplikult küsimus suhtumisest asutava kogu kontrrevolutsioonilisse osasse.”
Lenin oli veendunud, et see parlament bolševikke ei toeta, ning järelikult hakkab nõukogude võimu ainult segama. Õhtul ära sõites andis Lenin korralduse kõik need, kes soovivad lahkuda, välja lasta, kuid tagasi sisse mitte kedagi lasta. Kell pool kolm öösel lahkusid paleest ka vasakpoolsed esseerid, kes olid astunud koalitsiooni bolševikega.
Ülejäänud saadikud, kes moodustasid asutava kogu enamiku, jätkasid tööd. Reageerides valijate püüdlusele kiiremini sõda lõpetada, pöörduti liitlasriikide poole:
„Vene Vabariigi rahvaste nimel ülevenemaaline asutav kogu, väljendades rahva vankumatut tahet sõda viivitamatult lõpetada ja sõlmida õiglane üleüldine rahu, pöördub Venemaa liitlasriikide poole ettepanekuga asuda ühiselt määrama demokraatliku rahu täpseid tingimusi, mis on vastuvõetavad kõikidele sõdivatele rahvastele, et esitada need tingimused kogu koalitsiooni nimel riikidele, kes peavad Vene Vabariigiga ja tema liitlastega sõda…”
Võeti vastu ka resolutsioon Venemaa riigikorraldusest:
„Vene riiki moodustavate rahvaste nimel ülevenemaaline asutav kogu otsustab:
Vene riik kuulutatakse Vene Demokraatlikuks Föderatiivseks Vabariigiks, mis ühendab lahutamatuks liiduks rahvad ja piirkonnad, mis on föderaalse konstitutsiooniga sätestatud raames suveräänsed.”
Tauria paleed kaitses kahesajaliikmeline salk meremehi (ristlejalt Aurora ja soomuslaevalt Respublika) anarhist Anatoli Viktorski (Železnjaki) juhtimisel. Umbes kell 4 hommikul 6. jaanuaril 1918. aastal käskis Pavel Dõbenko jutupaunikutest saadikuid põlglikult seiranud Železnjakil istung lõpetada. Dõbenko oli ka ise valitud asutava kogu saadikuks, kuid ta ei hoolinud eriti oma mandaadist.
Tauria palee vahtkonnaülem puudutas istungi juhatajat õlast ja ütles üpris ebaviisakalt:
„Ma sain instruktsiooni teha teile teatavaks, et kõik siinviibijad lahkuksid istungisaalist, sest vahtkond on väsinud.”
Asutava kogu eesistujaks valitud Viktor Tšernov kuulutas sel silmapilgul välja maaomandi kaotamist. Tšernov oli üks esseeride partei rajajaid, kes kahtlemata tundsid end võitjatena – nende poolt oli hääletanud küla, seega elanikkonna absoluutne enamik. Esseerid pidasid oma kohuseks täita oma programmi peamine punkt – anda talupoegadele maad.
Saadikud võtsid vastu maaseaduse:
„1. Maa omandiõigus Vene Vabariigi piires nüüd ja alatiseks kaotatakse.
2. Kõik Vene Vabariigi piires asuvad maad koos oma maapõue, metsade ja vetega moodustavad rahva omandi.
3. Kogu maa ja maapõue, metsade ja vete üle otsustamine kuulub vabariigile tema keskorganite ja kohaliku omavalitsuse organite näol käesoleva seadusega kehtestatud alustel.
…
6. Isikute ja asutuste õigusi maale, maapõuele, metsadele ja vetele teostatakse ainult kasutamise vormis.
7. Maade, maapõue, metsade ja vete kasutajateks võivad olla kõik Vene Vabariigi kodanikud olenemata nende rahvusest ja usutunnistusest, ja nende ühendused, aga ka riiklikud ja ühiskondlikud asutused…”
Tšernov püüdis madrusele aru pähe panna:
„Kõik asutava kogu liikmed on samuti väga väsinud, kuid mitte mingi väsimus ei saa katkestada maaseaduse vastuvõtmist, mida ootab Venemaa.”
Železnjak kordas ükskõikselt:
„Ma palun saalist lahkuda.”
Olles hääletanud, läksid saadikud laiali. Nad kavatsesid jätkata tööd sama päeva õhtul. Kuid neid lihtsalt ei lastud enam paleesse. Rahvakomissaride nõukogu ja ülevenemaaline kesktäitevkomitee võtsid vastu otsuse asutav kogu laiali saata. See oli otsustav moment riigi ajaloos: teised parteid, konkurendid ja võistlejad kõrvaldati vägivaldselt poliitikaelust.
Asutava kogu toetuseks toimunud demonstratsiooni tulistati. Ohvrite arvu ei õnnestunudki kindlaks teha – tavaliselt räägitakse kolmekümnest inimesest. Kuid võib-olla ei kavatsetudki tulistada. Kõik olid üles kruvitud, ära hirmutatud, ja lihtsalt pidi minema laskmiseks.
„Pärast asutava kogu laialiajamist,” meenutas esseeride partei saadik Vladimir Zenzinov, „poliitikaelu Petrogradis vaibus – kõik parteid sattusid bolševistlike anastajate tagakiusamise alla. Parteide ajalehed suleti sunniviisil, parteiorganisatsioonid tegutsesid poolillegaalselt, oodates iga hetk bolševike kallaletungi… Enamik nii sotsialistlike kui ka mittesotsialistlike parteide juhte elas põranda all.”
Kindralleitnant parun Aleksei Budberg, kes oli Petrogradi saabunud rindelt, kirjutas oma päevikus:
„Esseeride juhid oleksid pidanud juba ammu taipama, kes on nende vastane, oleksid pidanud mõtlema, et otsustava kokkupõrke ajal peab jõule vastama jõuga jõule, aga mitte Tšernovi ja Co halava ilukõnega läti täägile ja madruse rusikale. Esseeride juhid olid kohustatud mõistma, et nende ees seisab vaenlane, kes on tunduvalt resoluutsem kui endine tsaarirežiim…”
Armeekindral pani oma päevikusse kirja uue elu tundemärgid:
„1. jaanuaril 1918. aastal.
Trammid ei käi; ajalehti ei ole; elekter ei põle; kõhus on tühjus, peas ja hinges aga mingi hall lörts… Päästva kartuli hind aina kerkib, täna maksab nael juba terve rubla, aga mugul ise on külmavõetud ja raske, ja mulda on tal küljes veel kümne kopika eest…
2. jaanuaril.
Praeguse meeleoluga pimedas istuda – see on õudusunenägu, jubedam kui nälg; ei saa lugeda ega õppida… Ümberringi toimuvad relvastatud röövkallaletungid ja vargused; eile mõistis rahvamass omakohut kahe meie lähedal kinni püütud varga üle; omakohus hakkab üldse juuri ajama; ilmselt on see meile omane, praegu aga vastab lisaks mingilgi moel üldisele hädakisale leida kuskilt kaitset. Huvitav, et omakohtust võtavad osa paljud pealtnäha intelligentsed pealtvaatajad ja isegi daamid; närvid on kõigil pingul…
9. jaanuaril.
Igal pool sildid „Palutakse šveitsereid ja käskjalgu jootraha pakkumisega mitte solvata”, aga võetakse ikka, nagu ennegi…”
Laiali