Kui Kerenski sai kerge võidu, siis seda seletab asjaolu, et tema käsutuses oli Korniloviga leppimatu töölisarmee. Raudteelased võtsid vaimustusega lahti rööpaid, mida mööda liikusid Kornilovi ešelonid, ei andnud vedureid, mõnikord aga suunasid ešelonid vastassuunas… Kornilovile tahtsid tulla appi mingid põrandaalused organisatsioonid. Kuid üks nendes osalejatest rääkis hiljem, et ülestõusu õhutamiseks välja antud raha jõid nad maha, vandenõu ninamees aga veetis otsustava öö klubis…
Kõik toimus nagu üheksakümne esimesel! Kui Gorbatšov keeldus GKTšP dokumente alla kirjutamast, varisesid vandenõulaste plaanid kokku. Gorbatšovi abi Anatoli Tšernjajev, kes oli koos presidendiga Forosis, kirjutab, et läbimõeldud vandenõu kui niisugust ei olnud, arvestati sellega, et Gorbatšovi on võimalik sellesse üritusse kaasa tõmmata. Ja nii kui Gorbatšov järsult keeldus, pudenes kõik põrmuks. GKTšP ei olnud oma loomult ega koosseisult algusest peale võimeline „Pinochetti mängima”!
Ka Kornilovist ei saanud Napoleoni.
„Kornilov,” kirjutas kindral Brussilov, „oli kirglik inimene, kes soovis iga hinna eest esile tõusta. Väejuht ta ei olnud ja oma iseloomu tõttu ei saanudki seda olla. Väejuhil peab eelkõige olema külm ja kaalutlev pea, mida temal pole kunagi olnud. Ta oli ulja partisanisalga juht ja muud midagi… Vaene mees, ta läks omadega päris sassi.”
Kerenskil tuli Savinkov erru saata, mida too tähistas Kaukaasia restorani keldris veini ja šašlõkiga „metsiku diviisi” ohvitseride seltsis. Pärast Oktoobrirevolutsiooni sai temast nõukogude võimu leppimatu vaenlane. Räägitakse, et 1918. aastal ta käitus Moskvas väljakutsuva vaprusega: käis musta frentši ja kollaste saabastega mööda tänavaid ning väitis, et iga tšekist katsub temaga kohtudes esimesena peitu pugeda.
„Tohutuks toeks Savinkovile oli tema loomupärane vaprus,” kirjutas inimene, kes oli olnud tema kõrval seitsmeteistkümnendal aastal. „Savinkov ei tõmbunud küüru ei sakslaste ega bolševike kuulide ees…
Surmaoht mitte ainult ei tõstnud tema elutahet, vaid täitis ta hinge erilise, õõvastava rõõmuga: „Vaatad kuristikku, ja pea käib ringi, ning tahaks kuristikku viskuda, kuigi viskuda – see oleks hukk.” Korduvalt viskus Savinkov pea ees teda pidevalt ahvatlevasse surmakuristikku, kuni ta lömastas oma pealuu vastu kiviplaate, hüpates alla Moskva GPU vangla aknast.”
Pärast kodusõda lahkus Savinkov riigist. Kuid tšekistid meelitasid ta osavalt Venemaale. Savinkov tegi kõik, mis temalt nõuti: tunnistas end avalikult süüdi ja kutsus aatekaaslasi lõpetama võitluse nõukogude võimu vastu. Ta lootis, et ta vabastatakse. Veendunud, et välja lasta teda ei kavatseta, hüppas Savinkov 7. mail 1925. aastal Lubjanka lahtisest kabinetiaknast välja…
Pärast Kornilovi mässu ei pidanud ajutine valitsus Talvepalees vastu enam kahte kuudki. Koos ajutise valitsusega varises põrmuks vaevu Venemaale jõudnud demokraatia. Riigis kehtestati diktatuur.
Ajutise valitsuse juhid muide ütlesid, et kui bolševike pööret poleks olnud, siis poleks Venemaa separaatrahu lepingule Saksamaaga alla kirjutanud. Oleks lõpetanud I maailmasõja koos liitlastega ja oleks koos kõigiga sõlminud rahu Versailles’s. Ajutine valitsus poleks lubanud liitlastel sõlmida lepingut purustatud Saksamaaga sakslaste jaoks nii solvavatel tingimustel. Järelikult ei oleks ilmunud Adolf Hitlerit ja poleks tulnud II maailmasõda…
„Kerenskile,” meenutas Aleksandr Vertinski, „jäi peagi külge silt „Vene revolutsiooni nukker Pierrot”.
Tõele au andes oli see minu tiitel, kuna nootidele ja plakatitele oli alati kirjutatud „Nukra Pierrot’ laulukesed”. Ja üldse kuulus Pierrot’ nii-öelda monopol mulle!”
„Arvan, et kui Kerenski oleks tihemini kasutanud oma vaieldamatut õigust puhkusele,” kirjutas Fjodor Stepun, „oleks revolutsiooniüritus sellest ainult võitnud. Enamik Kerenski tehtud vigu on seletatavad mitte selle enesekindluse ja tahtetuse seguga, milles teda süüdistavad vaenlased, vaid täieliku võimetusega tööpäeva tehniliselt organiseerida. Inimene, kelle kasutuses ei ole päevas mitte ühtegi vaikset keskendumistundi, ei saa juhtida riiki.
Kui Kerenskil oleks olnud ületamatu kirg kalu õngitseda, siis võib-olla poleks ta Venemaad bolševikele kaotanud. Inimeste juhtimine, ja veel revolutsiooniajastul, nõuab, nii nagu igasugune kunst, intuitsiooni. Kuid intuitsioon, palve noorem õde, armastab vaikust ja üksindust.”
Ei, asi polnud vaba aja nappuses. Demokraatia ei ole kingitus, ei ole iseseisvalt toimiv mehhanism, vaid poliitilise kultuuri vorm, mida tuleb arendada ja toetada. Veebruarist oktoobrini oli kulunud liiga vähe aega. Äkitselt kaela sadanud vabadusest satuti segadusse. Võimuvertikaal kukkus kokku, eneseorganiseerimise harjumust aga ei olnud. See oleks tekkinud, aga ei jätkunud aega.
Ka praegu armastatakse rääkida, et Venemaa ei ole demokraatiaks valmis, ja ka seitsmeteistkümnendal aastal kostis sama jutt. Laps ei sünni siia ilma iludusena. Raske on selles tillukeses olendis näha tulevast kaunitari või olümpiavõitjat. Tal on tarvis kasvada. Kuid demokraatiale Venemaal seda võimalust ei antud.
„Mis tunne Kerenskil, meie rahvakangelasel, praegu on?” küsis kaasaegne. „Ta kihutab rindele küll automobiiliga, küll aeroplaaniga, küll jooksujalu. Lendab suurtükitule all sõjatandri lähedal. Peab kõva häälega sütitavaid kõnesid, ähvardab, trambib jalgu, kallistab kangelasi, seob ise nende haavu. Surm on kuskil siinsamas, temast juuksekarva kaugusel, aga ta mitte ainult ei karda seda, vaid võib-olla isegi igatseb seda… Võib-olla on tal vene inimesse uskumise pärast iseenda ees häbi hakanud, ja nüüd näeb ta, kes ta ootas temalt südant ja hinge, et meie rahvas on südametu ja metsikult harimatu.”
1991. aastal ütles kirjanik Valentin Rasputin Gorbatšovile:
„On aeg kasutada mitte ainult võimu, vaid ka jõudu selleks, et peatada ülbeks läinud demokraadid ja neil suu kinni panna.”
Kõik ootasid, mida ütleb Gorbatšov. Tema pilk muutus süngeks, ja ta ütles kähiseva häälega:
„Ei, mida te ka ei tahaks, aga verd ei tule. Kuni mina olen president, verd riigis ei tule.”
Teises olukorras Gorbatšov jätkas:
„Te ei kujuta endale ette, kui lihtne see on – pöörata tagasi. Ühest sõnast piisab.”
Kas Aleksandr Kerenski oleks võinud võimu säilitada? Jah, oleks küll. Samade vahenditega, millega enne Mihhail Gorbatšovi hoidsid võimu bolševikud.
„Poliitilise jälituse ülem kandis sõjaministeeriumi juhtkonnale ette mõnede parem- ja vasakpoolsete organisatsioonide vandenõuplaanidest,” meenutas Fjodor Stepun. „Me otsustasime saavutada Kerenskilt, et mõned kahtlased isikud arreteeritaks ja välja saadetaks. Keskööni kestnud jutuajamiste järel nõustus Kerenski meie põhjendustega. Kuid koidikul, kui adjutant tõi väljasaatmismääruse, keeldus Kerenski kategooriliselt sellele alla kirjutamast.
Kahvatu, väsinud ja kössis, istus ta tükk aega paberi kallal, pilgutas punaseid põletikulisi lauge ja triikis piineldes peopesaga oma kortsus otsaesist. Me seisime vaikides tema kõrval ja sisendasime talle tungivalt: kirjuta alla. Järsku kargas Kerenski toolilt püsti ja ründas meid lausa vihkamisega:
„Ei, ma ei kirjuta alla! Mis õigus on meil pärast seda, kui me oleme aastaid materdanud monarhiat seal toimuva omavoli pärast, hakata ise, kusjuures mitte millegi eest, inimesi kinni võtma ja välja saatma ilma tõsiste süütõenditeta? Tehke minuga mis tahate, aga mina ei saa.””
Surmanuhtluse taaskehtestamise küsimus oli revolutsioonitegelastele raske katsumus.
„Mul tuli viia Kerenskile allakirjutamiseks üks äsja rindel mõistetud surmaotsus,” meenutas sõjaministeeriumi poliitvalitsuse ülem. „Lasknud pilgu kiiresti üle paberi, asendas Kerenski vähimagi kõhkluseta kõrgeima karistusmäära vangistusega… Ta tegi lihtsalt seda, mis liberaali ja õiguskaitsja jaoks oli kõige harilikum asi… Ta ei olnud sugugi kõigeks valmis olev revolutsioonijuht.”
Ühel nõupidamisel