Lenin. Venemaa võrgutamine. Leonid Mletšin

kui Anna Ivanovna Großschopf oli rootslanna, oli Lenini emas viiskümmend protsenti nii rootsi kui ka juudi verd. Kui aga Anna Ivanovna oli juudisoost rootslanna, siis tuleb välja, et Maria Aleksandrovna oli puhastverd, sajaprotsendiline juuditar.”

      Tegelikult olid Lenini vanaemal Anna Großschopfil saksa ja rootsi juured. Kuigi mis tähtsust sellel tegelikult on?

      Vladimir Iljitš ise ei aimanudki, et tal on mittevene esivanemad. Vanal Venemaal rassiuuringutega ei tegeldud, „võõra” vere protsenti ei arvutatud. Tähtsad olid usulised erinevused. Kes oli õigeusu vastu võtnud, seda peeti vene inimeseks.

      Lenin oli omajagu saksameelne, kuid tema saksameelsus oli pigem mittepoliitilise iseloomuga. Hinnas olid peamiselt saksa arstid, insenerid ja ärimehed – niisugune oli Vene traditsioon. 1922. aasta veebruaris kirjutas Vladimir Iljitš oma asetäitjale valitsuses Lev Kamenevile:

      „Minu meelest ei piisa sellest, kui kuulutada: õpi sakslastelt, sa kärnane vene kommunistlik oblomovlus!, vaid sakslasi tuleb ka õpetajateks võtta. Muidu jääbki kõik vaid sõnadeks.”

      Oma ema aga armastas Vladimir Iljitš väga.

      „Asumisel, seejärel aga emigrandina välismaal viibides,” meenutas üks emigrant, „kirjutas ta emale õrnu (talle niivõrd mitteomaseid) kirju. Ja ka minuga Brüsselis vesteldes ja oma perekonda puudutades tema, kes ta kõige ja kõigi peale sülitas, muutus kohe, kui jutt läks emale.

      Tema inetu ja vulgaarne nägu muutus kuidagi hingestatuks, tema ebameeldivate silmade pilk muutus korraga pehmeks ja soojaks, pöördus kuidagi sügavale sisimasse, ning ta lausus mulle poolsosinal:

      „Ema… teate, see on lausa püha.”

      See emakultus vajutas kogu perele mingi raske pitseri…”

      Maria Aleksandrovna oli elanud üle revolutsionäärist vanema poja hukkamise. Aleksandr Uljanov oli kuulunud koos teiste sotsialistidest üliõpilastega salajasse ringi. Ta oli individuaalse terrori pooldaja ning võttis osa vandenõust, mille eesmärk oli tappa Aleksander III. Vandenõu kukkus läbi. Sellest võttis muide osa ka Bronisław Piłsudski, tulevase sõltumatu Poola looja vend. Bronisław Piłsudski sai viisteist aastat sunnitööd, Józef Piłsudski ei olnud üldiselt milleski süüdi, kuid tema saadeti viieks aastaks administratiivkorras asumisele Siberisse.

      Aleksandr Iljitš Uljanov mõisteti surma. Ta keeldus armu palumast.

      „Õnnetu ema pidas end vapralt ülal,” meenutas Lenini perekonda hästi tundnud revolutsionäär. „Tal oli mehisust paluda viimast kokkusaamist. Ja see kohutav kohtumine toimus hukkamise eelõhtul. See kestis kõigest pool tundi. Ema tegi veel ühe katse poja kangekaelsust murda. Poeg jäi kindlaks viimse hetkeni.

      Ema lahkus kokkusaamiselt ilma pisarateta, ilma kurtmata. Ja sel ööl läks ta korraga üleni halliks. Pikk põdemine, lausa hullumeelsus valdas teda. Anna Iljinitšna hoolitses oma ema nagu oma lapse eest… Ema paranes. Kuid üleelatu pani oma raske käe tervele ta elule ja muutis täielikult kogu ta iseloomu. Ema uppus üleni oma muresse.

      Väliselt külmast ja karmist, kuid tegelikult sügavalt õrnahingelisest Anna Iljinitšnast sai sel hetkel lapsehoidja, või õigemini oma ema ema, ning ta jäi selleks Maria Aleksandrovna elu lõpuni…

      Vaatamata Anna Iljinitšna, selle kultuse preestrinna kõigile katsetele tuua perekonna ellu valgust ja hubasust, valdas kõiki, kes Uljanovite pool käisid, mingi rusuv hauatunne, mis ei hajunud hetkekski ning mis rõhus kõiki.”

      Vanema venna hukkamine mõjus rängalt Vladimir Iljitši psüühikale, see on väljaspool kahtlust. Ta püüdis mitte milleski vennaga sarnaneda. Otsustas kindlalt, et saavutab tingimata edu. Ja et miski teda ei takista.

      Üks tema revolutsioonieelseid võitluskaaslasi jättis maha huvitavad üleskirjutused jutuajamistest Leniniga. Tulevane Nõukogude valitsuse juht arutles nii:

      „Partei ei ole aadlineidude pansion. Parteitöötajaid ei saa hinnata kodanliku moraali kitsukese mõõdupuuga. Mõni lurjus võib olla meile just selle poolest kasulik, et ta on lurjus…”

      Revolutsioonieelsetel aastatel vajas partei hädasti raha. Seda hangiti vahendeid valimata. Muu hulgas veensid bolševikud miljonär Savva Morozovit ja Presnja mööblivabriku omanikku Nikolai Schmidti andma bolševikele tolle aja kohta tohutuid summasid.

      Nikolai Schmidt suri ööl vastu 13. veebruari 1907. aastal Butõrka vanglas, kuhu ta oli pandud revolutsionääride toetamise eest. Kadunu noorem vend Aleksei Schmidt loobus oma pärandiosast. Kogu raha käsutasid Schmidti õed Jekaterina ja Jelizaveta.

      Bolševikud asusid võitlusse tema päranduse eest. Võitlus selle raha pärast oli pikk ja amoraalne, kasutati fiktiivseid abielusid. Lenin hoolitses selle eest, et kaks bolševikku läheks õdedele kosja. Neist üks, Viktor Taratuta, korraldas nii, et tema naine annaks bolševikele kogu oma raha.

      Lenin ütles:

      „Viktor on hea inimene, sest teda ei peata miski. Ütle, kas sina hakkaksid kodanlikust seisusest rikast neidu tema raha pärast taga ajama? Ei? Mina ka ei hakkaks, ei saaks endast võitu, aga Viktor sai… Sellepärast ta ongi asendamatu inimene.”

      Teine õde, Jekaterina, ei tahtnud kõike ära anda, kuna tal olid kohustused mahapõlenud mööblivabriku tööliste ees. Ka mees ei kiirustanud teda tagant… Kuid kolmandiku pärandusest pressisid bolševikud talt siiski välja.