Kerenski oli leidnud endale kummalise liitlase, kellest ta nähtavasti päriselt aru ei saanud. Keegi ütles tabavalt, et Savinkov oma kirega intriigide ja vandenõude vastu oleks sobinud keskaegsesse Itaaliasse, kuid tal ei olnud mitte kui midagi teha Petrogradis.
„Savinkov oli üks kõige mõistatuslikumaid inimesi, kellega mul on tulnud kohtuda, kuid tema hing oli seesmiselt surnud,” kirjutas tema kolleeg sõjaministeeriumist. „Kui Savinkovi elus miski lõpuni haaras, siis üksnes pidev süüvimine surma salapärasesse sügavikku.”
Boriss Savinkov kirjutas Zinaida Hippiusele 1917. aasta juulis:
„Lõpetada sõda kaotusega tähendaks hukkuda. Ei mõtle millestki. Elan, see tähendab töötan, nagu ei ole elu sees töötanud. Mis saab, ei tahagi teada. Armastan Venemaad ja sellepärast teen. Armastan revolutsiooni ja sellepärast teen. Olen hingelt sõdur ja ei midagi enamat. Kõik, mis pole sõda, on kauge, peaaegu võõras. Tagala ajab hinge täis. Petrograd ajab juba eemalt öökima. Ei taha mõelda ei tagala ega Petrogradi peale.”
Bolševikke ning ohjeldamatut stiihiat ja anarhiat kartis ka Aleksandr Kerenski. Ka tema tundis, et võim riigis läheb bolševike kätte. Savinkov tegigi talle ettepaneku määrata Kornilov kõrgema ülemjuhataja kohale kaugema sihiga.
„Savinkovi plaani järgi pidi Kornilov, kelle ta oli tagamõttega esitanud ülemjuhataja kohale, mängima otsustavat rolli ajutise valitsuse vabastamises nõukogude võimu alt… Lõppude lõpuks taandus asi Kerenski, Kornilovi ja Savinkovi sõjalise direktooriumi teostamisele,” kirjutas Fjodor Stepun.
Savinkov kavatses kutsuda rindelt ustavad ratsaväeosad, kuulutada Petrogradis välja sõjaseisukord, likvideerida bolševikud ja kuulutada välja direktooriumi diktatuur. Savinkov nimetas tööliste, soldatite ja talupoegade saadikute nõukogusid põlglikult „töllide, solvatute ja tallalakkujate saadikute nõukogudeks”.6 Talle ilmselt tundus, ja selles oli tema peamine psühholoogiline viga, et piisab, kui kõigi nende „kaabakate” peale korralikult käratada ja nad tõeliselt pihtide vahele võtta, ning nad panevad tema ja Kornilovi eest plagama…
Niisuguseid jutte Savinkov kui sõjaministeeriumi juht kindral Korniloviga ajaski. Vallakirjutaja poeg Lavr Kornilov, olles lõpetanud Kindralstaabi Nikolai Akadeemia väikese hõbemedaliga, näitas ennast julge ja lausa seiklusliku mehena. Ta viis sõjaväeametkonnale kasulikult läbi ekspeditsioonid Afganistani ja Hiinasse. 1914. aasta augustis võttis ta vastu diviisi, ilma et tal oleks olnud piisavalt riviteenistuse ja staabitöö kogemusi. Diviis sattus piiramisrõngasse ja praktiliselt hävitati.
„Ta oli väga julge mees, kes oli ilmselt otsustanud endale sõja ajal nime teha,” kirjutas tema komandör kindral Aleksei Brussilov. „Kornilov oli alati eesotsas, ning köitis sellega teda armastanud sõdurite südamed. Nad ei andnud endale aru tema tegevuse otstarbekusest, kuid nägid teda alati lahingutules ja hindasid tema vaprust. Arvan, et see kahtlemata vapper mees on tugevasti süüdi sõdurite ja ohvitseride ülemäära valatud veres. Oma keevalisuse tõttu saatis ta sõdureid tulutult hukka.”
Kornilov sattus rumeenlaste kätte vangi, kust ta 1916. aasta suvel põgenes. Vangi sattus kümneid Vene kindraleid, aga põgenes ainult Kornilov üksi, mille eest ta pälvis keisri vastuvõtu ja ordeni.
Pärast Veebruarirevolutsiooni pandi kuulus kindral pealinna sõjaväeringkonna etteotsa. Tema poliitiliste vaadete kohta on raske midagi arvata, kuid revolutsiooni kiitis ta vastuvaidlematult heaks. Kornilovile tehti ülesandeks vahistada keisrinna Aleksandra Fjodorovna ja keisri lapsed. Kindral Denikin tunnistab: „Monarhistid püüdsid tõmmata Kornilovit riigipöördesse eesmärgiga panna troonile suurvürst Dmitri Pavlovitš. Kornilov teatas kategooriliselt, et mitte mingile avantüürile Romanovitega ta ei lähe.”
Seitsmeteistkümnenda aasta mais võttis Kornilov üle armee juhtimise edelarindel. Kuu aja pärast asus juhatama rinnet. 19. juulil aga määrati ta juba kõrgemaks ülemjuhatajaks. Ta sõdis kõigest natuke üle aasta (sama kaua, kui ta oli olnud vangis), sellest kaheksa kuud oli ta diviisikomandör, kuus kuud juhtis korpust, kaks kuud armeed, ja üksteist päeva rinnet. Mitte ühtegi suuremat sõjalist operatsiooni ta läbi ei viinud. Ajutine valitsus oli valinud ta, arvestades tema suurt populaarsust.
„Ma nägin Kornilovit ainult põgusalt, kuid ma ei unusta kunagi tema tumedat, sünget nägu, tema kalmõki pilusilmi,” meenutas Fjodor Stepun. „Ihukaitsjatena saatsid teda teked7; tema auto ees ja taga sõitsid autod kuulipildujatega… Moskvas korraldati talle vaksalis pidulik vastuvõtt. Väljakule kanti ta kätel. Rahvas tervitas teda rõkkavate hurraahüüetega… Kui Kornilovi väheldane kogu Suurde Teatrisse ilmus, tõusis saali kogu parem pool ja enamik ohvitsere püsti ning korraldas kindralile võimsa ovatsiooni. Saal vappus kõrvulukustavast aplausist, mida tema seinte vahel ei kutsunud esile isegi Šaljapin. Sõdurite mass istus demonstratiivselt edasi…”
Kiire tõus mängis Kornilovile kurja vingerpussi. Ta tundis ennast tähtsama kujuna, kui ta tegelikult oli. Saanud uue kohalemääramise, telegrafeeris ta Kerenskile:
„Mina, kindral Kornilov, kelle kogu elu on möödunud ennastsalgavas Kodumaa teenimises, teatan, et Isamaa saab hukka… Ma teatan, et kui valitsus ei kinnita minu poolt pakutavaid abinõusid ning sellega võtab mult ainsa võimaluse armeed päästa, siis panen mina, kindral Kornilov, omavoliliselt maha ülemjuhataja volitused.”
Sääraseid telegramme ja kõlavaid kõnesid kirjutasid talle teised. Kornilov ei olnud sündinud kindraliks valge ratsu seljas. Tal jäi vajaka sarmist, poliitilisest silmaringist ja inimeste juhtimise andest.
Üksildane egotsentrik Savinkov oli terroristliku organisatsiooni juhina harjunud kogu vastutust enda kanda võtma. Sündinud vandenõulase ja diktaatorina kippus ta liialdama oma võimuga inimeste üle. Savinkov ajas asju nii, et kindral Kornilovil oli alust arvata, nagu tegutseks mees Kerenski teadmisel ja nõusolekul. Kindral nõustus jagama võimu Kerenski ja Savinkoviga:
„Uus võim peab olude sunnil rakendama karme abinõusid. Ma sooviksin, et need oleksid vähem karmid, lisaks peab demokraatia teadma, et ta ei kaota oma armastatud juhte ja kõige hinnalisemaid saavutusi.”
Kerenski aga arvas, et kindral täidab kõrvalekaldumatult valitsusjuhi soove. Paistab, et Kerenski kavatses kutsuda Petrogradi usaldusväärse rindeväeosa ning kuulutada pealinnas välja sõjaseisukorra, et kord jalule seada ja bolševikele lõpp teha.
„Kuid ma ei arva, et ta oli valmis „otsustavateks ja halastamatuteks abinõudeks demokraatia vastu”,” meenutas Fjodor Stepun, „ja hoopiski ei pea ma võimalikuks, et ta oleks heaks kiitnud Kornilovi direktooriumi juhina… Kerenski ei mõelnud hetkegi võimu nihutamisest paremale, vaid ainult sellest, kuidas kindlustada Kornilovi abil tõelise demokraatia, see tähendab omaenda võimu…”
GKTšP liikmed väitsid üheksakümne esimese aasta augustis, et Gorbatšov oli tahtnud tuua kastanid tulest välja võõraste kätega. Ise erakorralist olukorda välja kuulutada ei tihanud, neile aga ütles: „Kurat teiega, tegutsege!” No kui Gorbatšov oleks kordki elus öelnud: „Teie tegutsege, mina aga istun eemal”, ei oleks ta kunagi saanud peasekretäriks! Ta on seda tõugu võimukas ja autoritaarne inimene, kelle meelest kõik peab toimuma nende tahtmist mööda…
Nii ka Kornilov kinnitas, et täidab üksnes valitsuse tahet! Pühapäeval, 27. augustil saatis Kornilov Petrogradi 3. ratsakorpuse, et viia läbi operatsioon bolševike vastu.
Kerenski vabastas Kornilovi ametist. Vastuseks kuulutas Kornilov enda Venemaa valitsejaks ja teatas, et ajutine valitsus tegutseb bolševike surve all ja täies vastavuses Saksa kindralstaabi plaanidega. Kuid Kornilovi mässust ei tulnud midagi välja. Selgus, et Kornilov, emotsionaalne, impulsiivne ja sirgjooneline mees, oli ka mässajana spontaanne ja halvasti ette valmistatud.
„Kornilov ei olnud loodud täitma rolli „kindral valge ratsu seljas” ja vaevalt ta sellest ka unistas,” meenutas üks sõjaministeeriumi juhte. „Selle rolli jaoks ei jätkunud tal ei isiksuse sära ega võlu, nagu ka mitte poliitilise silmaringi universaalsust,