Edasi aga algas revolutsiooni argipäev.
„Kerenski sõidab mööda rinnet,” kirjutas päevikusse kaasaegne, „kallistab ja musitab, räägib nagu Kuzma Minin, teda loobitakse õhku, talle plaksutatakse ja tõotatakse minna, kuhu ta käsib, aga tegudega seda ei näidata: näritakse sihvkasid ja esitatakse kõiksugu nõudmisi. Tagalas on aga plahvatused, tulekahjud, raudteeõnnetused, maadehõivamised, pogrommid, röövimised, omakohtud, toiduainete puudus ja kohutav elukalliduse tõus.”
Tarvis oli korraldada elu uutmoodi. Aga kuidas? Arvati, et Venemaa vabastamine tsaari ikkest kutsub riigis iseenesest esile entusiasmi. Kuid selgus, et eneseorganiseerimise harjumus puudub. Riigis oli alati olnud ainult võimuvertikaal, horisontaalsed sidemed aga puudusid. Inimesed polnud harjunud omavahel kokku leppima – kõike otsustasid ju ülemused. Ei oldud harjutud võtma arvesse teiste huvisid. Valitses sallimatus teise arvamuse suhtes. Kompromiss oli põlatud sõna.
„Politsei valvas siiski välise korra järele,” kirjutas oma päevikusse üks moskvalane, „ning sundis kojamehi ja majaomanikke katuseid, hoove, kõnniteid ja tänavaid sulavast lumest puhastama. Nüüd aga, vabaduse ajal, käitub igaüks, nagu tahab. Tänavatel on sõnnikuhunnikud ja tohutud sulalumeloigud…
Sabad kasvavad, puhvritel, astmelaudadel ja võredel rippuvad sõitjad lõhuvad trammivaguneid. Soldatid kooserdavad ringi ilma mingi vajaduseta ja äärmiselt lodevalt, enamik neist ei anna ohvitseridele au ja puhuvad neile demonstratiivselt suitsu näkku. Me oleme terve kuu muudkui pilvedes hõljunud ja nüüd hakkame maa peale laskuma ja oleme kurvastusega nõus, et täielik vabadus on vene inimesele antud ikkagi mõnevõrra enneaegselt. Ta on nii laisk kui ka piiratud ja mitte päris kõlbeline.”
Vajadus kõike ise otsustada osutus talumatult raskeks katsumuseks. Varem inimene teadis, mis tuleb homme ja mis tuleb kümne aasta pärast, ta võis seda prognoosida. Ning järsku sunniti teda ennast mõtlema homse päeva peale, selle peale, kuidas ära elada. Seda ei oldud õpetatud. Ja mitte igaüks ei ole võimeline, eriti soliidses vanuses, õppima seda tegema.
Ja inimesed kohkusid kaose peale ära, hakkasid ise tahtma tugevat võimu, kelle kaela saaks veeretada vastutuse oma elu eest.
Eriti hirmutav nägi välja lagunev armee.
„Me juba eriti ei usugi säärase sõjaväe võimsust,” märgivad pealtnägijad, „mis pole vormikohaselt riides, nööbid lahti, lohakil, ei tunnista oma elukorralduses auastmeid ja vanemaid, suitsetab kõike, loivab ringi kohmakal eraisiku sammul ning kui tarvis, on valmis andma oma ülemustele vastu vahtimist.”
„Samuti oli muutunud täiesti talumatuks liiklus raudteedel,” meenutas endine valitsusjuht Vladimir Kokovtsov. „Kõik vahed olid täis tuubitud soldateid, kes ei pööranud ülejäänud inimestele mingit tähelepanu. Laulud ja uskumatud luiskelood ei vaibunud terve tee. Vaatamata päevasele ajale olid ülemised kohad lahti tõmmatud ning sealt rippusid alla räpased jalanartsud ja paljad koivad…”
Üks esimesi, kes tundis, et Veebruarirevolutsioon on äpardunud, oli ajutise valitsuse sõja- ja mereminister Aleksandr Gutškov.
„Gutškov,” kirjutas tema kolleeg valitsuses Vladimir Nabokov, „pidas hingepõhjas asja algusest peale kaotatuks ning jäi valitsusse vaid südametunnistuse rahustamiseks. Nii jõuliselt kui temal ei kõlanud kõige sügavama pettumuse ja skeptitsismi noot mitte kellelgi. Kui ta kergelt kõõritades kuskile tühjusse vaadates oma tasase ja maheda häälega rääkima hakkas, haaras mind õud ja mingi täieliku lootusetuse tunne…”
Kõik, mis juhtus pärast veebruarit, sündis liiga hilja, liiga aeglaselt ja liiga poolikult, ning kõikidest eksimustest ja vigadest moodustus saatuslik ahel, mille raskuse all vabariik langes. Valitsusel ei jätkunud autoriteeti. Ühiskond väsis nii ruttu lõpututest tülidest, tänavademonstratsioonidest, viletsusest ja toidupuudusest, et ihkas anda võimu üle neile, kes taastaksid riigis korra ja heaolu.
„12. mai,” kirjutas päevikusse üks moskvalane. „Moskvas on juba neli päeva streikinud kelnerid, kokad ja naisteenijad restoranides, klubides, kohvikutes ja võõrastemajades. Sissesõitnud ja mittekodune rahvas on hädas…
1. juuni. Paistab, et kelnerid on streigi lõpetanud. Aga kohe algas kojameeste streik, ja seetõttu kujutavad Moskva, sealhulgas kesklinna tänavad endast prügikaste. Kõnniteel on nüüd pehme käia: paberitükid, paberossikarbid, toidujäätmed, sihvkakoored ja muu sedasorti rämps, kojamehed aga istuvad muudkui äärekividel, närivad sihvkasid ja tõmbavad lõõtsmoonikut.”
Vera Figner, Aleksander II-le tehtud atentaadist osavõtnu, kes oli hulga aastaid veetnud Schlüsselburgis, kirjutas 1917. aasta septembris:
„Kõik on väsinud sõnakõlksudest ja tegevusetusest, me oleme lootusetult takerdunud oma lahkarvamuste mädasohu… Kelleski pole jälgegi õilsate tunnete ärkamisest, ohvrimeelsusest. Ühtedel pole üldse neid tundeid ja püüdlusi, teiste hing ja ihu on vaevas, nad on rusutud ülesannete ulatusest ja nende teostamiseks tarvilike inimressursside ja aineliste vahendite puudumisest.”
Riik hävis lausa silma all, nagu ka üheksakümne esimese aasta sügisel. Ei Kerenski ega Gorbatšov suutnud enam midagi pakkuda laguneva ja vaesusse langenud riigi päästmiseks.
„Kui ei taheta mind uskuda ja mulle järgneda, siis ma loobun võimust,” kähvas Aleksandr Kerenski meeleheites. „Mitte kunagi ei kasuta ma jõudu, et oma arvamust peale suruda… Kui riik tahab kuristikku viskuda, siis ei suuda ükski inimlik jõud teda takistada, ja neil, kes on võimul, jääb üle ainult lahkuda.”
Kuulnud tema sõnu, märkis tollane Prantsuse saadik Venemaal nõutult:
„Kui riik on kuristiku äärel, siis on valitsuse kohus mitte tagasi astuda, vaid hoida oma eluga riskides teda kuristikku langemast.”
Ajutise valitsuse juhi põhiprobleem seisnes selles, et sõdurid nõudsid rahu iga hinna eest, Kerenski aga pidas mõeldamatuks minna välja separaatrahule Saksamaaga, kuna mõistis aastaid vihatud vaenlase vastu võidelnud ohvitseride tundeid.
Armee allus Kerenski käsule asuda Galiitsias rünnakule. 18. juunil 1917 alustas pealetungi edelarinne. Edasi nihkus ka läänerinne. Kuid sakslased läksid üle vastupealetungile, ning Vene väed jäid algul toppama, siis aga pistsid põgenema.
„Meie väed jätsid maha Riia ning saatsid häbisse nii armee kui kogu rahva,” kirjutas päevikusse lesepõlve pidav keisrinna Maria Fjodorovna. „Kui julma alandust tunned, mõeldes, kui ruttu on kadunud see hunnitu vaim, mis oli seni omane nii võrratult vaprale, nüüd aga demoraliseerunud armeele – see on kõige hirmsam ja uskumatum, mis üldse võis juhtuda!”
Just siis kuulis Venemaa kindral Lavr Kornilovi kindlat häält. Edelarinde juhataja nõudis surmanuhtluse taastamist, et sundida armeed käskudele alluma.
„Hullunud harimata inimeste armee, keda võim süstemaatilise laostumise ja allakäigu eest ei kaitse, kes on kaotanud inimväärikuse, põgeneb,” ütles Kornilov. „Väljadel, mida ei saa nimetada isegi lahinguväljadeks, valitseb täielik õudus, häbi ja teotus, mida Vene armee ei ole näinud oma eksisteerimise algusest alates…”
Ning sellest hetkest peale hakkas keerlema intriig, mis hukutas kõik sellest osavõtnud, ja samal ajal ka Venemaa, sest kolmandaks selles suures mängus sai Boriss Savinkov, üks kahekümnenda sajandi kõige kuulsamaid terroriste. Aadlik, kes esseeride partei sõjalise organisatsiooni liikmena osales paljudes terroriaktides, organiseeris siseministri ja sandarmeeriaülema Vjatšeslav von Plehwe ning suurvürst Sergei Aleksandrovitši, Moskva kindralkuberneri ja sõjaväeringkonna juhataja tapmise. Savinkov mõisteti surma. Ta põgenes riigist. Teda jälitas sadakond politseidepartemangu välisagentuuri agenti. Kuid politsei tema terroristlikku tegevust takistada ei suutnud.
„Keskmist kasvu elegantne mees, hästiõmmeldud hallikasroheline sõjaväekuub seljas” – nii nägi Savinkov välja seitsmeteistkümnendal aastal. „Kõhetus liikumatus näos helkisid süngelt, ilma särata, väikesed kurvad ja julmad silmad. Üle vasaku põse ninast kuni apla ja kibestunud suu nurgani läks sügav kurd. Savinkovil oli vaikne ja veidi kähe