„Te tahate, et varastaksin teile Instituudist midagi?” küsis Clary üllatunult. Milliseid vastuteeneid kuninganna tema arvates ka poleks võinud paluda, selle peale ei oleks tüdruk eluilmaski osanud tulla.
„Ei saa pidada varguseks,” lausus kuninganna, „kui asi tagastatakse õigele omanikule.”
„Ja siis otsite meile üles Jace’i?” uuris Clary. „Palun ärge öelge „võibolla”. Mida te kavatsete selleks ette võtta?”
„Ma aitan teil teda leida,” vastas kuninganna. „Annan sõna, et mu abi on hindamatu väärtusega. Võin näiteks öelda, miks ühestki teie jälitamisruunist abi pole olnud. Võin öelda sedagi, millisest linnast teda kõige tõenäolisemalt võib leida…”
„Aga Klaav küsitles teid,” sekkus Simon. „Kuidas teil õnnestus neile valetada?”
„Nad ei esitanud õigeid küsimusi.”
„Miks oli tarvis valetada?” nõudis Isabelle. „Kelle liitlane te selles asjas olete?”
„Ma ei ole kellelegi liitlust tõotanud. Jonathan Morgenstern oleks võimas liitlane, kui ma ei tee temast enne oma vaenlast. Miks peaksin ta ohtu seadma või riskima tõmmata endale tema viha, ilma et mu rahval sellest vähimatki kasu oleks? Haldjad on iidne rahvas; me ei langeta ennatlikke otsuseid, vaid ootame ja vaatame enne, kustpoolt tuul puhub.”
„Ning need sõrmused on teile piisavalt tähtsad, et riskida nende kättesaamise nimel tema vihaga?” küsis Alec.
Aga kuninganna üksnes naeratas laisalt ja paljutähenduslikult. „Arvan, et tänaseks on juba küllalt palju lobisetud,” lausus ta. „Tulge minu juurde tagasi, kaasas sõrmused, siis räägime edasi.”
Clary lõi kõhklema ning pöördus, et vaadata otsa Alecile ja siis Isabelle’ile. „Kas olete sellega nõus. Et varastame Instituudist?”
„Kui see tähendab, et leiame Jace’i,” vastas Isabelle.
Alec noogutas. „Ükskõik mis hinna eest.”
Clary pöördus taas kuninganna poole; too vaatas teda äraootava pilguga. „Tundub siis, et oleme kokku leppinud.”
Kuninganna sirutas end, huulil rahulolev naeratus. „Õnn kaasa, väikesed varjukütid. Ja väike õpetus, ehkki te pole teinud kõige vähematki, et seda ära teenida. Teeksite targasti, kui mõtleksite järele, kas on üldse mõistlik hakata oma sõpra otsima. Sest eks juhtu ju kadunud väärisasjadega alatasa nõnda, et kui need jälle leitakse, pole nad enam päris need, mis enne.”
Kui Alec Greenpointis Magnuse korteri ukse taha jõudis, oli kell juba peaaegu üksteist. Isabelle oli käinud peale, et ta tuleks koos Clary ja Simoniga Takisse õhtust sööma, ning ehkki Alec oli esialgu vastu puigelnud, oli noormehel hea meel, et kutse vastu võttis. Ta oli vajanud veidi aega, et rahuneda, pärast seda mis oli juhtunud haldjaõukonnas. Ta ei tahtnud, et Magnus näeks, kui rängalt kuninganna silmamoondus teda oli vapustanud.
Alecil polnud enam tarvis vajutada nupule, et Magnus talle ülalt ukse avaks. Noormehel oli võti ning ta oli selle üle salamisi uhke. Keeranud ukse lukust lahti, hakkas ta minema trepist üles, möödudes seejuures Magnuse esimese korruse naabri uksest. Alec polnud esimese korruse korteri asukaid küll kunagi näinud, aga nende romantilised suhted näisid olevat ülimalt tormilised. Kord oli hulk kellegi asju trepimademele laiali loobitud ja ühe pintsaku revääri külge oli kinnitatud sedelike „Valelik valevorst, kes valetab”. Praegu oli ukse külge teibiga kinnitatud lillekimp, millesse torgatud kaardikeselt võis lugeda PALUN ANDEKS. Nii see New Yorgis kord juba oli: sa teadsid naabrite elust alati rohkem, kui oleksid tahtnud teada.
Magnuse uks oli poikvel ja koridori imbus vaikseid muusikahelisid. Täna oli see Tšaikovski. Kui uks tema järel sulgus, tundis Alec, kuidas pinge õlgades järele annab. Ta ei võinud kunagi kindel olla, mis vaatepilt korteris avaneb – praegu oli see minimalistlik: valged diivanid, punased eri kõrgusega lauakesed ning seintel raamimata mustvalged Pariisi fotod –, kuid mida aeg edasi, seda tuttavlikum ja kodusem see tundus. Siinsed aroomid seostusid tal Magnusega: tint, tualettvesi, Lapsang Souchongi tee, kõrvetatud suhkru järele lõhnav maagia. Alec võttis aknalaual lesiva Esimees Mäu sülle ja seadis sammud kabineti poole.
Kui Alec sisse astus, tõstis Magnus pilgu. Tema rõivavalik oli sedapuhku tavatult sünge – teksad ja must T-särk, mille kaelust ja varrukasuid ümbritsesid needid. Sortsi mustad juuksed olid lahtised, segamini ja turris, nagu oleks neist ei tea kui mitu korda vihaselt sõrmedega läbi tõmmatud, ning tema kassisilmade laud olid väsimusest rasked. Alecit nähes laskis ta sulepeal langeda ja hakkas naerma. „Sa meeldid Esimehele.”
„Talle meeldivad kõik, kes teda kõrva tagant sügavad,” vastas Alec ja muutis tukkuva kassi asendit, nii et tolle nurrumine oleks nagu kostnud Aleci enda rinnust.
Magnus nõjatus toolileenile ning haigutas ja ringutas, nii et käelihased pinguldusid. Laud oli täis pabereid, mis olid kaetud tiheda käekirjaga, ning Alec nägi neil ikka ja jälle kordumas sedasama mustrit, mis oli plätserdatud katusele, kust kadus Jace. „Kuidas haldjakuninganna oli?”
„Nagu ikka.”
„Vastik mõrd siis?”
„Võib öelda jah.” Alec jutustas Magnusele kokkuvõtlikult, mis haldjaõukonnas oli juhtunud. Seda ta oskas – rääkida lühidalt, ainsatki sõna raiskamata. Ta ei suutnud mõista inimesi, kes lakkamatult lobisesid, koguni Jace’i alatine kalduvus sõnadega mängida jäi talle arusaamatuks.
„Ma muretsen Clary pärast,” lausus Magnus. „Kardan, et see lugu kasvab tal üle väikese punase pea.”
Alec asetas Esimees Mäu lauale, kus kõuts otsekohe kerra tõmbus ja uuesti magama jäi. „Ta tahab leida Jace’i. Kes saaks seda talle pahaks panna?”
Magnuse pilk mahenes. Ta torkas sõrme läbi Aleci teksade rihma-aasa ja tõmbas noormehe lähemale. „Kas tahad öelda, et teeksid sedasama, kui kadunud oleksin mina?”
Alec pööras pea kõrvale ja silmitses paberit, mille Magnus oli äsja käest pannud. „Kas tegeled jälle nendega?”
Natuke pettunult laskis Magnus Alecist lahti. „Peab olema mingi võti,” lausus ta. „Miski, mis võimaldab neid dešifreerida. Mingi keel, mida ma pole veel kohanud. Midagi iidset. See on vana must maagia, väga hämar, selletaolisega ei ole ma seni kokku puutunud.” Ta uuris uuesti paberit, pea viltu. „Palun ulata mulle see nuusktubakatoos. See hõbedane sealt lauaservalt.”
Alec vaatas sinnapoole, kuhu Magnus osutas, ja nägi suure puidust laua kaugemas servas väikest hõbedast karpi. Ta sirutas käe ning võttis selle pihku. Karbike oli nagu miniatuurne metallkirst, mis toetus väikestele jalgadele ja mille kumerale kaanele oli teemantidest kujundatud nimetähed W.S.
W, mõtles Alec. Will?
Will, oli Magnus öelnud, kui Alec nõudis temalt aru, mis nimega Camille teda oli õrritanud. Armas jumal, see oli nii ammu.
Alec hammustas huulde. „Mis see on?”
„Nuusktubakatoos,” vastas Magnus pilku paberitelt tõstmata. „Snuff. Ma ju ütlesin sulle.”
„Snuff? Nagu tapmisfilm või?” Alec seiras laekakest.
Magnus tõstis pilgu ja hakkas naerma. „Ei, nagu nuusktubakas. See oli populaarne seitsmeteistkümnenda-kaheksateistkümnenda sajandi paiku. Nüüd hoian seal igasugu nipet-näpet.”
Ta sirutas käe välja ning Alec ulatas karbi talle. „Kas mõtled mõnikord,” hakkas Alec midagi ütlema, jättis siis lause pooleli ja alustas uuesti: „Kas sulle teeb muret, et Camille viibib vabaduses? Et ta põgenes?” Ja et selles olen süüdi mina, mõtles noormees, aga jättis ütlemata. Magnus ei pidanud seda teadma.
„Ükskõik kus, aga ta on alati vabaduses viibinud,” vastas Magnus. „Tean, et Klaavile ei pruugi see meeldida, aga mina olen harjunud mõttega, et ta elab oma elu ega anna end mulle näole. Kunagi see ehk läkski mulle korda, aga nüüd on mul juba ammu ükskõik.”
„Aga