Kadunud hingede linn. Surmav arsenal. V raamat. Cassandra Clare. Читать онлайн. Newlib. NEWLIB.NET

Автор: Cassandra Clare
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Серия:
Жанр произведения: Ужасы и Мистика
Год издания: 2014
isbn: 9789985332009
Скачать книгу
helistas kellukest.

      Maailm oleks nagu hakanud ringi käima. Tunne polnud sama mis siis, kui tuhised läbi portaali, otsekui viibiksid keeristormi südames, mõtles Clary, vaid pigem, nagu istuksid karussellil, mis kogub järjest tuure. Kui tiirlemine lõpuks peatus ning tüdruk tundis end Isabelle’i, Aleci ja Simoni kätt hoides uuesti paigal seisvat, oli tal hing kinni ja pea pööritas. Nad lasksid üksteisest lahti ja Clary vaatas ringi. Ta oli siin juba kunagi viibinud – selles tumepruunis läikivas, otsekui tiigrisilma mineraali uuristatud koridoris. Põrand oli sile, lihvitud tuhande aasta jooksul haldjate jalgadest. Seintes olevatest kullasoonekestest kiirgas valgust ning käigu lõpus oli mitmevärviline kardin, mis õõtsus otsekui kerges tuules edasi-tagasi, ehkki tuult siin maa all ei olnud. Lähemale jõudes märkas Clary, et eesriie on õmmeldud liblikatest. Neist osa oli veel elus ning nende rabelemine panigi kardina võbelema, nagu hõljutaks seda tuulepuhang.

      Tüdruk tundis kurgus kibedust ja neelatas. „Hei,” hõikas ta. „Kas seal on keegi?”

      Kardin tõmmati kahinal kõrvale ning koridori astus haldjarüütel Meliorn. Ta kandis, nagu Clary varasemastki mäletas, valget turvist, aga vasakul rinnal oli nüüd embleem, needsamad neli C-d, mis ehtisid Luke’i kui nõukogu liikme rüüd. Uus oli ka Meliorni näole, otse lehekarva silmade alla tekkinud arm. Noormees mõõtis Claryt jäise pilguga. „Haldjakuninganna tervitamiseks ei sobi inimeste barbaarne „hei!”,” lausus rüütel, „te ei kutsu mingit teenijat. Sobilik tervitus on „meeldiv kohtuda”.”

      „Aga me pole veel kohtunud,” õiendas Clary. „Ma ei tea isegi seda, kas ta üldse kohal on.”

      Meliorn silmitses teda põlglikult. „Kui kuninganna ei oleks kohal ega valmis teid vastu võtma, poleks kella helistamine teid siia toonud. Tule nüüd – järgne mulle ja võta oma kaaslased ühes.”

      Clary pöördus, viipas teistele ning läks siis Meliorni kannul piinatud liblikatest kardina vahelt läbi, tõmmates õlad längu, et nende tiivad teda ei puudutaks.

      Üksteise järel astusid nad kuninganna ruumidesse. Clary pilgutas jahmunult silmi. Kõik nägi välja hoopis teistmoodi kui tema viimase siinviibimise ajal. Kuninganna lebaskles valge ja kuldsega kirjatud diivanil ning selle ümber laiuv põrand oli kaetud vahelduvate mustade ja valgete plaatidega nagu suur malelaud. Laest rippusid kurjakuulutava välimusega okkalised väädid, viimse kui oga otsas jaanimardikas, mille pimestav valgus lõi enne putuka surma vilkuma. Kogu ruum väreles nende kumas.

      Meliorn läks kuninganna juurde ning jäi tema kõrval seisma; ühtki teist õukondlast kohal ei viibinud. Pikkamööda tõusis kuninganna istuma. Ta oli kaunis nagu alati; õhkõrn kleit küütles kuldselt ja hõbedaselt ning juuksed helkisid nagu roosa vask, kui ta neid valgel õlal kohendas. Clary mõtiskles, miks püüab haldjatar neile muljet avaldada. Nende seas oli ehk ainult üks, keda tema ilu võinuks mõjutada – Simon, aga too vihkas teda.

      „Meeldiv kohtuda, nefilimid ja Valguses Kõndija,” sõnas kuninganna ja noogutas neile. „Valentine’i tütar, mis toob sind minu juurde?”

      Clary avas pihu. Seal lebav kelluke läikles süüdistavalt. „Te saatsite mulle oma teenijannaga sõna, et helistaksin seda kellukest, kui mul peaks kunagi vaja minema teie abi.”

      „Ja sina ütlesid, et ei vaja minult midagi,” lausus kuninganna. „Et sul juba on kõik, mida ihkad.”

      Clary püüdis meeleheitlikult meenutada, mida oli öelnud Jace, kui kuninganna neile esimest korda audientsi oli andnud; kuidas ta haldjatari oli meelitanud, talle komplimente öelnud. Toona oli tundunud, nagu oleks noormees ühtäkki käiku lasknud täiesti uue sõnavara. Tüdruk vaatas üle õla Isabelle’i ja Aleci poole, aga Isabelle andis üksnes kärsitult märku, et ta jätkaks.

      „Olukorrad muutuvad,” vastas Clary.

      Kuninganna sirutas naudisklevalt jalad välja. „Väga hea. Mida sa minult siis soovid?”

      „Soovin, et otsiksite üles Jace Lightwoodi.”

      Järgnenud sügavas vaikuses võis aimamisi kuulda surmaagoonias jaanimardikate häält. Viimaks ütles kuninganna: „Pead haldjarahvast nähtavasti väga võimsaks, kui arvad, et suudame hakkama saada millegagi, mis käis üle jõu Klaavile.”

      „Klaav ihkab leida Sebastianit. Minule ei lähe Sebastian korda. Tahan Jace’i,” vastas Clary. „Pealegi pole mulle saladus, et teil on rohkem informatsiooni, kui lasete aimata. Kuulutasite ju ette, et see juhtub. Kellelgi teisel ei olnud sellest aimugi, aga vaevalt oleksite saatnud mulle kellukest just tollel ööl – ööl kui Jace kadunuks jäi –, teadmata, et midagi on teoksil.”

      „Võib-olla teadsingi,” sõnas kuninganna, imetledes oma küütlevaid varbaküüsi.

      „Olen märganud, et haldjarahvas ütleb sageli „võib-olla”, kui on tarvis varjata tõde,” lausus Clary. „See võimaldab teil hoiduda otsesest vastusest.”

      „Võib-olla on sul õigus,” vastas kuninganna, muiates, nagu teeks asi talle nalja.

      „„Vahest küll” on samuti kena väljend,” pakkus Alec.

      „„Mine tea” samuti,” lisas Izzy.

      „Minu meelest passib ka „viimaks tõesti”,” soovitas Simon. „Moodsavõitu ehk on, aga mõtte annab edasi.”

      Kuninganna tõrjus nende soovitused käega lehvitades eemale, otsekui oleksid need tüütud mesilased, kes tema pea ümber sumisevad. „Ma ei usalda sind, Valentine’i tütar,” lausus ta. „Oli aeg, kui soovisin sinult teenet, aga nüüd on see möödas. Meliornil on koht nõukogus. Ma ei usu, et sul oleks mulle midagi vastutasuks pakkuda.”

      „Kui see nõnda oleks,” vastas Clary, „poleks te vaevunud mulle kellukest saatma.”

      Nende pilgud kohtusid viivuks. Kuninganna oli kaunis, aga Clary nägi haldjatari näos midagi, mis tõi tema silme ette väikese looma päikese käes pleekivad luud. Läks natuke aega, enne kui kuninganna vastas. „Olgu. Võib-olla saan sind aidata. Aga ma nõuan vastuteenet.”

      „Missugune üllatus,” pomises Simon. Ta oli surunud käed püksitasku ning silmitses kuningannat, pilgus jälestus.

      Alec hakkas naerma.

      Kuninganna silmad välgatasid. Hetk hiljem vaarus Alec karjatades tagasi. Käed välja sirutanud, jälgis ta õudusega, kuidas nende nahk krimpsu kiskus, kämblad tõmbusid konksu ja pöördusid sissepoole, liigesed pundusid. Tema selg vajus küüru, juuksed läksid halliks, sinised silmad luitusid ning peitusid sügavate kortsude vahele. Clary ehmus. Seal, kus oli olnud Alec, seisis nüüd vana mees – küürus, hallijuukseline ja tudisev.

      „Surelike veetlus on nii kiire hääbuma,” ilkus kuninganna. „Vaata ennast, Alexander Lightwood. Ma annan sulle ettekujutuse, missugune sa kõigest kuuekümne aasta pärast välja näed. Mida arvab siis sinu ilust sortsist kallim?”

      Aleci rind tõusis ja vajus. Isabelle astus kiiresti venna kõrvale ning võttis tal käsivarrest kinni. „Alec, ära tee sellest väljagi. See on silmamoondus.” Ta pöördus kuninganna poole. „Võtke see maha! Võtke see tema pealt maha!”

      „Kui sina ja su kaaslased räägite minuga aupaklikumalt, võin selle peale ehk mõelda.”

      „Me teeme seda,” ütles Clary kähku. „Palume vabandust, kui olime häbematud.”

      Kuninganna turtsatas. „Tunnen teie Jace’ist vaat et puudust,” ütles haldjatar. „Ta oli teie seast kõige ilusam ja kõige paremate kommetega.”

      „Meie tunneme temast samuti puudust,” lausus Clary vaikselt. „Me ei tahtnud käituda ebaviisakalt. Meil, inimestel, kasvab kurvastus sageli üle pea.”

      „Mhh,” mühatas kuninganna, kuid nipsutas siiski sõrmi ja Alecilt langes lummus. Noormees oli jälle tema ise, ehkki näost kaame ning vapustatud. Kuninganna heitis talle kõrgi pilgu ja pöördus uuesti Clary poole.

      „On üks sõrmuste komplekt,” ütles kuninganna. „Sõrmused kuulusid minu isale.